Vahepeal sai 100 päeva sõda täis ja nii mitmedki inimesed on teinud selles osas tagasivaate. Minu tagasihoidlikul hinnangul on meie regioonis nende päeva jooksul leidnud juba aset sündmused, mille kaalukus on kokkuvõttes vaat et suurim peale NSVL-i lagunemist.

1. Kui siiani paljud venelased Eestis heitsid ette, et eestlased on Venemaa suhtes liiga suurte eelarvamustega, siis nüüd sai selgeks, et eestlastel oli õigus - Venemaa ei ole muutunud, suur impeeriumiihalus on see, mis on Venemaad viimaste aastasadade jooksul iseloomustanud ja selles osas ei ole mitte midagi muutunud. Venemaa ei ole muutunud ja suure tõenäosusega ka ei muutu ehk ta jääb naabritele pidevaks ohuks ka tulevikus, kuigi vahepeal võib olla vaiksemaid perioode.

2. Soome ja Rootsi soov liituda NATO-ga. Veel aasta tagasi ebarealistlikuna tundunud asi on teoks saamas ning just Balti riikide julgeolekule on suureks toeks, sest Läänemeri muutub sisuliselt NATO-riikide sisemereks. Maskid on langenud, tõeline kurjus asub idas ja ohustab paljusid naabreid.

3. Ka riigid on pidanud pooli valima ning selles mõttes on huvitav vaadata, kuidas Ungari ja Poola on liikunud täiesti erinevates suundades, kuigi ajalooliselt on mõlemal riigil Ukrainaga probleeme olnud. Poolast on saanud Ida-Euroopas suur tegija ja nad on on oma tegevused suunanud pika perspektiiviga tulevikku - nende nägemuses saab Ida-Euroopas tekkida Poola-Ukraina klaster, seda nii sõjalises kui majanduslikus mõttes. Ukraina sõjajärgne ülesehitamine annab palju võimalusi mõlema riigi ettevõtetele ja Poola mõistab seda suurepäraselt. Ungari on valinud teise poole, mida iseloomustab kuuendale sanktsioonide paketile vastutöötamine, Moskva ja kogu Venemaa patriarh Kirilli "päästmine" sanktsioonidest ja viimati nende spiikri märkus, et Ukraina presidendil olevat vaimsed probleemid, et ta muudkui küsivat relvaabi. Kaks riiki ja kui erinev suhtumine. Miks see nii on, võib juba igaüks ise vastuse leida.

4. Venemaa on hea näide, et kui kogu meedia võtta oma kontrolli alla, siis on võimalik kujundada meediaruumi, kus valitseb paralleelreaalsus ning just eeskätt televisioonist on saanud Putini vaat ei võimsaim tööriist, mis on paarikümne aastaga paljud venemaalased nii ära zombistanud, et nende jaoks on propagandistide saated nagu narkootikum, mille doose nad aina ahnemalt endasse tõmbavad. See narkootikum on sõltuvustekitav, see räägib Venemaa õigusest taasluua impeerium, vallutades selleks naabreid, ise nimetades seda eufemistlikult vabastamiseks. Selles kontekstis on selge, et eestikeelsele haridusele ei ole alternatiivi, sest muidu kasvatame endale Venemaa meediaruumi mõjul vaimselt zombistunud inimesi, kes ei ole meie kultuuriruumis ning see on vesi Venemaa veskitele.

5. Venemaa armee müüdi purunemine. Sisuliselt kõik imerelvad osutusid multikateks ja kuigi neil on suure riigina piisavalt inimesi ja relvastust varasemast asjast, et palju surma külvata, ei ole see ligilähedaselt see, mida välja reklaamiti ja mille baasilt ka päris edukalt Euroopat hirmutati.

Nüüd lahingutegevuse juurde. Sündmustest Severodonetskis (edaspidi kasutan teksids lühendit SD) on palju kirjutatud ja päris kõike ma üle ei kirjuta, aga mõned nüansid ehk lisaksin. Mingi aeg tagasi oli Ukraina väejuhatusel tõsine mõtlemiskoht, kuidas edasi - Bilohorovka juures küll suudeti peatada Venemaa üksuste jõe forsseerimine, aga lõuna pool Popasnas olid asjad kehvemad - Venemaa suutis reserve kasutades seal saavutada edu ja küsimärgi all oli Bahmut-Lõssõtsjanski maantee enda käes hoidmine ja sealt edasi terendus võimalus kahe linna piiramisrõngasse jäämiseks. Selles kontekstis tuli vaadata ka SD-d - kui kaks linna oleks jäänud piiramisrõngasse, oleks eriti SD kaitsmine problemaatiline, samas kui Lõssõtsjanskis (easpidi LJ) on selleks paremad looduslikud eeldused (asub kõrgendikul).

Võimaliku SD kaitsmisega oli täiendav dilemma - kui kohe hakata nö täiega vastu, siis oleks Venemaa võimalik teha nö Mariupoli - tuimalt tampida suurtükkidest ja lennukitest linn maatasa ja see põhjustaks Ukrainale suuri kaotusi elavjõus, lisaks oleks küsimärgi all võimalus taanduda LJ-i, sest üle Donetsi jõe on terve üks sild ja kui see võimalus kaoks, oleksid asjad veelgi nukramad ja perspektiivitumad.

