Kogu sõja jooksul olen teinud ülevaateid ja jõudu selle tegemiseks on andud eeskätt lugejad, kellele need jätkuvalt korda lähevad. Positiivne tagasiside motiveerib veelgi rohkem pingutama. Aitäh teile! Ja suured-suured tänud ka kõigile toetajatele, kes selle pika aja jooksul ülevaadete kirjutamiseks nö hoogu juurde olete andnud!
Nädalavahetusel sai meedias kõige rohkem vastukaja Venemaa massiivne drooni- ja raketirünnak. Venemaa polnud korraldanud suuremat raketirünnakut viimase kolme kuu jooksul ning oli teada, et vähemalt üheks suuremaks rünnakus neil rakette jagub, aga suure tõenäosusega isegi kaheks-kolmeks. Enne suuremat rünnakut toimus kaks rakettide väljalaskmise imiteerimist strateegilistelt pommitajatelt ja peale seda oli selge, et Venemaa poolt on kõik ettevalmistused lõpule viidud.
Ometi oli see rünnak sellisel kujul minu jaoks natuke üllatav, sest rünnakute peamine sihtmärk oli energiataristu, samas on Ukrainas praegu soe ilm ja see nädal võib mõnel päeval isegi +15 kraadi sooja tulla. Energiataristu ründamise eesmärk Venemaa jaoks on võimalikult palju põhjustada kannatusi Ukraina tsiviilelanikkonnale, aga sellisel kujul see oma eesmärki ei täitnud. Kuigi Ukraina suutis alla lasta suure osa rakettidest, siis osa jõudis ikka sihile ning praeguse info kohaselt sai kõige rohkem kannatada Odessa, samas võimaldab soe ilm inimestel hakkama saada.
Ukraina on territooriumilt suur riik ja kogu seda territooriumi efektiivse õhukaitsega katta on ülimalt keeruline, seda enam tuleb hinnata õhukaitse tööd, mis suutis maha võtta 85 tiibraketti H-101 väljalastud 101-st. Sellega seoses kerkis meediakangelaseks enne sõda lasteaiakasvatajana töötanud Natalja Grabartšuk, kes laskis mobiilse õhutõrjekompleksiga Igla ühe sellise tiibraketi alla.
Minu jaoks oli aga veelgi muljetavaldavam Ukraina õhukaitse töö rakettide osas, mida enne sõda Venemaa pidas oma põhitrumpideks, mida lääne õhukaitsesüsteemid nende sõnul maha võtta ei suuda. Ometi võttis Ukraina alla lausa 7 aeroballistilist raketti Kinžal 8-st ja nii palju korraga ei ole Venemaa neid varem kasutanud, lisaks võeti maha teine enne sõda väljareklaamitud väidetavalt analooge mitteomav imerelv Zirkon, minu jaoks on märkimisväärne ka kahe H-22 mahavõtmine, tegu on nn külma sõja ajal USA laevade ründamiseks loodud rakettidega, mis lendavad ka väga suure kiirusega ning sõja esimestel aastatel nende vastu Ukraina õhukaitsel rohtu ei olnud.
Z-kanali Kremljovskaja tabakerka andmetel olevat Venemaa armee raketirünnaku üheks eesmärgiks olnud näidata Trumpile, et Putin polevat mees, kellel helistada ja öelda, et võta Krimm ja tõmbu mujalt tagasi, z-kanali andmetel soovivat Putin enne Trumpi ametisse asumist oma tegevusega näidata, et mistahes võimalik rahu saab tulla ainult tema tingimustel, mis tähendaks sisuliselt Ukraina kapituleerumist.
Eufooria aga asendus z-kanalitel kiirelt murelikkusega, sest varsti peale raketirünnakut ilmus The New York Times’is info, mille kohaselt olevat Biden andnud loa kasutada USA rakette nn põlisel Venemaa territooriumil asuvate sõjaliste objektide tulistamisel. Juures jutt, et luba anti kasutada piirkonnas, kus asuvad Põhja-Korea üksused, aga suures plaanis vahet pole, sest sisuliselt on jutt kõigist Venemaa oblastitest, millel on Ukraina põhjaosaga ühine piir.
