Samas maailmas laiemalt on militaarringkondades jätkuvalt kõige kuumem teema Novofjodorvka sõjaväelennubaasis toimunud plahvatused. Versioone on palju, aga kõigil neil on ka omad nõrgad kohad. Tuleb arvesse võtta, et see sõjaväebaas oli väga korralikult kaitstud, sest Jevpatorias (30 km Sakist) on Venemaa armee S-400 õhukaitsepataljon.
Satelliitide abil tehtud fotodest on näha kolme sügavat kraatrit lennukite hoiuala juures. CIT-i (Conflict Intelligence Team) analüütikute andmetel olid nendes kohtades lageda taeva all nii laskemoon kui ka lennukikütus. Teoreetiliselt oleks võimalik neid kolme kohta ka rünnata tapjadroonidega, millel on piisavalt lõhkeainet, et laskemoona detonatsioon esile kutsuda, aga kui need küllaltki väikesed kogused lõhkeainet oleks plahvatanud, siis oleksid küll lennukid saanud kahjustada, aga kahjustus oleks pidanud jääma lokaalseks, aga väga väikse vahega plahvatasid kaks suuremat laskemoonaladu ja just see põhjustas lööklained, mis hävitasid autosid ja lõhkusid majadel aknaid rohkem kui kilomeetri raadiuses.
Veel segasemaks muudab olukorra info ühest sündmuspaigale lähedal asuvast poest, mille kaamera fikseeris CIT-i andmetel esimese väiksema lööklaine kell 15.18 ja kaks suuremat plahvatust toimusid alles kell 16.10. Videotest on näha, et suuremate plahvatuste hetkel oli juba sündmuspaigas olemas musta suitsu ehk siis seal pidi midagi varem ka juhtuma.
Diversiooni versiooni kitsaskohaks ongi just see ladude üheaegne plahvatamine, sest on ülimalt vähetõenäoline, et lennukite juurest lendasid üheaegselt kaks lõhkekeha erinevates suundades nii täpselt sadade meetrite kaugusele, et tabasid laskemoonaladusid. Teoreetiliselt võimalik, aga siis tuleks vist öelda, et sellisel juhul sekkus kõige kõrgem jõud ise (selleteemalisi vihjeid annavad ka ukrainlased ise).
Levinum versioon on see, et rünnati rakettidega ja kõige levinuma versiooni kohaselt Harpoon rakettidega, mille lõhkepeas on piisavalt lõhkeainet, et laskemoonalaos asuvad lõhkekehad detoneerima panna. Samas Venemaa on teadlik, et Ukrainal on need raketid olemas ning kindlasti oli valmis, et see oht võib tulla mere poolt. Venemaal on olemas võimekus neid rakette avastada ja S-400 oleks pidanud reageerima mingilgi viisil, aga selles osas oli vaikus. Turiste täis piirkonnas oleks pidanud keegi ikka nägema rakettide lendu, aga täna teadaolevalt ei ole ühtegi inimest, kes seda versiooni võiks kinnitada. Ehk toovad lähipäevad selgust, aga toimunu oli Venemaa jaoks ülimalt valusaks hoobiks, nii sõjaliselt, aga eriti poliitiliselt.
CIT-i andmetel hävisid plahvatustes täielikult 8 lennukit, üks lennuk hävis osaliselt ja kindlasti said paljud lennukid veel kahjustusi plahvatanud laskemoona tükkidest. Loomulikult teatas Konašenkov, et ükski lennuk kahjustusi ei saanud, aga kui usutav on see jutt olukorras, kus avalikkuses levival videol on näha hävinud sõiduautod, mis asusid lennukitest ja ladudest 700 meetri kaugusel, samas kui lennukite endi asukohas on kolm suurt plahvatustest tekkinud kraatrit?
Ukraina jaoks oli sündmus väga oluline. Venemaa ju pidevalt kordas ja kordas, et Krimm on nn punane joon, mille ründamisel on Ukraina jaoks valusad tagajärjed. Reaalses elus näitas Ukraina just eelseisvate nn referendumite valguses, et neid ei huvita see, kuidas Venemaa neid territooriume nimetab, Ukraina võitleb okupeeritud territooriumite eest niikaua, kui nad kõik on vabastatud, ka Krimm. Ukraina ei karda Venemaa tuumasantaaži ja ei jäta võitlust ka siis, kui isegi nende pseudoreferendumite tulemusel need territooriumid Venemaa omadeks kuulutatakse.
Huvitavad sündmused toimusid ka Valgevenes, Gomeli lähedal Zjabrovka lennuväljal, mis on nüüd täielikult Venemaa armee käsutuses. Kokku toimus väidetavalt kaheksa plahvatust ning Ukraina presidendi administratsiooni nõuniku Arestovitši andmetel hävisid seal kaks kompleksi S-300 ja üks Pantsir-S1, lisaks sellele on räägitud ka radarite hävimisest. Valgevene pool räägib aga sellest, et probleem olevat olnud selles, et üks lennukimootor olevat põlema süttinud. Tuleb välja siis, et see toimus lausa kaheksa korda järjest.