Popasna juurest lähtuvad pealetungid suudeti aga seisma panna ning nüüd tekkis võimalus riskantseks operatsiooniks SD-s - markeeriti aktiivset taandumist SD-st, andes väga kergelt käest suurema osa linnast ja kui Venemaa armee üksused asusid regrupeeruma linna sees, et edasi tungida, sellel hetkel Ukraina üksused ründasid vastu. Lisaks tõid nad kohale Välisleegioni (ehk on sellel eesti keeles teine nimetus), kus on palju võitlejaid eri riikidest, kellel on linnalahingute kogemus. Venemaa poolelt olid eesliinil sarnasel Mariupoliga kahuriliha ehk nn mobikud LNR-st (mobiliseeritud ja halva sõjaväelise väljaõppega mehed) ja nende taga kadõrovlased, Venemaa regulaararmee üksused säästid endid linnalahingutest. Kontrarünnak tabas vaenlast ootamatult ning tänasel päeval käivad arutelud selle üle, et kui palju on veel üldse Venemaa armee kontrolli alla seal jäänud. Kas 30%, 20% või vähem?

Ja tõsine mõtlemiskoht on ka ukrainlastel - frustreerunud Venemaa väejuhatus võib minna lauspommitamise teed ja kui ukrainlased ei suuda kaudtuld maha suruda, siis oleks ees pikk ja ohvriterohke linna kaitsmine, aga Välisleegion vaevalt sellisest perspektiivist eriti vaimustuses on. Hetkel on rõõm õnnestunud vastupealtungist ja vastase ülekavaldamisest, aga mis saab edasi? Uues situatsioonis linna lihtsalt hoidmine on keerukas, samas vastupealetungi laiendamine ka küsitav, sest Venemaal on seal koondatud palju väeüksusi. Elame näeme.

Palju kõneainet pakkus Venema poolelt surma saanud kindral-major Roman Kutuzov ja väidetavalt on tema surmal ka seos Eestiga. Tal oli käsk edeneda Popasnast põhja poole, aga ei talle alluvad LNR-i ohvitserid ega sõdurid ei soovinud lahingusse minna, kuna ukrainlaste kahurituli pidavat olema tappev. Nii ei jäänud kindralil muud üle kui ise väed lahingusse viia, aga ukrainlaste info kohaselt rünnati neid Eestist saadud haubitsatest FH-70 ja tulemuslikult. Tänasel päeval suudab Ukraina Bahmut-LJ maanteed oma kontrolli all hoida, aga Venemaa jaoks on edu saavutamine seal piirkonnas eeskätt poliitline eesmärk, nii et oodata on Venemaa armee üksuste jätkuvaid rünnakuid, samas on nii mitmedki märgid Ukrina jaoks lootustandvad, igatahes on seis palju parem, kui ta oli veel mõned päevad tagasi.

Nii lõunas kui põhjas avaldab Ukraina survet, kusjuures Harkivi piirkonnas näitavad erinevad kaardid nende edenemist erinevalt. Relvastuse osas kirjutasin mingi aeg tagasi infost, et USA eesvõttel kogutakse Euroopast kokku vanemad USA liikuvsuurtükke M109 ja see info on ka kinnitust saamas. Nii saadab Belgia Ukrainasse 64 liikuvsuurtükki M109A4 ja Norra 20 liikuvsuurtükki M-109A3. Hispaania kaalub Ukrainasse aga 40 tanki Leopard 2A4 saatmist, mis hetkel on konserveeritud seisus ja nende lahingukorda seadmine võtaks omajagu aega, aga see oleks oluline läbimurre selles mõttes, et tegemist oleks esimeste nö lääne tankidega, siiani saadeti ju Ukrainasse Nõukogude päritolu tanke T-72. Leopardide saatmise peab heaks kiitma ka Saksamaa kui tootjamaa ning ei ole välistatud, et seda luba ei saadagi.

SD-sse tõi Ukraina tšehhide toodetud mitmikraketiheitja RM-70 Vampire, mis on venelaste Gradi edasiarendus. Paigutatud on laskeseade Tatra T813 "Kolos" 8x8 veoautole ning laskeseadme laadimine on tehtud automaatseks, mis võimaldab loetud minutitega laskeseadme uuesti laadida (Gradi puhul kulub selleks tund), ka lubab selline veoauto autole paigutada 40 tagavararaketti.

Lõppu mõned kergemad uudised. Ukrainas on Macroni lembus viljatute telefonikõnede osas Putiniga loonud uue tegusõna, "makronit", mida võiks eesti keelde tõlkida kui "makroonima", ehk siis pikka ja sisutut telefonivestlust pidama. Väidetavalt on mees juba üle 100 tunni Putiniga telefoniga rääkinud. Ainuke seletus on minu jaoks see, et peatsete parlamendivalimiste ootuses üritab ta nii meelitada valijaid, kellele sümpatiseerib Venemaa ja neid seal jagub. Sellesse konteksti sobituks ka see jabur "alandamise" jutt.

Ukraina sõda on komeedina meediataevasse toonud inimesed, kelle jaoks on nii vene keeles kui inglise keeles vasted olemas - inglise keeles "milblogger" ja vene keeles "voenkor". Huvitav, mis võiks eesti keeles olla? Samas on meil neid nii vähe, et Taro, Kalmus ja Saks mahuvad koos kenasti ära nii anekdootidesse kui luuletustesse. ?

Järgmine ülevaade kolmapäeval.

Au Ukrainale!

Artikkel põhineb Teet Kalmuse Facebook postitusel.

Märkmed: