Donbassis on Bahmutist lõuna pool rinne liikumas pikki raudteed, mida ümbritsevad metsaviirud on Venemaa armee kontrolli all ja nad on seal ehitanud korralikud kaitseliinid, seega Ukraina jaoks ei saa raudteetammi äravõtmine olema kerge, lisaks teavad Venemaa sõjaväelased hästi, et raudteetammist ida pool on lagedad alad ja maapind on laskuv, seega seal kaitset hoida on võrratult keerulisem kui praegustel positsioonidel, seega neid tuleb iga hinna eest üritada hoida. Andriijivka suunal on Venemaa üksused teinud ka vasturünnakuid, kuid seni tulemusteta.

Lahingutest Klišeejevka pärast kirjutas postituse Venemaa sõjakorrespondent Kots, mille võiks kokku võtta paari sõnaga – nutt ja hala. Mille üle siis Kots kurdab? Tapvalt täpne ukrainlaste suurtükituli, kus kassettmoona kokku ei hoitavat. Kui varem olid ukrainlased lõpetanud nende kasutamise, kui Venemaa sõdurid oli jõudnud ukrainlaste positsioonidele lähemale kui 150 meetrit, siis ajapikku olevat ukrainlaste enesekindlus kasvanud ning tulistamine lõpetati alles siis, kui eri poolte sõdurite vahele jäi 50 meetrit. Ukrainlastel olevat pidevalt õhus droonid, mis kiirelt korrigeerivad suurtükituld ning kui siis Venemaa üksustel õnnestuski mõni positsioon tagasi võtta, järgnes sinna täpne suurtükituli, mis tegi kõik maatasa. Kotsi pani imestama, kuidas ukrainlased suutsid sisuliselt ühe ööga ehitada korralikud kindlustused, kasutades selleks isegi betooni. Ja muidugi hala teemal, kuidas ukrainlased peamiselt tegutsesid öösiti, aga Venemaa sõduritel nappis nii öövaatlusseadmeid kui patareisid nende jaoks. Ukrainlaste elektroonilise sõjapidamise vahendid, mis pidid Venemaa droonid alla võtma ning Venemaa poolt efektiivse suurtükitule puudumine.

Tokmaki suunal suutsid ukrainlased natuke edeneda Verbove suunal ning kindlustada ka läänepoolset tiiba, luues nii paremaid eeldusi lõuna suunas pealetungi jätkamiseks. Venemaa poolelt tuli info, et Ukraina on Tokmaki suunale toonud lisaks kolm brigaadi, aga et võimalikke rünnakuvektoreid on mitu, olevat neil keeruline võimaliku rünnaku suunda ära aimata. Venemaa poolt laekunud andmed kinnitavad, et kassettmoon teeb hävitustööd ka sinna toodud dessantväelaste hulgas ning kui sisuliselt viimane arvestatav strateegiline reserv kulub kaevikutes surma oodates, siis hästi see Venemaa jaoks lõppeda ei saa.

United24 Media avaldas videomaterjali (allpool), mis rääkis rasketehnika kasutamisest 47. brigaadi poolt Robotine vabastamisel, kus olulist rolli mängisid liikuvsuurtükid M109 A6 Paladin. Venemaa sõjaväelased kurtsid sellega seoses, et ukrainlased teevad nendest liikuvsuurtükkidest kiirelt kaks lasku kuni 10 kilomeetri kaugusele (kuigi Paladin laseb kuni 24 kilomeetri kaugusele), peale mida vahetavad positsioone ning seetõttu olevat neid väga raske tabada. Ukrainlaste sõnul teevad nad nendest liikuvsuurtükkidest päevas 50-100 lasku ning peamiselt kassettmoonaga, mis on osutunud praeguses sõja faasis väga efektiivseks relvaks.
Ometi on rasketehnika kasutamine lõunarindel mõlemale poolel osutunud problemaatiliseks. Ukraina ohvitser Arty Green’e sõnul ei ole neil hetkel efektiivset relva Venemaa kopterite KA-52 vastu, mis aga tähendavat seda, et kui isegi kuskil puhastatakse tee miinidest, siis ühel hetkel on soomuskolonn edasi liikudes ikka helikopterite laskeulatuses ja see on suureks probleemiks. Green’e sõnul võib selles kontekstis Ukraina jaoks hilissügisene vilets ilm isegi kasuks tulla, sest siis ei saavat Venemaa armee neid helikoptereid samamoodi edasi kasutada, ka ei olevat Lõuna-Ukrainas liivase pinnase tõttu teedelagunemiste ajad nii suureks probleemiks. Nende helikopteritega saaksid kiirelt hakkama F-16 lennukid, aga nende ilmumiseni rinnetel võib veel omajagu aega minna, kuigi USA-st tuli infokild, et pilootide väljaõpe edenevat üle ootuste kiiresti ning võib lõppeda oluliselt varem, kui varem välja on öeldud.

