Ometi pole see asjaolu seganud Venemaa poolelt avalduste tegemist stiilis, et need raketid on nö lahinguvalves ning võivad vajadusel kiirelt välja lennata. Kui Sarmati eellase R-36 Vojevoda puhul oli enne lahinguvalvesse paneku eelnenud Tigengauzeni sõnul kümme edukat raketi väljalaskmist šahtist, siis Sarmati puhul olevat see näitaja null. Reaalses elus tähendab see aga seda, et nende rakettide kasutamine lahinguolukorras võib lõppeda väga suure tõenäosusega nende tuumalõhkepeade plahvatamisega Venemaa territooriumil ning pole vist vaja eriti lahti kirjutada, missugust hävingut see Venemaal põhjustaks.
Selles kontekstis võib küsida, et miks just need raketid on Venemaa jaoks nii olulised ja et neil on ju ka teisi rakette, näiteks Bulava, mida kasutatakse allveelaevadel või Topol-M. Viimati nimetatud on tahkel raketikütusel töötavad raketid, Topol-M on sealjuures 22,7 meetri pikk, kaalub 47,2 tonni, lõhkepea kaalub 1200 kilogrammi ja lendab kuni 11000 kilomeetri kaugusele. Aga see rakett on nö poisike Sarmatiga võrreldes, mis kasutab vedelat raketikütust, on 35,3 meetrit pikk, kaalub 208 tonni, lõhkepea kaalub 10 tonni ja lendab see kuni 18000 kilomeetri kaugusele.
Lõhkepeas võib olla koos korraga näiteks kuni kümme 750-kilotonnise võimsusega tuumalõhkepead, aga võib ka olla kombinatsioon väiksema võimsusega tuumalõhkepeadest koos peibutuslõhkepeadega, et vastase õhukaitsesüsteeme segadusse ajada. Kui see rakett töötaks, oleks see tõeline peavalu NATO-le, aga kui see plahvataks stardišahtis, oleks omakorda katastroof Venemaal.
Tänase teadmise kohaselt saab Venemaa neid rakette kasutada ainult infosõjas, sest sellises olukorras nad ülisuure tõenäosusega ei riskiks neid välja lasta. Viimase ebaõnnestunud katsetuse detaile ei ole teada, seal on Tizengauseni sõnul võimalik ka variant, et rakett võis plahvatada juba vedela raketikütuse raketti lisamise hetkel. Venemaa jaoks väga suur tagasilöök just tuumaheidutuse vaates, sest Sarmati on reklaamitud kui raketti, mida NATO ei ole võimeline õhukaitsevahenditega hävitama, samas kui USA oma kontinentide vahelise ballistilise raketi Minuteman 3 viimane testimine oli edukas.
Olukord rinnetel. Ukraina armee jaoks on kriitiliseks kujunenud olukord Vugledari juures, kus kaitse põhiraskus on pikema aja jooksul olnud 72. brigaadi peal. Tegemist on väikese linnaga (enne sõda elanikke 14144). Venemaa armee alustas linna ründamisega juba 2023. aasta veebruaris, aga see lõppes kurvalt ning meedias oli palju videosid sellest, kuidas Venemaa sõjatehnika hävis linnast lõuna pool olevatel põldudel. Vugledari eeliseks oli selle paiknemine kõrgemal võrreldes lõuna pool olevate aladega, mistõttu oli seal hea kaitset üles ehitada. Nüüd aga on olukord muutunud, sest Venemaa on suutnud linnal läheneda tiibadelt, nii lääne kui ida poolt ning nüüd on jõutud linnani välja. Ukraina ajakirjaniku Vassil Pekhno sõnul viidi tiibadele Ukraina territoriaalkaitse üksused, kes aga ei suutnud vastast tagasi hoida.
Kuna Venemaa armee on saanud lähemale tuua ka muud relvasüsteemid, siis viimaste päevade jooksul linna kaitsjate elu muutunud tõeliseks põrguks, sest asula kõrgemate elumajade rajooni pommitatakse pidevalt nii suurtükkidest kui mitmikraketiheitjatest, linnale heidetakse liugpomme ning kasutatakse ka termobaarilisi relvi. Lisaks olevat Venemaa armee hakanud droonidelt laskma süütelaenguid, mis maainnal plahvatades põhjustavad seal tulekahju. Pekhno sõnul ei olevat küsimus linna langemises, vaid selles, kuidas Ukraina armee saaks sealt võimalikult väikeste kaotustega lähiajal taanduda.
Keeruline on olukord Ukraina armee jaoks ka Pokrovske suunal. Ukraina sõjaväelaste sõnul on Venemaa seal oma sõjamasina toimima saanud, vigadest on õpitud ning nüüd oskavad Venemaa sõjaväelased paremini ära kasutada oma väga suurt ülekaalu elavjõus. Täpselt samamoodi, nagu üritavad Ukraina droonid hävitada Venemaa logistikat, toimib Venemaa armee ning seetõttu olevat ka Ukraina poolel probleeme rindejoone varustamisega. Vassil Pekhno sõnul on nende lahingute käigus ka selgunud, et kuigi pataljoni tasandil võivad Ukraina armee üksused olla väga efektiivsed ja teatud juhtudel ka brigaadi tasandil, aga sealt ülespoole olevat suuri probleeme üksuste koordinatsiooniga, lisaks on erinevate üksusute lahingukogemus erinev ning pikalt lahingutes osalenud Ukraina üksuste sõdurid on väga väsinud.
