Kui juba jutt rakettidele läks, siis jätkan samal lainel. Selle sõja kontekstis on palju emotsioone olnud teema ümber, et kui palju on Venemaal rakette ja kui palju suudab Venemaa neid juurde toota. Tunnustatud sõjalise eksperdi Agil Rustamzade sõnul ei olegi antud kontekstis muud võimalust kui proovida kaudsete tõendite kaudu anda hinnangut kujunenud olukorrale. Tema sõnul on Venemaa praktiliselt lõpetanud Iskander ballistiliste rakettide kasutamise ehk siis see jutt peab paika, et neid rakette on Venemaal vähe ning tulenevalt ballistiliste rakettide keerukamast juhtimissüsteemist on välismaist päritolu elektroonikakomponentide puudus tootmisel ka suurema mõjuga. Rustamzade sõnul võib välja tuua ka selle, et Venemaa kasutab nüüd vähem Kalibr tiibrakette (laevadelt ja allveelaevadelt lastavad raketid), samas olevat nende rakettide tootmine isegi natuke kasvanud. Kõige rohkem olevat tema sõnul Venemaal järgi lennukitelt lastavaid tiibrakette H-101 ja H-555, aga ka seal olevat seaduspära, et mida vanem on rakett, seda suurema tõenäosusega see väljalaskmisel lihtsalt alla kukub ning just seetõttu tulistatavat vanemaid tiibrakette Kaspia mere kohalt, sest tööle mitte hakanud raketist muud jälge ei jää kui ainult keskkonna mürgitamine, aga see Venemaale korda ei lähe. Rustamzade sõnul võib vanematest rakettidest tööle mitte hakata suurusjärgus 30-40% rakettidest, uuematega on probleeme vähem.
Rakettidest veel allpool, aga nüüd rinnetel toimuva juurde. Luganski rinde osas on kõige rohkem tähelepanu pälvinud sõjalise eksperdi Aleksandr Kovalenko poolt edastatud informatsioon, justkui oleksid Ukraina väed jõudnud Kremennajale nii lähedale, et nad on nüüd võtnud kogu Kremennaja ja Severodonetski vahelise trassi oma suurtükitule kontrolli alla. Kremennajast edelas on suur okaspuumetsa massiiv ning Ukraina on seal vaikselt, aga järjekindlalt edenenud. Kui see info paika peab, siis saab Venemaal olema edaspidi keeruline Kremennajat varustada, aga see seab kohe ka kahtluse alla Venemaa võimaliku pealetungi Limani peale (sellest on viimasel ajal palju juttu olnud). Jälgime arenguid.
Jätkuvalt on aktiivsed lahingud Bahmuti ümber ja tänahommikuse info kohaselt on Venemaa üksused taas läinud vastupealetungile Bahmutist lõunas Opõtne juures, kus eelnevatel päevadel Ukraina tegi edukaid vasturünnakuid. Bahmutis endas on Ukraina positsioon parem, sest Venemaa üksused tõrjuti linna piiril olevast tööstusrajoonist välja ja nüüd tuleb neil taas rünnata Ukraina positsioone üle põldude, aga siin olevat olukord muutunud, sest Roman Svitani sõnul on tänu Ukraina edukale tööle Venemaa laskemoonaladude hävitamisel Venemaa suurtükkide poolt tehtavate laskude arv vähenenud 2-3 korda, lisaks ei saavat Venemaa kasutada keerukate ilmastikuolude tõttu soomustehnikat jalaväerünnakute toetamiseks. Svitani sõnul olevat aga Ukraina toonud Bahmuti juurde suurtükke ning nüüd olevat laskude arv mõlemal poolel sisuliselt võrdne, aga selle vahega, et Ukraina kasutavat rohkem täppismoona. Selles kontekstis on räägitud, et just kassettlaskemoona kasutamine on oluliselt kärpinud Venemaa üksuste pealetungi aktiivsust selles rindelõigus, sest kinnipeetavad saadetavat nüüd lahingusse ilma soomusvestide ja kiivriteta ning seetõttu jäävat nende osalemine rünnakutel väga lühiajalisteks. Sellega seoses on olemas droonidelt tehtud fotod, kus võib kokku lugeda sadu ja sadu hukkunuid lahinguväljal, nii et ka kõige paadunumad putinistid on sunnitud tunnistama väga suuri kaotusi elavjõus. Samas rünnakud jätkuvad Bahmuti ümbruses ning Ukraina üksustel on raske, aga nad saavad hakkama.
Sõjakurjategija Igor Girkini sõnul on Venemaa võtmas uueks sihtmärgiks Bahmutist lõunas asuva Toretski, aga Girkini hinnangul Venemaal ka seal edulootust ei ole, sest Ukraina on seal kaitseliine ehitanud kaheksa aasta jooksul.
Viimastel päeval on Venemaa üritanud massimeediakanalitesse suunata infot selle kohta, justkui tuleks järgmine suurem rünnak Valgevenest Kiievi peale ja nii on Ukrainas omajagu liikvel kuulujutte, justkui toimuks sissetung seal suunast juba lähipäevil. Ukrainas ei ole saladust ka selles, et piiril on Ukraina poolt vastas peamiselt territoriaalkaitse üksused ning Ukraina väejuhatus ei ole selle paanikatekitamise katse peale hakanud oma üksuseid sinna suunda liigutama. Kindral-major Kyrylo Budanovi sõnul liigutab Valgevene praegu Ukraina piiri lähedal kolme pataljoni jagu sõdureid viisil, mida Budanov nimetas „karuselliks“ ehk siis käib aktiivne, aga viljatu ringiliikumine. Ringisõitvate kolonnide tehnikal on sildid, kus on täht „K“ ja seda tõlgendavad Venemaa sõjablogijad kui „Kiievit“, aga ukrainlaste arvates tähendab see hoopis „kladbištše“ ehk siis surnuaed. Tuleb tunnistada, et mulle sobib see ukrainlaste variant palju paremini.
