Tänase postituse kõige tähtsam märksõna on Krimm. Poolsaar, mille annekteerimine on Putini jaoks olnud tema suurimaks saavutuseks kogu eluea jooksul. Poolsaar, mis pidavat olema nii hästi kaitstud, et pole mitte mingisugust variantigi, et seda saaks rünnata ilma, et kõige uuemad Venemaa õhukaitsesüsteemid rakette kahjutuks ei teeks. Räägime siin kontekstis kompleksidest S-400. Aga eile, kell 15.20 toimusid Lääne-Krimmis, Saki lähedal, Novofjodorovka sõjaväelennujaama piirkonnas lühikese vahega kaks võimast plahvatust, millele järgnes rida täiendavaid plahvatusi. Kuna Krimmis on puhkuste hooaeg tipus, siis on omajagu videosid paanikas puhkajatest, kes paaniliselt lahkuvad sellest piirkonnast ja ka Krimmist.

Venemaa juhtkonna jaoks on see kõik õudus kuubis. Kui sa ausalt tunnistad, et jah, ukrainlased tabasid nii laskemoonaladu kui lennukeid, siis on kohe küsimus, et kuskohas olid meie analooge mitteomavad õhukaitsekompleksid? Kuidas saavad ukrainlased meid tulistada, kui Konašenkovi andmetel hävitas Venemaa korraga 45000 tonni (!!!!!!) ukrainlastele kuuluvat laskemoona Mykolaivi lähedal, ukrainlastel polevat ei rakette ega lennukeid, sest need kõik olevat hävitatud kuulsusrikaste Venemaa analooge mitteomavate täppisrelvade poolt?

Ja nii üritataksegi Venemaa meedias maha müüa versiooni, et taas oli tegemist hooletusega laskemoonaga ümberkäimisel (nagu ka raketiristleja puhul), aga kui Venemaa sotsiaalmeedia levivatel videotel on näha korraga kaks teineteisest piisavalt kaugusel asuvate võimsate plahvatuste põhjustatud sammast, siis kui suur on tõenäosus, et korraga juhtus õnnetus kahes kohas? 🙂 See on sõnadetagi selge, mis tegelikult toimus. Tulistati rakettidega Ukrainast. Ukraina ametlikult pole seda veel kinnitanud, aga sõjaväeliste ekspertide arvates kahtlust selles pole. Micheal Weissi arvates on 90% tõenäosusega rünnak sooritatud rakettidega ATACMS (lastakse HIMARSitest, maksimaalne lennukaugus 300 kilomeetrit) ja 10% jääb tiibrakettie jaoks. Oleg Ždanovi arvates olid need ka pigem ATACMS raketid, aga teoreetiliselt oleks variant ka Harpoonid.

Mäng on muutunud, nüüd ei ole Krimmis enam kuskil turvaline. Turismihooaeg on läbi. Novofjodorovka lennuväljal olid lennukid, mis osalesid aktiivselt sõjategevuses Ukraina vastu - lennukid Su-24, Su-30, Su-33, kuus helikopterit. Kuigi Venemaa väitel ükski lennuk kahjustusi ei saanud, siis on internetis liikvel fotod hävinenud lennukitest, kilomeetrite raadiuses lennuvälja ümber on majadel aknad katki ja osadel ka katused ära lennanud. Seal ei saanud suurt midagi enam lennukõlblikuks jääda, lisaks on lennurada kahjustusi saanud. Väga suures ohus on ka ülejäänud lennuväljad, sest ilmselgelt on nad kõik Ukraina jaoks prioriteetsed sihtmärgid.

Krimmiga Venemaa mured ei piirdu. Ukraina tegi eduka rünnaku Novooleksiivka (ingliskeelne kirjapilt) laskemoonalao pihta, mis asub Krimmi piiri lähedal, HIMARSi rakettide M-31 laskeulatusest väljas. Tähendab see Ukraina võimekust hävitada ladusid ka 150 kilomeetri kaugusel, aga 200 kilomeetri kauguselt veoautodega mürskude vedamine on Venemaa jaoks sisuliselt ülejõu käiv ülesanne. Mäng on muutunud ka selles osas.

