Olukord rinnetel. Alustan Kurski oblastist, kus nädalavahetusel on toimunud küllaltki olulised arengud. Seimi jõest lõuna pool asuv Gluškove rajoon oli Venemaa kontrolli all, aga et kolm suuremat silda ja enamus ajutistest pontoonsildadest olid muudetud kasutuskõlbmatuteks ning et Ukraina armee oli läbi lõiganud lõuna poolt Seimi jõge asuvat Gluškovet Korenevaga ühendava tee, oli Venemaa armee pikemas perspektiivis tõsise probleemi ees, et kuidas kujunenud olukorras varustada piirkonnas olevaid üksuseid, sest võid ju pontoonsilla panna ja sealt mingi koguse tehnikat ka üle tuua, aga siis see Ukraina armee poolt avastatakse ja hävitatakse. Stabiilselt ei ole võimalik nii tuhandeid sõjaväelasi varustada.

Ukraina armee oli sellega kursis ning nad ootasid Venemaa vasturünnakuid pigem Sudžast põhja ja ida pool, aga eks oli ka Kurski operatsiooni üheks eesmärgiks sundida Venemaa armeed viima oma üksuseid Kurski oblastisse, et neid poleks võimalik kasutada Ukrainas. Peale Ukraina edasiliikumist Kurski oblastis hakkaski Venemaa armee sinna reserve viima, aga Ukraina poolelt oli arusaamine, et vasturünnakule minemiseks peaks Venemaal olema koondatud piirkonda vähemalt 50000 sõjaväelast, soovitavalt isegi kuni 70000.

Venemaa otsustas varem rünnata, kui nad olid kogunud suurusjärgus 35000 sõjaväelast. Rünnaku põhivektor oli Korenevast Snagosti suunas, samal ajal hakkasid ründama ka Gluškove oblastis olnud Venemaa sõjaväelased ida poole. Edu ka saavutati, Snagost saadi oma kontrolli alla ja lisaks külasid Gluškove rajoonis ning Snagostist mindi rünnakule Ljubimivka peale, ühtlasi saadi enda kontrolli alla ka Gluškovet Korenevaga ühendav tee.

Sellise rünnakuga võttis Venemaa armee samas suure riski, sest avas Ukraina armeel võimaluse vasturünnakuks lääne poolt ning Ukraina armee ootaski kannatlikult oma hetke ära, kui edujoovastuses Venemaa üksused ida poole liikusid. Ukraina koondas hoopiski piiri äärde lääne poole üksuseid kahest mehhaniseeritud brigaadist ning läks piiri äärest läbimurdele Veselje suunal. Piiri äärest Gluškove asulani on 10 kilomeetrit ning kuigi infomüra on palju, siis piirkonnas sõdivate ukrainlaste sõnul on nad väidetavalt Veseljest juba möödunud, aga see on poolel teel Gluškoveni.

Ukraina armee eesmärk oli liikuda pealetungivatele Venemaa üksustele selja taha, luues nii ohu pealetungivate Venemaa üksuste ümberpiiramiseks. Ukraina armee piiriületuskohast lääne pool asuva Tjotkino juures võttis Ukraina armee enda kontrolli alla asulast lõuna pool oleva territooriumi, ühtlasi sidudes nii lahingute käigus seal asuvad Venemaa üksused, et need ei saaks ida poole appi liikuda. Satelliidikaartidelt on näha tulekahjusid Gluškoves ja sellest põhja pool, seega Ukraina armee tegutseb, et distantsilt hävitada nii pontoonsildasid kui jõe põhjakaldale kogunevaid Venemaa üksusi, kes loodavad jõge ületada.

Ukraina armee jaoks oleks nö unistuste variant jõuda Gluškoveni, ühtlasi minnes pealetungile ka Koroneve juures ja nii piirata ümber kõik Snagosti piirkonnas pealetungil olevad Venemaa üksused. See on ideaal, aga mõistab seda ka Venemaa armee ning nad teevad omalt poolt kõik, et seda vältida. Ukraina peab seal asümmeetrilist manööversõda ning see on just see, milles ukrainlased tugevad on ning lähipäevad näitavad, kas nad jõuavad Gluškoveni välja või mitte. Aga kui nad oma tegevusega sunnivad Venemaa armeed saatma Ukrainast täiendavalt üksuseid Kurski rindele, kas siis on Kurski operatsioon liikumas õiges suunas.

Donbassis on Venemaa armee rünnakute teravik hetkel Selidovast lõuna pool, kus Venemaa armee sai oma kontrolli alla suure osa Ukrainski asulast ning hetke on veel nö hallis alas Ukrainaskist lääne pool asuv aherainemängi. Ukrainaskist suundub Venemaa armee edasi arvatavasti Tsukurine suunal ning pikemas perspektiivis võimaldab see Selidovele läheneda lõuna poolt. Selidove takistab hetkel Venemaa armeel Pokrovski suunal liikumist, aga ida poolt nad ei suuda asulani läheneda, nüüd proovivad kaarega lõuna poolt.