Olukord on lausa nii keeruline, et üks Ukraina armee sõdur otsustas oma meeleheitliku sammuga selle meediasse tuua, lahkudes omavoliliselt sõjaväeosast ja tehes peale seda avaliku pöördumise. Kurski oblastis tegutsev Ukraina sõjaväelane Kiril Sazonov ei kiitnud sellist käitumist heaks, aga avas probleemi tagamaid. Tema sõnul toimuvat inimese psüühikas ohtlikud muutused, kui sõjaväelane on olnud sunnitud olema rindel järjest rohkem kui pool aastat – väheneb ohutunne, kaob motivatsioon, tekivad pereprobleemid, osadel sõduritel tekivad ka psühholoogilised probleemid. Ukraina viivitas pikalt täiendava mobilisatsiooni läbiviimisega, mistõttu langes väga suur koormus rindel olevatele üksustele, samas kui nüüd tuuakse väljaõppe läbinud, aga ilma reaalse lahingukogemuseta üksused kohe Pokrovski suunale, mistõttu tekivad täiendavad probleemid.
Ka olevat probleem selles, et pikalt lahingutes osalenud Ukraina armee sõduritel ei olevat mingit lootust demobiliseerimiseks. Sazonovi sõnul oleks mingiks kompromissvariandiks tihedam roteerimine ning pikemate puhkuste andmine, aga kujunenud olukorras olevat see keeruline. Väga väsinud on sõjaväelased mõlemal pool rindejoont, lihtsalt Venemaal on inimressurssi oluliselt rohkem.
Pokrovski suunal on Venemaa armee suutnud edeneda Nevelskist lääne poole ning lähinädalate küsimus on, et kas Ukraina suudab kaitse pidama saada kõrgendike joonel Girnikist Oleksandropovini või mitte. Samuti on Venemaa üksused liikunud Selidovele lähemale lõuna poolt. Toretskes on Venemaa üksused jõudnud linna lõunaosasse.
Harkivi oblastis käisid suve algusest lahingud Vovtšanskis asuva aparaaditehase pärast, mis asub linna poolitava Vovtša jõe põhjakaldal. Tööstuskompleksis olid piiramisrõngas Venemaa üksused ja nende varustamine toimus peamiselt droonidega. Nüüd on kompleks taas Ukraina armee kontrolli all ning lisaks sellele said nad enda kontrolli alla teel natuke territooriumi jõe põhjakaldal. Ukraina armee jaoks psühholoogiliselt oluline edu, aga selle saavutamiseks olid seal hõivatud mitmed Ukraina armee väga hea väljaõppega üksused. Lähipäevad näitavad, et kas suudetakse linna põhjaosas veel edeneda.
Kurski oblastis oli vaiksem, Venemaa poole andmetel olevat Ukraina seal rindelõigus ründavam pool ning viimaste andmete kohaselt on Ukraina suutnud natuke edeneda Veseljest kagu suunas. Ukraina sõjaväelaste sõnul on Venemaa armee suutnud neid ebameeldivalt üllatada suurtelt droonidelt Orion lastavate tankitõrjerakettidega. Venemaa z-kanali Kremljovskaja tabakerka andmetel aga olevat 11 Ahmati vangivõetud sõdurit üle läinud Ukraina poole üle peale Ahmati komandöri teadaannet, et vabatahtlikult vangiandnud Ahmati võitlejaid Venemaa armee välja vahetada ei taha.
Hetkel kujunenud keerukas olukorras võib küsida, et kas Ukrainal oli vaja operatsiooni Kurskis ette võtta olukorras, kus ka Donbassis on suur puudus lahinguvõimelistest üksustest. Ukraina armee suutis oma operatsiooniga sundida Venemaa armeed suurendama Kurski oblastis sõjaväelaste arvu tänasel päeval rohkem kui 40000 sõjaväelaseni, aga selleks saadeti sinna üksuseid teistelt rinnetelt ning saadeti ka reserve, keda oleks vajadusel saanud kasutada näiteks Pokrovski suunal, kus tänasel päeval tunnistavad ka Venemaa sõjaväelased, et neil on keeruline kiirelt suuremat edu saavutada, sest reservist lihtsalt ei olevat võtta nö teise lainesse värskeid üksuseid, see olevat põhipõhjus, miks Venemaa armee ei ole ikka veel jõudnud Pokrovskini. Samas sobib Ukraina jaoks lahingute pidamine metsases Kurski oblastis palju paremini ning lisaks kõigele hävitab Venemaa seal oma enda territooriumil olevat ning võimalike rahuläbirääkimiste jaoks on Ukrainal üks trump rohkem taskus.
