Donbassis on Bahmutist lõuna pool Ukraina natuke edenenud nii Andriijivkast ida poole kui ka Klišeejevkast Opõtne suunal, aga Venemaa armee juhid mõistavad, et praeguste, pikki raudteetammi kulgevate kaitseliinide langemise järel tuleks neil taanduda kolm kilomeetrit ida suunas Opõtne-Odradivka liinile, aga see tähendaks Ukraina armee jõudmist Bahmuti linnani ka lõuna suunalt. Seetõttu on sinna suunda viidud juurde suurtükke ning lahingutesse tuuakse endisi wagneri sõdureid. Midagi kergelt Ukraina jaoks ei tule, sest purustatud Klišeejevka ja Andriijivka külades on ka neil keeruline vaenlase suurtükitule eest kaitset leida. Lisaks tuleb märkida, et edu seal rindelõigus on positiivne üllatus ka Ukraina väejuhatusele, sest täiendavaid reserve pole sinna saadetud ning relvastus pole ka tihipeale kõige kaasaegsem, sest Ukraina armee prioriteet on lõunarinne. Pigem oli plaan seal rindelõigus siduda ära võimalikult palju Venemaa üksuseid, et neid ei saaks mujal kasutada, aga ukrainlased on juba praegu sisuliselt imet teinud, suutes maad tagasi võtta ja sundides nii vastaseid ohvriterohketele vasturünnakutele.
Lõunarindel on Ukraina armee jõudnud Tokmaki suunal olukorda, kus Verbove suunal edasi liikumiseks tuleks kõigepealt likvideerida Verbovest põhja pool olev lääne poole eenduv maa-ala, kus Venemaa armee dessantväelased püsivad väga visalt kaitsepositsioonidelt ning vaatamata aktiivsele suurtükitulele pole Ukraina suutnud seal edeneda. Loomulikult ei ole ka Venemaa dessantväelastel võimalik lõpmatult metsaviirgudes kaitses olla, aga hetkel kaitse püsib ning lisaks pidavat Venemaa üksused tegema seal rindelõigus lõuna poolt nii palju vasturünnakuid, et pigem on hetkel Ukraina seal rohkem kaitses kui rünnakul. Robotinest lõuna pool Venemaa armee väga hästi kindlustatud positsioonidega põllud koos metsaviirgudega ning ukrainlaste sõnul olevat seal loodud nii korralik tunnelite võrgustik, et neil on keeruline aru saada, kus kohas ja kui palju vastase sõdureid on, seega on ka nende positsioonide tulistamine suurtükkidest kui ka Ukraina jalaväelaste gruppide liikumine problemaatiline. Kui ma kirjutasin tunnelitest esmakordselt Bahmutist põhja poole jäävate piirkondadega seoses, siis nii mitmedki ka siin Eestis olid skeptilised Kirill Sazonovi jutu suhtes, aga see on tõsi, Venemaa kaevab neid hoolega kohtades, kus neil on aega seda teha.
Berdjanski suunal üritas Venemaa eelmisel nädalal suuremat vasturünnakut Urožaine suunal, aga lõppes see nende jaoks nelja jalaväe lahingumasina, nelja tanki ja demineerimistehnika hävimisega. Lagedal alal on mõlemal osapoolel keeruline rasketehnikaga pealetungile minna, sest neid jahitakse nii rallidroonide kui suurtükkidega.
Venemaa armee ohvitser kirjutab varjunime Šuvalov all Telegramis ülevaateid, kus ta päris tihti käsitleb ka Ukraina poolt kasutusele võetud nö uuendusi lahingutegevuses.
1. Ukraina armee saadab Venemaa armee positsioonide juurde paar drooni, mis teevad väga kõva häält ja mõnikord viskavad lisaks ka ühe granaadi. Droone kardavad lahinguväljal sisuliselt kõik sõdurid ning nende eest minnakse peitu blindaažidesse ja varjualustesse, aga sellel hetkel ründavad Ukraina jalaväelased, kes on rindejooneni hiilinud, kusjuures alati polegi neil eesmärgiks nö maad juurde võita, vaid eesmärk on vaenlase elavjõudu hävitada, kaost külvata ja väga tihti lahkutakse peale rünnakut, kusjuures Ukraina ei kasuta selliste rünnakute läbiviimisel rasketehnikat.
2. Ukraina armee rasketehnika hakkab tegema manöövreid rindejoonest nii kaugel, et Venemaa tankitõrjevahendid nendeni ei ulatu, aga droonid fikseerivad selle ja annavad hoiatuse, et võib järgneda rünnak. Õhus toetavad soomusmasinaid Ukraina luuredroonid, mis peaks veelgi tõstma rünnakule minemise usutavust. Kui siis Venemaa armee sõdurid on kogunenud kaevikutesse ja valmis rünnakut tagasi lööma, lastakse sinna suurtükkidest kassettmoonaga, mille eest kaevikud eriti ei kaitse.
3. Surutakse maha Venemaa üksuse side, samal ajal andes Venemaa poolt pealtkuulatavatel sagedustel infot, justkui oleks nad Venemaa armee positsioonid edukalt üle võtnud ja nüüd kindlustavat ennast seal. Kuna Venemaa armeel puudub side oma sõduritega, siis nii mitmelgi korral on nö lõksu mindud ja hakatud suurtükkidest ja miinipildujatest pommitama positsioone, kus nende arusaamist mööda peaks olema ukrainlased, on aga hoopis nende enda võitlejad.