Green rääkis ka innovatsioonidest lahinguväljal, mis lühikese ajaga on sõjapidamist niivõrd palju muutnud, et Ukraina sõjaväelaste sõnul Euroopas omandatud väljaõppega sõja ellu ei jääks. Suurimad mängumuutjad on droonid, eeskätt odavama otsa droonid. Ukraina sõjaväelased küsivad abina suure ekraaniga televiisoreid ja neid pole vaja mitte puhkehetkel filmide vaatamiseks, vaid juhtimispunktides on õhus olevatest droonidest korraga televiisori ekraanil kümneid videopilte droonidelt ning tihtipeale toimubki lahingutegevuse juhtimine droonidelt saadud videopiltide abil, sest vastase tegutsemine on nagu peo peal ning lahinguväljal liikuvatele sõduritele antakse sealt juhtimispunktidest suuniseid, kuhu liikuda ja kus on oht.

Teine suur muutus on rallifroonid (FPV – first person view), mis on Greene sõnul viimastel kuudel osutunud kõige efektiivsemaks relvaks vastase raskerelvastuse vastu. See on puhtalt Ukraina poole innovatsioon, kus entusiastid ühel hetkel proovisid rallidrooni kasutada tapjadroonina ning sellele järgnes nende kasutamise plahvatuslik kasv ning järjest rohkem kasutavad neid ka Venemaa armee sõdurid. Greene sõnul suudeti alguses rallidroonidega parimatel päevadel kasutuskõlbmatuks teha isegi rohkem kui 10 tanki, aga sõjas järgneb igale uuendusele vastase vastuaktsioon ning tuleb järjest uusi ja uusi nö nippe välja mõelda. Venemaa armee liigutas kõigepealt rasketehnika rindejoonest kaugemalt, siis üritasid rallidroonide vastu toota elektroonilise sõjapidamise vahendeid ja lõpuks hakkasid neid ise ka kasutama.

Üleval on foto droonidevastase võitluse innovatsioonist, kus Venemaa tankidele T-80BVM pannakse magnetiga elektroonilise sõjapidamise vahendid „Volnorez“ (hüüdnimi välise sarnasuse tõttu langeb kokku naiste ühe kehaosaga), mis peaks kilomeetri raadiuses summutama raadiolained vahemikus 900MHz – 3 GHz. Rallidroone juhitakse reeglina raadiosignaalidega, mis on vahemikus 900MHz -2,4GHz (videosignaal droonilt tagasi tuleb sagedusel 5,8 GHz) ehk siis Volnorez peaks idee järgi raadiosignaalid suutma summutada, peale mida muutub rallidroon kas juhitamatuks võib lendab sihitult niikaua ringi, kuni kas alla kukub või suudab side operaatoriga taastada. Kindlasti järgneb ukrainlaste poolt vastukäik, näiteks proovitakse audiosignaali sagedust tõsta 3,3 GHz peale või siis teha nii, et droon õpib ründama Volnorezi sellest tuleva signaali põhjal.