Terve sõja jooksul on Venemaa korduvalt varem ähvardanud erinevate punaste joontega, mille ületamisel juhtuvat midagi hirmsat, aga siiani on kõik punased jooned pruuniks muutunud. Käis see nii Krimmi rakettidega tulistamise kohta, lääne sõjatehnika (eeskätt tankide) Ukrainasse toomise kohta, nn põlisel Venemaa territooriumil asuvate sõjaliste objektide tulistamisel mitmikraketiheitjalt HIMARS väljalastavate juhitavate rakettidega (lennukaugus kuni 80 kilomeetrit), lääne sõjatehnika kasutamisel nn põlisel Venemaa territooriumil.
Ja ei juhtu mitte midagi ka siis, kui kasutada suurema lennukaugusega ballistilisi ja tiibrakette Venemaal asuvate sihtmärkide ründamisel. Venemaa lihtsalt ei saa NATO-ga tüli norida, sest soovi korral saab NATO sulgeda kiirelt kogu Läänemere ja Musta mere kaudu toimiva Venemaa nafta ja naftatoodete ekspordi ning ilma selle rahata Venemaa sõda Ukrainas pidada ei suuda. Ja oleme ausad, sõjalises plaanis need võimalikud raketirünnakud eriti midagi ei muuda, sest neid rakette on vähe.
Le Figaro andmetel tegid Bideni otsuse tuules sarnase otsuse ka Prantsusmaa ja Suurbritannia, kes lubavad samamoodi kasutada tiibrakette SCALP/ Storm Shadow. Venemaa z-kanalites näidatakse juba animatsioone, kui kaugele nüüd Ukraina rakettidega suudab lasta ja on ka neid propagandiste, kes juhivad tähelepanu topeltstandarditele Venemaa propagandas, sest kui nn uued territooriumid (neli Ukraina oblastit) on Venemaa konstitutsioonis, siis mille poolest erineb nende tulistamine näiteks Kurski tulistamisest? Et neid võib ja Krimmi võib, aga Kurski oblastit ei või?
Olukord rinnetel
Venemaa jätkab pealetungi Kurski oblastis ning Olgivka piirkonnas õnnestus neil nädalavahetusel grupp Ukraina sõjaväelasi ümber piirata, aga ukrainlastele tulid omad appi ja nad pääsesid piiramisrõngast. Venemaa armee on sinna rindelõiku toonud oma eliitüksused ning nüüd toodi lisaks ka 76. dessantvägede diviisi üksuseid, kes ründavad lääne poolt Novoivanivka suunas. Suur skandaal oli aga Venemaa poolel pealetungiga põhja poolt, nimelt kanti kõrgemale poole ette, et 810. brigaad on edukalt lõuna poole liikudes enda kontrolli alla saanud kõik asulad kuni Mala Loknjani ning selle info valguses saadeti sinna lisaüksuseid teadmises, et piirkond on Venemaa armee kontrolli all.
Tegelikkuses mitte midagi sellist ei olnud, Ukraina kontrollis nii Pogrebkit kui sellest lõuna poole jäävaid alasid, mööda maanteed uljalt lõuna poole kihutavad Venemaa üksused aga avastasid endid õige kiirelt olukorrast, kus nad piirati ümber ning enamus neist ka hävitati.
Ukraina poole andmetel kasutavad nad aktiivselt distantsilt mineerimist, mis on Venemaa soomustehnika vastu osutunud väga efektiivseks ning nüüd üritavad Venemaa üksused rünnata rohkem jalaväe abil. Ukraina kaitse püsib, aga ukrainlaste sõnul on seal rindelõigus väga palju hea väljaõppega Venemaa sõjaväelasi, aga neid saavat seal ka surma palju. Kui kõik need Venemaa üksused saaksid tegutseda teistel rinnetel, oleks Ukrainal seal palju raskem.
Kurski oblastist veel niipalju, et kohtumisel kohalike elanikega olid kohaliku omavalitsuse ametnikud sunnitud tunnistama, et Gluškoves tegutsenud marodöörid ei olnud ukrainlased, vaid ikka Venemaa enda elanikud, nende hulgas ka sõjaväelased ning olukorra parandamiseks tegid nad ettepaneku, et edaspidi ei saaks Venemaa sõjaväelased varastatud kraami posti teel kodukohta saata.