Ukraina väeüksused jätkavad lahkumist Nevelskist lääne pool olevalt alalt, mille puhul on jätkuvalt oht ümberpiiramiseks, aga siiani on taandumine olnud kontrolli all. Ei kõla hästi, aga selline see sõja reaalsus kord juba on, kõige tähtsam on säilitada võitlusvõimelisi väeüksuseid. Nädalavahetusel suutsid Venemaa üksused edeneda ka Vugledarist kirde suunas, nii Vodjane juures kui ka sealt põhja pool.

Luganski oblastis edenesid Venemaa üksused Pišanjest natuke nii edela kui põhja poole.

Venemaa z-kanalites sai suurt vastukaja kahe sõjaväelase, hüüdnimedega Goodwin ja Ernst, poolt enne surma tehtud video, kus nad süüdistavad endi surmasaatmises sõjaväeosa juhti. Mõlemad mehed olid Donbassis juba 2014. aastast ning tegu oli kogenud droonioperaatoritega, ühel neist oli ka auaste alampolkovnik, aga nn rahvavabariikides jagati sõjaväelisi auastmeid heldelt ning Venemaa armee ohvitserid neid endiga võrdseks ei pidanud.

Sarnaseid juhtumeid on Venemaa armees palju olnud, aga alles nüüd saavutas see laiemat tähelepanu, juhtides teravale probleemile – sõjaväeosade juhtidel on suur võim, mida paljud neist kuritarvitavad ning kõige tüüpilisemad juhtumid ongi nende jaoks nö ebamugavate inimeste saatmised jalaväe rühmades rünnakutele, kus ellujäämislootus on väike ja vastupidi, ülemusele nö katuseraha makstes võid saada toimetada suhteliselt ohutult tagalas.

Polkovnik Šuvalovi nime all z-kanalis kirjutav Venemaa ohvitser aga avas ka teise poole, ohvitseri poole vaadet. Ohvitserile antakse kõrgemalt poolt lahingukäsk ja see tuleb täita. Ka olukorras, kus paberi peal olevast polgust on reaalsuses järgi pataljon, kus tehnika hävitatakse vastase poolt kiirelt ja siis ongi ainuke variant edu saavutamiseks nö mjasnõje šturmõ ehk siis jalaväe nö hakklihamasinasse saatmine, sest alternatiivi ei ole, käsku tuleb täita ja kui jalaväelasi napib, siis tuleb häda sunnil nende asemel saata ka näiteks suurtükiväelasi ja droonioperaatoreid, sest Venemaa armees loeb ainult tulemus ning eriti kedagi ei huvita, kui palju isikukoosseisu selle eesmärgi saavutamisel hukkus.

Kui kogu koosseis on nö ära kulutatud, on õiguslikult korrektne alus saata üksus tagalasse regrupeerimisele ning ohvitseri jaoks ongi oma alluvate sõdurite surmasaatmine karjääri silmas pidades nö kõige lollikindlam variant – kui läheb hästi, saad medali, kui ei lähe nii hästi, siis saad uued mehed ja kõik kordub. Kordub, sest siiani on nö kahuriliha jagunud.

Ukraina sõjaline ekspert Aleksender Kovalenko kirjutas Venemaa poolsest droonide kasutamisest septembri esimese kahe nädala jooksul. Võrreldes aasta esimese poolega on hüppeliselt kasvanud Shahed-tüüpi droonide kasutamine, kui aasta esimesel poolel oli see keskmiselt 350-400 kuus, siis augustis oli 789 ja septembri kahe esimese nädalaga juba 555. Septembris on sihtmärki tabanud ainult 25 Shahed tüüpi drooni, seega Ukraina õhukaitse on tasemel, samas tõi Kovalenko välja ka info, et lisaks Shahed-tüüpi droonidele kasutab Venemaa armee nn peibutusdroone Gerbera ja selle kohta andmed puuduvad, kui suure osa need moodustavad kõigist droonidest, aga Kovalenko sõnul võib vähemalt osaliselt sellega seletada nii järsku droonide arvu kasvu.

Kovalenko sõnul on Venemaa oluliselt kasvatanud ka rallidroonide kasutamist ning päevas pidava see olema keskmiselt 400, aga rekordpäeval 700.

Venemaa viis Novorossiiski sadamast oma laevad välja ning z-kanalites peetakse selle põhjuseks hirmu, et Ukraina saab loa kasutada Storm Shadow/ SCALP tiibrakette ning need võivad ohustada laevasid, mis on sadamas paigal. The Times’i andmetel võib sellel hirmul ka täiesti põhjust olla.