Kuu sai läbi ning Ukraina poolel tehakse kokkuvõtteid. Venemaa poolt rünnakutes kasutatud Shahed-136 tapjadroonid (ja ehk ka Venemaal toodetud täpselt samasugused Geran-2). Kui maikuus ründas Venemaa Ukrainat 413, juunis 197, juulis 246 ja augustis 167 sellise tapjadrooniga, siis septembris kasvas nende arv 503-ni, mis on suurim arv senise sõja jooksul. Kui kuu esimesel poolel oli nende rünnakute fookus Odessa oblasti sadamate taristutu objektidel, siis Ukraina õhutõrjevõimekuse parandamisel mingis piirkonnas ründavad Shahed-136 droonid teisi piirkondi. 503-st droonist laskis Ukraina alla 396 ehk siis suurusjärgus 79%. Kui Venemaa Venemaa ründab korraga rohkem kui 20 sellise drooniga, siis õhukaitse efektiivsus langeb 73%-75% juurde, aga palju sõltub ka sellest, kas Venemaa on seda piirkonda varem rünnanud või mitte. Vastu pühapäeva ründas Venemaa 30 tapjadrooniga uut piirkonda, Tšerkassi oblastit ning Ukraina suutis alla lasta ainult 16 drooni.
Ukraina on saanud neid droone ka tervelt kätte ning et peamiselt on need tehtud lääne komponentidest, siis küsitakse tihti, et miks Ukraina pole sarnaste droonide masstootmise käivitanud mõnes sõbralikus riigis. Ei teagi põhjust, Ukraina on vist pigem läinud seda teed, et omavahel on pandud konkureerima ettevõtted, kes siis ise arendavad uusi droone, samas sõja ajal ei ole tihtipeale mõistlik jalgratast alati leiutada, Shahedid on küll primitiivsed, aga et nad on odavad toota ja kannavad arvestavas koguses laskemoona, siis on nad osutunud Venemaa armee relvastuses efektiivseks relvaks (lahinguväljal neist erilist efekti ei ole).
Hävitatud Venemaa armee suurtükisüsteemid, mille osas on Ukraina armee poolt septembri osas välja öeldud arv 947, mis on senise sõja jooksul kõige suurem arv. Aga kui võrrelda neid andmeid Oryxi poolt avaldatutega (neil lähevad ainult need arvesse, mille kohta on olemas värsked tõendid), siis miski nagu ei klapi. Asja selgitas ekspert Aleksandr Kovalenko, kelle sõnul lähevad Ukraina armee poolt peetavasse arvestusse ka miinipildujad, sest 240 mm laskemoona kasutav miinipilduja Tjulpan olevat hirmuäratav relv. Ma ise selles osas seisukohta ei võta, lihtsalt oluline on teadmine, et seal arvestuses on koos nii suurtükisüsteemid kui miinipildujad.
Ukraina on vastase suurtükkide hävitamises nii edukas, et Venemaa peab ladudest rindele tooma järjest vanemaid haubitsaid, mis valdavalt on järelveetavad, seetõttu läheb nende teisaldamisele peale laskude tegemist rohkem aega ning Ukraina suudab neid seetõttu edukalt hävitada. Moodsamate suurtükkide tootmisel olevat Venemaa jaoks ületamatuks probleemiks võimetus toota vajaminevad koguses suurtükitorusid, sest esiteks pidavat seal vaja mineva väga spetsiifilisi metallisulameid, mida Venemaal ei suudeta vajaliku kvaliteediga ise toota ning teiseks mindi peale NSVL-i kokkuvarisemist üle lääne tööpinkide peale, aga neid Venemaale keegi sanktsioonide hirmus müüa ei soovi.
Natuke rõõmsamaid uudiseid ka. Forbes avaldas artikli sellest, kuidas Ukraina sõjaväelane trollis Venemaa tankitootjaid (link kommentaaride osas, artiklis on vaadatav sinutoru video, vene keeles). Nimelt on Ukraina armee saanud sõja käigus trofeedena suurusjärgus 200 Venemaa tanki T-72B3, mis on toodetud Uralvagonzavodis ja on üks uuemaid Venemaa armee tanke, aga nendega on Ukraina armeel väga palju peavalu, sest nad kipuvad pidevalt lagunema ning remontimisega on probleeme, sest varuosasid napib (kasutatakse peamiselt nö kannibaliseerimist). Ukraina armee sõjaväelane suhtleb vahetult ja vabalt tehase juhtkonda kuuluvate inimestega ning alles kõige lõpus ütleb, et palun hakake edaspidi neid parema kvaliteediga ehitama, et meil (st ukrainlastel) oleks tulevikus nende kasutamisega vähem probleeme.
Ukrainas on tulemas väga hea saak põldudelt ning seda olukorras, kus sõja tõttu on omajagu viljakat maad kasutusest väljas (eelmisel aastal kasutati 10895 tuhat hektarit põllumaad, tänavu 9860 tuhat hektarit). Ukraina ametnikud on mitu korda prognoosi üles poole korrigeerinud (esimene prognoos 63-64 miljonit tonni) ning septembri lõpu seisuga hindas Ukraina põllumajandusministeerium teravilja ja õlikultuuride saagi suuruseks 79 miljonit tonni, mis on 7 miljonit tonni rohkem kui eelmisel aastal. Nisu saak suurusjärgus 22,2 miljonit tonni, maisil 28,1 miljonit tonni ja odral 5,8 miljonit tonni, õlikultuure üle 20 miljoni tonni, suhkrupeeti juba koristatud 2,3 miljonit tonni.
Järgmine ülevaade kolmapäeval.
Au Ukrainale!
Ülalolev artikkel põhineb Teet Kalmuse Facebook postitusel.