Valgevenega seoses tuleb aga ka alarmeerivamaid uudiseid, nimel olla 13000 valgevenelast nõus raha eest (lepingulisena) minema sõtta Ukraina vastu. See oleks arvestatav jõud ja nii suudaks Putin Valgevene sisuliselt sõtta tõmmata (isegi kui nad sõdivad Venemaa üksuste all). Lukašenko on üritanud topeltmängu mängida, aga paraku saab selles osas aeg otsa ning kuristiku suunas liikuv Valgevene majandus jätab talle järjest vähem mänguruumi.
Meduzas ilmus juuli lõpus materjal, kus käsitletakse Venemaalt lahkujate teemat aasta esimese poole andmetele tuginedes. Perioodil jaanuarist juunini vormistati Venemaal 2,5 miljonit välispassi, kõige rohkem märtsis (553000). Projekti OK Russian raames küsitleti väljarändajaid ning mingi pilt on olukorrast olemas. Kõige rohkem on mindud Türki (25%), Gruusiasse (23%) ja Armeeniasse (15%). Väljarännanute mediaanvanus on 32 eluaastat, sissetulekute poolest peamiselt ülemkesklass Venemaa mõistes. Rohkem kui 45% on seotud mingil kujul IT-maailmaga, 15% on nii kultuuritegelasi, õppejõude kui õpetajaid. Haritud, oma karjääri alguses olevad, peamiselt veel lasteta inimesed, kelle kaotus on mistahes riigi jaoks äärmiselt valus. Uuringu järgi oligi lahkumisel peamine see, et inimestel oli piisavalt rahalisi vahendeid ja ka oskused tööjõuturul, samas on teistpidi tõsi ka see, et suurusjärgus 70% venemaalastest ei ole üldse välismaal käinud.
Palju kõmu tekitas Amnesty International'i ettekanne, samas toimub päevast-päeva Zaporižžja tuumaelektrijaama territooriumilt mitmikraketiheitjatest Grad Nikopoli elamurajoonide tulistamine. Tehakse seda sooviga provotseerida Ukrainat vastu tulistama, aga Ukraina on suutnud selles osas külma rahu säilitada. Nii ei jäänud Venemaal tuumašantaažis muud üle, kui ajalise surve all hakata ise tulistama valitud kohti tuumaelektrijaama territooriumil (enne tulistamist lähevad Venemaaga seotud inimesed alati peitu). Venemaa soovib väga vaherahu, sest nad tahaksid igapäevaselt halvenevas olukorras fikseerida okupeeritud territooriumid. Ka ähvardas Venemaa kogu tuumajaama elektri suunata lõuna poole, aga sellega seoses hakkasid kummalisel kombel ümber kukkuma lõuna pool asuvad kõrgepingemastid, lisaks lubas Ukraina sellisel juhul ka täiesti avalikult tulistada ülekandeliinide pihta.
Nova-Kahhovkast on olemas video, kus elumajade vahel, kohviku juures, tulistab Venemaa armee mitmikraketiheitja Grad Ukraina armee positsioonide suunas. Samast linnast on ka fotod, kus täpselt samamoodi käituvad suurtükiväelased, kes panid oma haubitsad üles elumajade vahele ja siis nad sealt tulistasid lootuses, et ukrainlased ei julge sinna vastu tulistada.
Venemaa suutis Popasna vallutada peale seda, kui linnast pole enam sisuliselt enam midagi järel. Natuke oli ka neid inimesi, kes kutsutakse "ždun'ideks" ehk siis okupatsioonivõimu ehk nn Russki Mir'i ootajad ning nad lootsid okupantidelt julgustavaid sõnumeid eesootava ennenägematu õitsengu ja õnneaja kohta, aga okupantidelt tuli selge ja kiire otsus - nad ei hakka seda linna enam taastama. Sama saatus ootab arvatavasti enamust purustatud piirkondi ning suure tõenäosusega lahkuvad külmade tulekul ka viimased kohalejäänud. Russki Mir kogu tema ilus.
Ukraina sõjaväelased said trofeena tanki T-72, aga sellega kaasnes ootamatu probleem. Nimelt oli tankis üks burjaat, kes keeldus välja tulemast. Pandi siis tank treilerile ning veeti minema. Hiljem saadi burjaat siiski tankist välja ja mees selgitas, et kuna sõja alguses oli Venemaa poolt massiliselt tankide mahajätmist ka tavalise automaadivalangu peale, siis nüüd tehnika mahajätmisel tuleb selle eest trahvi maksta, mis võetakse maha lepinguga ettenähtud summadest. Ukrainlased omakorda ei ole eriti õnnelikud Venemaa vähemusrahvaste esindajatest vangide üle, sest Venemaa neid välja vahetada ei taha ja Venemaal kutsutakse neid inimesi sõjaväelises slängis kui "rashodnõi material". Sama kategooria, mille alla kuuluvad ka nn rahvavabariikidest mobiliseeritud inimesed.
Siinkohal video, kus 18 aastat tagasi Vladimir Rõžkov räägib Venemaa tulevikust. Ajal, kui saatejuht oli samuti Solovjov, aga siis olid teles veel ajad, kui opositsioonipoliitik sai ka rääkida pikemalt. Väärib vaatamist-kuulamist.
Järgmine ülevaade esmaspäeval.
Au Ukrainale!
Artikkel põhineb Teet Kalmuse Facebook postitusel.