Olen ise ka varem kirjutanud probleemidest, mis kaasneksid püüdega uuesti Kiievit põhjast rünnata, aga Vitali Deinega on need kenasti välja toonud :
1. Enam ei ole üllatusefekti – Ukraina ootab ja on teinud vastavaid ettevalmistusi – mineerinud , kraave kaevanud jne.
2. Venemaa armee üksuste kvaliteet on kaugel sellest, mis oli sõja alguses, kui Kiievi suunal ründasid Venemaa elukutselistest sõjaväelastest koosnevad hästitreenitud üksused, nüüd oleksid nende asemel suures osas tšmobikud.
3. Põhja-Ukrainas on palju soid, mis praeguse prognoosi järgi ära ei külmugi ning sõita saab ainult kitsastel teedel, aga see on kaitsjate jaoks maiuspala.
4. Kevad ei muuda olukorda läbitavuse osas paremaks.
5. Kohalik elanikkond on äärmiselt vaenulikult meelestatud.
6. Sissetungi järel suureneks veelgi läänest tulev relvaabi.
7. Venemaa ei saaks kasutada lennukeid ja helikoptereid oma vägede toetamiseks.
8. Ukraina lennuvägi, vastupidi, oleks võrratult aktiivsem kui kevadel.
9. Venemaa häving sellel suunal lõpetaks sisuliselt Venemaa võimaluse sõjas edaspidi osalemiseks.
10. Ukrainal avaneb võimalus sulgeda Venemaalt lähtuv oht järgmiseks 30-50 aastaks.
Palju kõneainet on põhjustanud ka Ukrainasse toodav õhutõrjekompleks Patriot. Agil Rustamzade selgitusel on Ukraina kontekstis võimalikud nii PAC-2 (sellel on erinevaid modifikatsioone) kui uuem PAC-3. Tema sõnul on PAC-2 universaalsem st ta suudab alla lasta nii lennukeid, tiibrakette kui ka ballistilisi rakette, aga viimaseid mitte nii hästi. PAC-3 olevat aga orienteeritud rohkem ballistiliste rakettide tabamisele (edukusprotsent kuni 80), samas tiibrakette ja lennukeid tabab viletsamalt kui PAC-2. Rustamzade enda arvates käib Ukraina kontekstis siiski jutt pigem kompleksist PAC-2 ja põhjuseid selleks olevat mitmeid.
1. Esiteks on sellele kompleksile palju rohkem rakette ning osadel rakettidel hakkavat juba varsti kätte jõudma „parim enne“ kuupäev, seega oleks neid mõistlik kasutada.
2. Iraani ballistilised raketid oleksid Ukrainale suureks ohuks, sest nad on tehniliselt arenenumad kui Iskanderid ning neid alla lasta on keeruline. Aga Rustamzade sõnul on nende rakettide elektroonilised komponendid pärit Hiinast ning nende rakettide kasutamine seaks Hiina koheselt väga halba valgusesse. Teiseks olevat neid rakette Iraanil vähe ja tootmisvõimekus suurusjärgus 20 tükki aastas ning arvestades sellega, et sarnaselt Venemaaga on Iraan paljude oma naabritega tülis, siis on neil neid omal väga vaja.
Patriot kompleksi puhul tuleb Rustamzade sõnul arvestada, et selle liigutamine on keeruline, seega võivat Venemaa proovida rünnata seda kompleksi sadade üheaegselt lendulastud Iraani droonidega, aga eks ole ameeriklased ka selle võimaliku ohuga juba arvestanud.
Venemaa propagandasaadetes on järjest lennutatud sõjakaid avaldusi Kasahstani suunal stiilis, et see riik on järgmine, kuhu me sisse tungime. Rääkides ise selliseid jutte, teevad aga venelased suuri silmi ja kurdavad kasvava russofoobia üle Kasahstanis. Nii ei tõusnud kasahhid püsti KHL liiga hokimängu eel, kui mängiti Venemaa hümni, nii tühistati z-artisti Polina Gagarina planeeritud kontsert (14.02.2023) Almatõs, sest kasahhid lihtsalt kuulutasid sellele boikoti. Mida külvad, seda lõikad, aga venelased on sealjuures väga solvunud, sest see kõik olevat üks suur russofoobia. Millegipärast tuleb see kõik nii tuttav ette.
Lõpulõik tuleb aga Kiievist, kus vaatamata olmelistele raskustele on inimesed sisemiselt tugevad ning nii on nad huumori võtmes loonud mõiste „Kiievi royal flush“. Royal flush on olukord kaardimängus, kui sul on ühest mastist käes kõik viis kõige tugevamat kaarti kümnest ässani, aga Kiievi kontekstis tähendab see seda, et sul on üheaegselt nii soe vesi, külm vesi, keskküte, elekter ja internet. Loomulikult ei ole inimestel kerge, aga nad teavad, et nende kannatused on tühised selle kõrval, mida peavad läbi elama Ukraina sõdurid rinnetel. Sellist rahvast ei suuda Venemaa oma terrori läbi murda!
Oeh, pühade puhul pidi tulema tavalisest lühem postitus, aga läksin hoogu. Järgmine ülevaade kolmapäeval.
Au Ukrainale!
Ülalolev artikkel põhineb Teet Kalmuse Facebook postitusel.