Eelneva lõigu jätkuks. Venemaal on praeguse armeega hädavajalik, et raudtee oleks kuni 100 kilomeetri kaugusel rindejoonest, sest nende peamiselt massiivsele suurtükitulele rajatud sõjavägi vajab väga suurtes kogustes laskemoona ja selleks on vaja võimalikult lühikesi logistikaahelaid. Kiievi suund kukkus just seetõttu kokku, et logistika ei toiminud. Küll aga toimis see Donbassis Severodonetski ja Popasna suunal, sest seal on väga tihe raudteevõrgustik, mis võimaldas laskemoona probleemideta eesliinile viia ja tulevalliga edu saavutada. Just seal piirkonnas on veel säilinud Venemaal mingilgi kujul võimekus massiivset suurtükituld anda (Bahmuti, Avdiijivka, Peski suunal).

Ukraina pidi olukorda muutma ja selleks sobis võimaliku ohu loomine lõuna suunal. Et mängu veelgi ahvatlevamaks teha, rääkis ka Ukraina president pealetungist just lõunas. Venemaa neelas konksu alla, kuigi nende jaoks oleksid eduvõimalused ilmselgelt paremad Donbassis, sest hoolimata ladude hävitamisest ei ole tagalas palju vaenulikult meelestatud inimesi ja on võimalik laskemoona koguda, et siis rünnata. Lõunas on olukord sootuks teine, sest Dnepri läänekaldal olevad üksused on kohe hädas, kui logistika üle sildade problemaatiliseks muutub. Ometi otsustas Venemaa oma väed ümber paigutada. Nii oli varjunime DefMON3 peituva analüütiku (tema andmed on ekspertide ringkondades kaalu omavad) andmetel Izjumis varem 30 pataljon-taktikalist gruppi (PTG), nüüd on järgi 17-20. Donbassis oli 32 PTG-d, nüüd on järgi 13-15. Samas Dnepri läänekaldal oli varem 13 PTG-d, nüüd on 22, Dnepri idakaldal oli 4 PTG-d, nüüd on 27 (!), Zaporižžja piirkonnas oli 11 PTG-d, nüüd on 17 PTG-d.

Donbassis on olukord selline, et Venemaa enda sõjakorrespondendid kirjutavad, et ettevalmistavat suurtükituld nad veel suudavad anda, aga lihtsalt ei ole enam jalaväge, kellega rünnakule minna. Ukrainlased olla hästi nö maase kaevanud, Venemaa suurtükituli olla ebatäpne, ukrainlased liikuvat kaevikutes hästi tule alt ära ja siis ongi peale suurtükituld ukrainlased jälle tagasi positsioonidel ja hävitavad Venemaa jalaväge ja tanke. Nn kahurilihaga on nii suured probleemid, et Luganski oblastis on sõna otses mõttes lahti läinud meestejaht, kus plaani (7000 meest) täitmiseks on kõik võtted head. Selle tulemusel on Luganskis tänavad inimtühjad ja kui naisi-vanureid-lapsi veel võib kohata, siis mehed on kõik peidus.

Lõunas võttis Ukraina kasutusele AGM-88 HARM raketid ning nädalaga hävitati kokku 17 õhutõrjekomplekti ja radarit. Kui oli küsimus, et kuidas Ukraina sai neid kasutada, siis ameeriklaste info kohaselt toimub asi nii, et maa peal programmeeritakse raketi sihtmärk ära ja siis lastakse Mig-29 pealt see lihtsalt lendu. Ei ole päris see, kui oleks USA lennukiga lasta, aga nagu näha, siis saab ka nii. Ukraina presidendi administratsiooni nõuniku Arestovitsi sõnul on tänu Venemaa õhukaitse hävitamisele olukord selline, et Ukraina lennukid saavad probleemideta Dnepri läänekaldal asuvaid Venemaa üksusi rünnata ja seda ka tehakse. Antonovi silda rünnati demonstratiivselt paari M-31 raketi ja juhitava suurtükimürsuga Excalibur, et muuta rasketehnika transport keerukaks, aga jätta võimalus Venemaa üksustel nö hea tahte žestina läänekaldalt lahkuda. Ukraina võiks juba täna soovi korral lennukipommidega Antonovi silla tõsisemalt nö katki teha, aga ju siis oodatakse veel natuke.