Siinkohal tasub meenutada sõja algust, kus sealsamast piirkonnast saadeti postkontorite vahendusel suures koguses Ukrainast varastatud kaupa Venemaale, samas kui ametliku propaganda andmetel mitte midagi niisugust ei olnud. Tegelikkuses varastavad Venemaa sõjaväelased kõikjalt, kui ainult võimalus avaneb, nende jaoks pole vahet, kes see kaup kuulub nö omadele või võõrastele.
Kupjanski lähistele jõudnud Venemaa dessantväelased on kas hävitatud või vangi võetud ning Venemaa z-blogija Mihhail Onufrienko rääkis, et suur osa Kupjanskist asub Oskili jõe läänekaldal, aga et jõe edukas forseerimine olevat sisuliselt võimatu, siis tema sõnul ei olevat Kupjanski Venemaa kontrolli alla sattumine isegi pikemas perspektiivis reaalne.
Venemaa propagandakanalis „Rõbar“ aga kirjutati suurest skandaalist Siverski suunal. Ma juba varem ka kirjutasin, et seal lõigus oli ülevale poole ette kantud, et Bilohorivkast lääne pool asuv Grigorivka olevat Venemaa armee kontrolli all, aga Rõbari andmete kohaselt olid peale seda ettekanded läinud veelgi lennukamaks ehk siis Venemaa kontrolli all pidavat juba olema Dronivka, mis asub Bilohorivkast 12 kilomeetrit läänes.
Juhtus aga nii, et Moskvast saabusid kindralipagunitega ohvitserid, kes tahtsid külastada Bilohorivkat, mis neile teadaolevalt oli juba küllaltki sügavalt tagalas, aga selgus, et Ukraina armee on Bilohorivkas positsioonidel, kus nad olid ka kaks aastat tagasi. 3. armeesse kuuluva 7. brigaadi komandör arreteeriti, pataljonide komandörid said ametist vabaks, kontrollid on ka 6. ja 123. brigaadis.
Donbassis on Ukraina armeel jätkuvalt keeruline olukord Kurahhove juures ja eriti asulast lõuna pool, kus Ukraina kontrolli all on kagu-loode suunas asuva asulate võrgustik, samas kui Venemaa üksused on laskeulatuses kolmest küljest ning loodes on Dalne ja Uspenivka vahel veel kotisuu kuue kilomeetri laiuselt avatud. Dalnes on Venemaa üksused veel ainult kilomeetri kaugusel teest, mille kaudu toimub seal piirkonnas asuvate Ukraina üksuste varustamine. Kui nad selle tee läbi lõikavad, muutub olukord Ukraina 79. brigaadi jaoks veelgi keerulisemaks. Uspenivkast läheb ka üks tee veel lääne poole, aga ka sellest on Venemaa armee üksused lõuna poolt kahe kilomeetri kaugusel.
Rasked lahingud toimusid nädalavahetusel ka Toretskes ja Tšasiv Jari juures, võib juhtuda, et Venemaa armee suudab ka nendes suundades edeneda.
Ukraina väljaandes Babel ilmus materjal, mis kirjeldas probleeme Ukraina armees ning selle baasilt avaldas oma mõtteid Igal Levini Telegram-kanalis Ukraina armee kapten.
1. Ukraina kaitse suurim probleem on terav inimeste nappus ja kui 1,5 kilomeetrist rindejoont peab hoidma rühma suurune üksus, kus sõjaväelaste motivatsioon ei ole eriti kõrge ja väljaõpe keskpärane, siis ei olegi mõtet loota efektiivset kaitsetööd.
2. Kui sõjaväelane on eesliinil järjest rohkem kui 20 päeva, kaotab ta oma varasema efektiivsuse ja tuleks välja roteerida, aga tihti seda ei tehta, sest lihtsalt pole asendust võtta.
3. Lahingutes ennast heast küljest näidanud brigaadidele lisatakse jooksvalt täiendavalt üksusi teistest brigaadidest, mistõttu ühel hetkel muutub selline olukord brigaadi komandöri jaoks ülejõu käivaks, ta ei suuda enam kõikide üksuste tegevust koos efektiivselt koordineerida, see peaks olema juba aste kõrgema juhtimistasandi töö.