Ukraina president koostas viiest punktist koosneva plaani võidu saavutamiseks, aga viimase aja arenguid nii lahinguväljal kui väljaspool seda vaadates on keeruline näha, et see realiseeruks. Konventsionaalses sõjas ei ole Ukrainal erilist lootust sõda võita tänase päeva reaalsusi silmas pidades. Võrreldes 2022. aasta sügise Ukraina eduka vastupealetungiga on Venemaa armee arvukus nüüd mitu korda suurem, neil on jätkuvalt ülekaal nii õhus kui ka suurtükkidest tehtavate laskude osas. Ukraina peamine lootus on asümmeetriline lahingutegevus ning kolme suure laskemoonalao hävitamine on sellise tegevuse väga hea näide, aga ainult sellest ei piisa. Väga oluline oleks suruda Venemaa lennuväljadelt startivad lennukid ja helikopterid rindejoonest võimalikult kaugele, selleks ei kuluks ülearu palju ATACMS rakette, aga siiani pole selleks luba saadud ja kuigi spekulatsioone on erinevaid, siis on ka keeruline ette näha, et selline luba lähiajal saadaks.
Minu jaoks on selles kontekstis äärmiselt küsitav USA poolne kommunikatsioon stiilis, et Ukrainal olevat neid rakette nii vähe, et kui nad Venemaal asuvate sihtmärkide pihta tulistaks, siis mujale ei jätkuks. Kas on vaja üldse sellises võtmes kommenteerida, sest kui korraldada üks suurem edukas rünnak, viiks Venemaa armee kogu oma lennupargi ATACMS ballistiliste rakettide lennuulatusest välja niigi ja pole vaja neil teada, palju neid rakette veel Ukrainal järgi on.
Koomiline lugu juhtus Taganrogis, kus üks droon kukkus puitmaterjalide lattu, põhjustades seal väiksema tulekahju. Kui alguses oli versioon, et tegemist oli Ukraina drooniga, siis rusude analüüsil selgus, et tegemist oli hoopis kalli Venemaa drooniga Orion, mis millegipärast oli kaotanud juhitavuse ning ei suutnud maanduda laohoone lähedal asuvale lennuväljale.
Elektroonikaekspert Serhii „Flash“ Beskrestov avas Venemaa luuredroonide hävitamiseks kasutatavate droonide temaatikat. Tema sõnul kopeerivad mõlemad pooled võimalikult kiirelt teise poole lahingutegevuses edukaks osutunud praktikaid ning nii tundvat Venemaa väga suurt huvi ta droonide vastu, millega Ukraina hävitab Venemaa operatiivtasandi droone. Beskrestovi sõnul olevat Ukraina poolt kasutatavate droonide videosignaal üldjuhul krüpteerimata ning Venemaa pidavat neid salvestama ja analüüsima, aga antud juhul olevat sellest vähe abi, kõige olulisem olevat hoopiski Ukraina armee poolt kasutatav tehnoloogia ja teadmised (know-how), kuidas need Venemaa luuredroonid taevast võimalikult kiirelt üles leida, just see on sellise tegevuse puhul Beskrestovi sõnul ülimalt oluline lüli, mille osas Venemaa poolel pidavat valitsema teadmatus ning seetõttu nad seda lahendust sama edukalt kopeerida ei olevat siiani suutnud.
Antud teemaga sobitub ka sotsiaalmeedias avaldatud video Venemaa luuredroonist Zala, mis oli värvitud mustaks ning tiibadel olid millegipärast nii Ukraina lipuvärvid kui Saksamaa armee poolt kasutatav risti kujutis ning see luuredroon võeti muidugi maha.
Venemaa suudab sõda pidada väga suures osas tänu energiakandjate müügist saadud vahenditele ehk siis Venemaa võtab naftatootjalt maksu nafta maapinnale toomise hetkel, lähtudes brenti toornafta hinnast, samas on oluline, et ettevõtted suudaksid nafta ja naftatooted riigist välja viia ja maha müüa.
Venemaa z-kanalites on viimaste nädalate jooksul mitmeid kordi lausa väljakutsuvas toonis kirjutatud, et enne USA presidendivalimisi nende varilaevastiku tegutsemist USA eriti ei takista ning selles kontekstis oli huvitav Greenpeace poolt edastatud info, et juulist alates olevat 14 tankerit (osad neist Kreeka omad, osad Kreeka omanike poolt ära müüdud ja on nüüd Venemaa nö varilaevastiku alused) Venemaa Läänemere sadamatest viinud naftat Euroopa sadamatesse ning satelliidipiltide järgi otsustades olevat nendelt tankeritelt naftat ka maha laaditud ehk siis rikuti EL-i poolt kehtestatud sanktsioone. Sellise info valguses on mõistetavad ka Venemaa z-kanalite irvitavas stiilis tekstid, et mis sanktsioonidest te räägite, kui me saame viia probleemideta laevadega naftat Euroopasse.
Järgmine ülevaade reedel.
Au Ukrainale!
Ülalolev artikkel põhineb Teet Kalmuse Facebook postitusel.