Venemaa on omakorda suured jõud koondanud Dnepri idakaldale ja nad jagunevad Nova-Kahhovka, Energodari ja Melitopoli vahel. Sellest võiks välja lugeda, et väga kardetakse Ukraina suurt vasturünnakut lõunas, aga lõunas on Venemaal võrreldes Donbassiga kaks suurt miinusmärgiga faktorit - vaenulik elanikkond ja palju haavatavam raudteelogistika. Ja nüüd veel lisandusid pika laskekaugusega raketid...
Energodarist ka paari sõnaga. Maailma meedia neelas alla libauudise sellest, justkui olevat kindral-major Valeri Vassiljev kirjutanud oma alluvatele, et Energodar saavat olla vaid kas Venemaa osa või siis radioaktiivne tolm. Tegelikkuses oli sellenimeline kindral üldse Usbekistanis ning antud ametikohtal on hoopis kindlal-leitnant Igor Kirillov. Küll aga on tõsi see, et Venemaa on tuumaelektrijaama lähedusse paigutanud mitmikraketiheitjad, millest nad pidevalt tulistavad üle veehoidla asuvat Nikopoli. Tulistavad elamurajoone ja teevad seda seetõttu, et nad on kindlad oma karistamatuses, sest Ukraina ei julge tuumajaama tulistada. Ukraina on teinud seal ainult ühe tapjadrooni täppisrünnaku ja see on ka kõik. Venemaa soov on lõpetada Ukraina varustamine tuumajaama elektriga ning suunata see elektripuuduses kannatavasse Krimmi ning ekspertide hinnangul on viimasel ajal toimunud plahvatused seal kõik kantud sellest eesmärgist.

Türgist on viimastel päevadel räägitud mitmes võtmes, samas Ukraina abistamise osas on nad tegusad. Nimelt sai Ukraina nendelt 50 soomustranportööri Kirpi ja lisaks saadakse veel 150. Bayraktaride tootja plaanib paari kuu jooksul püsti panna nende droonide tootmise Ukrainas ning Venemaa poolt on omakorda tulnud vastulause, et sellisel juhul see tehas tehakse kiiresti maatasa. Siit koorub huvitav intriig.

Briti teadlased (RUSI) tegid põhjaliku uuringu, kus nad analüüsisid, kui palju on Venemaa relvades läänest pärit komponente. Kokku leidsid nad 450 unikaalset komponenti lääne tootjatelt, sh oli sellega seotud 317 USA ettevõtet. Ilma nende komponentideta mitte ükski kaasaegne Venemaa relv ei tööta. Mitte ükski.

Orban üritas küll olla Venemaaga võimalikult suur sõber, aga sellest ei piisanud, sest 4. augustist on suletud naftatoru Družba haru, mis suundus lõuna poole ja varustas toornaftaga Slovakkiat, Ungarit ja Tšehhit. Ukrtransnafta töötab ettemaksu alusel, aga kuna Venemaa ettevõte Transneft ei suutnud läbi Gazprombanki ettemaksu tasuda (sanktsioonidele viidates), siis piltlikult öeldes keeras Ukraina toru kinni. Energeetikaekspert Mihhail Krutihhini sõnul on Ungaril siiski veel üks õlekõrs alles - nimelt saaks Južne sadamast (Odessa lähistel) tankeritest naftat maha laadida ja suunata see torujuhtme kaudu Družbasse, aga siis peaks Orban korraga nii Putini kui Zelenskiga kokku leppima.

Olenivka kinnipidamiskohas toimunud massimõrvaga seoses on Venemaa nii suures hädas, et kohale toodi vastava ala "ekspert" Steven Seagal, kes tegi kiirelt selgeks, et rünnatud on HIMARSitega. Mis sest, et tõenditena esitletud raketi M-31 tükid olid juba kergelt roostes, kui Venemaa neid esitles.

Tõmban tänasele jutule joone alla ja jätan osa materjali reede jaoks. Arvamusfestivalil ma ei osale, kuigi mind kutsuti sinna publikuks Igor Taro üritusele. Õhuvõngutamise asemel ma eelistan oma aega kulutada materjali otsimisele ja analüüsimisele, sest minu jaoks on see paremini kulutatud aeg ning just seda tegevust hindavad mu lugejad. Nii et tehke ikka vanale kõutsile pai (postitusele laike pannes) ja ma löön paksu nurru ja töötan veelgi innukamalt edasi. 🙂

Järgmine ülevaade reedel.

Au Ukrainale!

Artikkel põhineb Teet Kalmuse Facebook postitusel.

Eestlased Ukrainas

TRENDING