Venemaa armee poolt kasutatavad Lancet droonid on ka sisuliselt suured rallidroonid ehk siis nende juhtimine käib täpselt sama moodi ning peaks olema samuti päris hästi mõjutatav. Aleksandr Kovalenko kirjutas, et millegipärast on septembris järsult kukkunud Lancet droonidega tehtud edukate rünnakute arv, aga samas ilmus meediaavarustele eile video, kus Lancet droon ründab Krivõi Rigi lähedal Dolgintsevo lennuväljal Ukraina hävitajat Mig-29. Suure tõenäosusega on video nö värske, aga on ka neid, kelle arvates on see pärit eelmisest suvest. Igatahes on Lancet droonid Ukraina armee jaoks suureks peavaluks.

Korruptsioonivastane võitlus ja Ukraina armee varustamine. Arty Green’e sõnul on omajagu bürokraatiat autodega, millised vabatahtlike abil rindele jõuavad, aga siis alles probleemid hakkavad, sest kui nad ka arvele võetakse, siis sõjaväe poolt nende jaoks kütust sisuliselt ette nähtud ei ole. Lahendus – sõjaväelased ostavad kütust oma raha eest. Autod lähevad katki ja neid on vaja remontida. Kuskohast selle jaoks raha tuleb? Jälle valdavalt sõjaväelased ise maksavad või aitavad vabatahtlikud. Green’e sõnul on sõda piisavalt kaua kestnud selleks, et läänest saadetud viletsas seisukorras autod on jõudnud ära laguneda ning tema hinnangul kasutavad sõjaväelased järjest uuemaid autosid, mis esiteks kestavad ja teiseks saab väga kiirelt neile varuosasid. Green’e sõnul maksis ta Toyota Hiluxi eest omast taskust 20000 eurot ja nüüd mõtleb, et miks ta sellist autot endale varem ei ostnud, sest sõja tingimustes on remonditöö suur peavalu, sest lisaks kõigele olevat tihtipeale remonditöökodades mitmenädalased ootejärjekorrad, parandust vajavat tehnikat olevat lihtsalt nii palju.

Kirill Sazonovi sõnul olevat korruptsioonivastase võitluse tulemusena suured probleemid ka näiteks juhul, kui sa võtad vaenlaselt trofeerelva ja üritad sellele Ukraina armeelt laskemoona saada. Ei anta, sest laskemoona väljastatakse ainult relvadele, mis on Ukraina armees arvel, aga trofeerelva seal ei ole ning siis ei jäägi ukrainlastel muud üle kui sellist laskemoona nö tekitada. Rindejoon on pikk, kuskil ikka on vajaminevat moona vaenlaste käest lahingute käigus saadud. Ja siis ongi Ukraina poolel sõjapidamine, kus paralleelselt toimivad sümbioosis justkui kaks erinevat maailma, kus ukrainlaste ja ka paljude Ukraina heaks töötavate vabatahtlike leidlikkusel ja organiseerimisvõimel pole piire ning see on nende salarelvaks selles sõjas.

Väljaandes Sibir.Realii kirjutas Sergei Tšernõšov sõjaaegsest elust Venemaa provintsis. Kainestav kirjutis, mis kirjeldab trööstitut olukorda Venemaa ääremaadel, kus äärmises vaesuses on sõjast saadavad palgarahad, kirsturahad ja tervisekahjude eest saadavad summad nii suured, et need tõstavad perede elukvaliteeti hüppeliselt, võimaldades osta kinnisvara või käia puhkusereisidel või osta uue auto. Tšernõšov kirjutas vigastada saanud sõdurist, kes kompensatsiooniks saadud kolm miljonit rubla kümne päevaga ära kulutas alkoholi ja prostituutide peale. Endisest retsidivistist, kes muidu oli pidevalt vangis, aga nüüd on eks-wagnerlasena lugupeetud isik, sõjaveteran, kes oma vanemad viis puhkusereisile. Vanema põlvkonna meelsus on ikka seal piirkonnas sõda toetav ning kui edaspidi ka jätkatakse sõtta minemise eest hea tasu maksmist, siis ikka leidub neid, kelle jaoks see on nende arvates hea võimalus hästi teenida. Venemaa reaalsus.

Järgmine ülevaade reedel ja siis mõne sõnaga ka Venemaa majandusest.

Au Ukrainale!

Ülalolev artikkel põhineb Teet Kalmuse Facebook postitusel.

Eestlased Ukrainas

TRENDING