4. Raskete otsustega tegemine tihtipeale viibib, sest selleks on vaja kindral Sõrskõi nõusolekut, aga kindral on viimasel ajal tihtipeale rindel ja siis olevat keeruline temaga ühendust saada. Omal initsiatiivil ei julgeta positsioonidelt tihtipeale lahkuda, kuigi olukord seda nõuab.
Euroopas tõusis maagaasi hind üle 500 dollari 1000 kuupmeetri eest ja esialgu kostus sellel foonil Venemaa z-kanalitest kahjurõõmu stiilis, et no näete, gaas kallineb ja teie majandus kannatab seetõttu veelgi enam. Siis aga selgus gaasi kallinemise põhipõhjus. Nimelt tegi rahvusvaheline arbitraažikohus otsuse, et Gazprom peab maksma Austria ettevõttele OMV 230 miljonit eurot maagaasi eest, mille Gazprom jättis tarnimata 2022. aastal. Kuna Gazprom ei ole nõus maksma, siis otsustas Austria ettevõte, et teeb osalise tasaarvelduse neile Venemaalt tarnitud maagaasi eest, peale mida Gazprom peatas gaasitarned Austriasse ehk siis niigi sügaval kahjumis olev Gazprom kaotab ühe viimastest klientidest Euroopas, kellega oli neil kehtiv leping aastani 2040, OMV saab aga omakorda nüüd võimaluse selle lepingu lõpetamiseks.
OMV andmetel neil maagaasi puudust ei ole ning energeetikaekspert Mihhail Krutihhini sõnul olevat veeldatud maagaasi turul rohkem kui piisavalt saadaval. Ometi OMV juhtum maagaasi hinda natuke mõjutas.
The Moscow Times avaldas informatsioon, mille kohaselt võib USA veel novembris kehtestada sanktsioonid Gazprombank’i vastu, mis on viimane Venemaa suurpank, mis ei ole sanktsioonide all ja kelle kaudu liigub enamus nafta ja naftatoodete müügist saadud rahasid. Kui see pank peaks USA sanktsioonide alla sattuma, siis tähendaks see Venemaa jaoks tõsiseid probleeme. USA-d võib motiveerida ka Venemaa otsus lõpetada tuumakütuse müük USA-le, tegemist kaubaga, mille osas on Venemaal maailmas suur turuosa ja USA on seda siiani Venemaalt ostnud.
Viimase kuu jooksul on kiirelt süvenenud kriis Venemaa Kaug-Ida suunalisel raudteel. TASSi andmetel lõpetasid Moskva oblasti kaks suurt raudteeterminali ajavahemikul 12.11-21.11 kaubarongide vastuvõtmise, sest Hiinast saabuvaid konteinereid ei olevat kuskile maha laadida. Kokku seisvat raudtee ääres kõrvalharudel suurusjärgus 600 ešeloni, milledelt on vedurid eest ära võetud. Kui see rong jõuab kohale kuu ajaga, olevat hästi, aga nüüd olevat ka kaks kuud juba tavapärane ning pole välistatud, et see aeg pikeneb veelgi. Lisaks kuhjuvat tühjad konteinerid Moskvasse, sest tagasi Hiinasse nendega midagi vedada ei olevat, sinna müüb Venemaa peamiselt naftat, maagaasi, metalle ja metsa. Täiendavalt olevat nö kaardid segamini löönud ešelonid Põhja-Koreast toodava sõjatehnika, laskemoona ja sõjaväelastega, mis olevat Venemaa raudtee kasutamisel prioriteetne.
Z-kanal VTšK-OGPU aga kirjutas probleemidest, mis on tekkinud Ostrogorski rajoonis Voroneži oblastis. Nimelt lendas seal mingi aeg tagasi Ukraina droonirünnaku tagajärjel õhku laskemoonaladu ning seetõttu olevat peale plahvatust laialilennanud, aga lõhkemata jäänud mürske kõik kohad täis. Hakkajad kohalikud hakkasid neid vedama vanametalli kokkuostu, kui mürske vastu ei võetud, sõitsid inimesed koju, lõikasid mürsud pooleks ja üritasid neid sellisel kujul uuesti müüa. Kuidas see ütlus ongi, et loll, aga järjekindel.
Järgmine ülevaade kolmapäeval.
Au Ukrainale!
Ülalolev artikkel põhineb Teet Kalmuse Facebook postitusel.