Defence Expressi andmetel on Ukraina suutnud järjest kiiremaks ehitada droone, mille ülesandeks on võidelda Venemaa luuredroonidega. Kui eelmisel kuul saavutati ühel sellisel droonil maksimumkiiruseks 260 kilomeetrit tunnis, siis nüüd juba 325 kilomeetrit tunnis, samas lendab Venemaa luuredroon Orlan-10 väljaande andmetel maksimumkiirusega 150 kilomeetrit tunnis, aga keskmiselt kiirusega 110 kilomeetrit tunnis. Elektroonikaekspert Serhii „Flash“ Beskrestovi sõnul on aga Ukraina luuredroonide hävitajad nii hoogu läinud, et suures tuhinas on rallidroonidega maha võetud ka Ukraina luuredroone.

Venemaa majandus. Venemaa keskpank soovib võidelda inflatsiooniga ja tõstis baasintressi 19% peale ja pole välistatud, et aasta lõpus tõstetakse lausa 20% peale. See on väga kõrge baasintress, aga pea kõik Venemaa majanduseksperdid tunnistavad üksmeelselt, et kujunenud olukorras puudub Venemaa keskpangal võimalus inflatsiooniprotsessi mõjutada, sest riigi poolt läheb järjest rohkem vahendeid sõjatööstusele ja suurenevad ka väljamaksed sõjaväega lepingute sõlmijatele.

Reeglina sõlmivad lepingud vaesed inimesed ning peale lepingu sõlmimist saadud raha hakatakse kohe kasutama perede elukvaliteedi parandamiseks, seega raha läheb otse tarbimisse. Sõjatööstusesse suunatud raha aga tõstab palkasid seal sektoris ning sunnib palkasid tõstma ka erasektoris ning taas liigub raha enamuses tarbimisse ning selles kontekstis pole suuremat vahet, kas baasintress on 18% või 19% või 20%. Küll aga mõjutab see pikemas perspektiivis ettevõtlust, kus laenudel on oluline osa ning kui kallinevad nii laenud kui tööjõud, siis on ellujäämiseks tuleb tõsta kaupade ja teenuste hindasid, aga see omakorda kiirendab inflatsiooni.

Augustis oli Venemaa ametlik inflatsioon 9,05%, aga et majandusekspertide sõnul on sõja tõttu majandusse suunatud suur rublade mass, siis võivat inflatsioon kiireneda kõigist keskpanga pingutustest hoolimata. Alates esimesest oktoobrist tõuseb välismaalt Venemaale toodud sõiduautode nö utiliseerimistasu ühe kuni kaheliitrise mootoriga sõiduautodele aprillis kehtestatud 300600 rubla pealt 556000 rublani ja uuest aastast 667000 rublani, nii et kallinevad ka välismaa sõiduautod ja seegi suurendab inflatsiooni.

Huumorit ka lõppu. Aasta esimesel poolel oli liikvel lugu, et ühes Moskva lennujaamas ei lastud lennukile inimest, kelle nimi oli Zamir Zakiev (sõnade mäng vene keeles, võib olla mehe nimi, aga zamir - rahu/maailma eest ja zakiev - Kiievi eest. Mõlemaid sõnu on kasutatud propagandas Ukraina sõja ajal). Nüüd sai see lugu anekdootliku jätku Kamtšatkas, ühes autode varuosade poes. Seal oli varuosade tagastamisel täidetava avalduse näidis, kus oli avalduse täitja nimeks Zamir Zakiev Rustamovits. Tähelepanelik külastaja aga märkas seda müüjate poolt naljaviluks täidetud näidist ja teatas, kuhu vaja, kohal käis FSB ja näidise täitnud meest võidakse süüdistada nii Venemaa armee diskrediteerimises kui ka Ukraina armee finantseerimises. Mõned naljad võivad väga kalliks maksma minna.

Ukraina sõjaväelane Kiril Sazonov aga rääkis anekdoodi polügoonist.

Polügooni juhtkond vahetus kiirelt, sest sealt roteeriti neid rindele ning nii saabus uus ülemus oma valdusi üle vaatama. Näeb, et sõdur seisab pingi juures valves.

Ohvitser küsib sõdurilt, et mida see valvab, see aga vastab, et te peaksite küsima eelmise ülemuse käest, juba tema ajal valvati seda pinki.

Helistab siis ohvitser eelmisele polügooni ülemusele ja uurib, et miks seda pinki valvatakse. Eelmine polügooni ülemus ütleb, et see valve oli seal juba enne tema tulekut.

Ohvitser ei jäta jonni, otsib välja üle-eelmise polügooni ülemuse telefoninumbri, helistab ja küsib, et miks seda pinki valvatakse?

Üle-eelmine polügooni ülemus aga küsib imestunult vastu, et kas tõesti ei ole pingi värv siiani veel ära kuivanud?!

Järgmine ülevaade kolmapäeval.

Au Ukrainale!

Ülaloleva artikkel põhineb Teet Kalmuse Facebook postitusel.

Märkmed: