Lahingutegevuse osas on jätkuvalt kõige kuumem piirkond Donbass, kus pidevate vihmade tõttu pidid Ukraina sõdurid äärmiselt keerukates oludes vastu pidama ning kaitsepositsioonidelt tehtud fotode põhjal räägitakse, et see kõik sarnaneb väga I maailmasõja lahingutele Prantsusmaal. Aga lisaks kaevikutele on ka võitlused Bahmuti piiril majade pärast ning seda võrreldakse juba II maailmasõja lahingutega Stalingradis, kus võitlus käis iga maja pärast ja need käisid käest-kätte. Jevgeni Dikii sõnul kasutavad wagnerlased seal nö kolme-laine-taktikat, kus kaks esimest lainet on nö surmaminejad ja need koosnevad tšmobikutest ja kinnipeetutest. Kui ukrainlastel peale kahte rünnakut on kuulipildujate torud kuumad ja laskemoon vajab täiendamist, siis tulevad kolmandas laines wagnerlaste kõige kogenumad võitlejad. Kohati pidavat asi minema Dikii sõnul seal isegi käsivõitluseni, lisaks tulistavat Venemaa ka neid rajoone, kus on juba otsapidi nende võitlejad võitlemas.
Pideva pommitamise tulemusena tekib väiksemate asulate puhul hetk, kui sisuliselt kõik hooned on purustatud ja siis on edasi keeruline ukrainlastel oma positsioone hoida. Nii on Luganski oblastis asuv Bilohorovka sisuliselt maatasa tehtud, lõuna pool on Marinkas pool asulat maatasa tehtud. Bahmut ja Avdjiivka on palju suuremad asulad, nendega läheb Venemaal selles mõttes kauem aega, eriti kui arvestades seda, et nende suurtükitule aktiivsus on võrreldes suvise tippajaga langenud üle kahe korra. Vugledari suunal ei ole Venemaa täielikult suutnud ära võtta Pavlivkat ja seal on nende positsioonid juba mitu nädalat muutumatutena püsinud. Luganski oblastis on ilmastiku mõju lahingutegevusele suur ja seetõttu seal küll Ukraina on natuke aktiivsem pool, aga siiani suuremaid muutusi pole toimunud.
Mida võib tuua lähim tulevik? Kõigepealt on ilmastiku osas muutus, Venemaalt tuleb Ukraina suunas külmalaine, aga tänaste teadmiste kohaselt ehk ainult Luganski oblastis saab kahe nädala jooksul külmade mõju olema nii suur, et pinnas külmuks läbi piisavalt selleks, et rasketehnikat kanda. Venemaal on seal suhteliselt kõige rohkem tšmobikuid ja on avaldatud kahtlust, et kas koos nendega on Venemaa võimeline Lõmani suunal edukat pealetungi läbi viima. Seal piirkonnas on ka Ukrainal arvestatavad jõud ning pole välistatud ka variant, et Ukraina proovib pinnase külmumisel ise suuremat pealetungi ette võtta. Igal juhul peab Ukraina seal piirkonnas aktiivsust üles näitama, et sundida Venemaad sinna piirkonda oma jõude ümber paigutama, võttes nii maha survet teistes rindelõikudes Ukraina jaoks.
Viimastel päevadel on Venemaa sõjablogijate poolt palju juttu olnud Ukraina armeest selles võtmes, et kui Venemaa juba tegi omad käigud nii Vugledari all kui Donbassis, siis Ukraina pool pole oma kaarte avanud, kuigi Ukrainal vabanes Hersoni rindelt nende arvates oluliselt rohkem sõjaväeüksusi kui Venemaal. Olen sellest mitu korda varem kirjutanud, et Venemaa on senise sõja käigus suutnud edukam olla ainult seal, kus neil on head raudteeühendused ning Donbass on selliseks kohaks. Aga okupeeritud Ukraina lõunaterritooriumiga on selles osas suured probleemid. Kertši silla ründamine vähendas rongide läbilaskevõimet poole võrra. Enne 2014. aasta sündmusi oli ka raudteeühendus Donbassiga, aga et see on ka praegusest rindejoonest viie kilomeetri kaugusel Vugledari juures, siis on raudtee seal hetkel kasutuskõlbmatu, aga kui Venemaa suudaks Ukraina Vugledarist piisavalt kaugele suruda, oleks selle raudteeühenduse taastamine võimalik ja see kergendaks oluliselt Venemaa jaoks olukorda. Hetkel on aga kogu selle piirkonna logistiline varustatus ebapiisav ning eriti valusaks muutuks see probleem võimaliku Ukraina pealetungi korral, kui hüppeliselt kasvab vajadus laskemoona ja kütuste järele.
Eelpoolkirjutatud arvesse võttes on mitmete analüütikute arvates Ukraina jaoks kõige õigem nüüd saabuvat paarinädalast kuivamat perioodi ära kasutada ning minna Zaporižžja rindel pealetungile ning ideaalis võiks seda toetada mingil kujul Dnepri forsseerimine Hersoni juures, et nii sundida Venemaa kaitses oma jõude jagama mitme suuna vahel. Raudteevõrgustik on seal hõre ning HIMARSid ulatuvad päris kaugele selle pihta lööke andma, lisaks tegutsevad partisanid. Venemaal on lagedat steppi keeruline kaitsta, lisaks on Ukrainal just sellistesse oludesse hästi sobivad lahingmasinad ning nende suurtükid ja mitmikraketiheitjad lasevad kaugemale ja täpsemalt.
Palju juttu on olnud ukrainlaste probleemidest laskemoonaga, aga seda on ka varem olnud, kus ukrainlased on hoidnud laskemoona kokku, et siis koguda seda mõne suurema rünnaku läbiviimiseks. Selgus, et Ukraina on saanud suurtükkide jaoks laskemoona ka Pakistanist ning lääneliitlased suurendavad ka laskemoone tootmist. Selles kontekstis tuleb arvestada, et näiteks USA tootis varem suurusjärgus 15000 mürsku kaliibriga 155 mm kuus, aga antud sõja kontekstis on see Venemaa poolt tehtud laskude arvuga võrreldes väga väike arv. Teisalt tuleb mõista, et Ukraina ei kasuta tulevalli taktikat, ta kasutab korrosiooni taktikat, kus eesmärk on täppislöökidega vastase sõjatehnikat hävitada ja logistikat halvata, sellisel juhul on vajaminevate mürskude arv kohe oluliselt väiksem. Venemaa poole kohta on ka selline info, et kuna nad toovad ka suurtükkide osas ladudest järjest vanemat tehnikat, siis suurtükitule lasketäpsus on langustrendis. Sõjategevust kokku võttes võib öelda, et eelootava paari nädala jooksul on oodata lahingtegevuse aktiviseerumist.
Venemaa majandus. Kui selle aasta teises kvartalis langes Venemaa majandus (võrreldes aastataguse ajaga) 4,1% ja kolmandas kvartalis 4%, siis Rosstati prognoosi kohaselt väheneb aasta viimases kvartalis majandus 7,1%. Tuleb arvestada, et need on nö ametlikud arvud, reaalsus võib veel palju nukram olla. Majandusega seoses vaatan allpool kahte teemat – nafta ekspordi väljavaateid ja olukorda Venemaa tööstuses automatiseerimise aspektist.
Nafta ekspordiga seoses lisan siia kolm joonist – nafta ekspordi maht ja mis riikide vahel see jagunes, nafta maailmaturu hind sellel perioodil ning Venemaa poolt tehtud allahindluse suurus selle perioodi jooksul.
Nagu joonistel nähtub, oli sõja algus Venemaa jaoks naftamüügi kuldaeg – nafta maailmaturuhind lendas kõrgustesse (120 dollarit barrel), aga Venemaa müüs naftat suure allahindlusega ja märtsi kuus kasvas nafta eksport järsult, kusjuures suured ostjad olid ka Itaalia, Holland, Türgi ning palju hakkas ostma India. Juunist algas aga nafta hinna langus, mistõttu oli Venemaa sunnitud allahindluse 33 dollarilt barreli pealt vähendama 24 dollarini, aga ka see on väga suur allahindlus ja tänase päeva maailmaturu hindasid arvestades peaks Venemaa hakkama nafta müüma Indiale odavamalt kui 60 dollarit barrel ja seda ilma igasuguste hinnalagede ja muude piiranguteta.
See on lähteolukord, et mõista arenguid 5. detsembriga seoses, kui Venemaa kaotab Euroopas turu 1,5 miljonile barrelile naftale päevas. Mida sellega teha ja kuidas seda klientidele viia? Ainult Venemaa enda tankeritega seda ei tee, aga turul hakkavad paljud tankerid vedama mujalt Euroopasse naftat, mis hakkab asendama Venemaa oma. Lisaks tuleb mõista, et Venemaa leidis oma naftale turgu ainult tänu ülisuurele allahindlusele, ainult seetõttu seda ka osteti, sest sellisel juhul kaalus tulu üles võimaliku kulu seoses selle naftaga seotud riskidega. Nüüd aga on maailma majanduse jahtumise ootuses nafta hinnad niigi langustrendis, paralleelselt on USA ja saudid suurendamas tootmist ning turule on tulemas Venetsueela nafta (jah, sotsialistlik eksperiment kukkus seal naftatootmises osas läbi ja sai selgeks, et ilma USA tehnoloogiata Venetsueela hakkama ei saa), seega Venemaa nafta turult ärakukkumine eeldatavasti suurt hinnašokki ei põhjusta, küll aga kaotab Venemaa suure osa naftatuludest ning lisaks on nad sunnitud sulgema osa puurkaevusid, mida hiljem uuesti käivitada enam ei saa. Kui nüüd antud kontekstis räägitakse hinnalaest 65 dollarit barreli eest, siis majanduslikult on see lausa Venemaa huvides, sest siis ei pea ei kindlustajad ega tankerite omanikud USA sanktsioone kartma, samas kui Venemaa teenib ka sellise hinnaga piisavalt raha, et sõjapidamist jätkata. Tänase reaalsuse järgi ei tohiks see hinnalagi minu arvates olla kõrgem kui 50 dollarit barreli kohta. Aga isegi hinnalae kehtestamisel on ekspertide arvates Venemaal sisuliselt võimatu leida piisavas koguses tankereid, et kogu oma naftat edaspidi Aasiasse eksportida.
Venemaal toimus konverents, kus räägiti vajaduses tehisintellekti rohkemaks kasutamiseks Venemaa majanduses ning suurima omapoolse saavutusena esitleti Putinile deepfake videot, kus Saksamaa kantslerit üritati järgi teha. Üks konverentsi osavõtja teatas rõõmsalt, et digitaalmaailmas on Venemaa saavutanud nüüd suveräänsuse, sest sisuliselt kõik välismaised IT-ettevõtted on turult lahkunud. Kommentaarid on liigsed. Aga Putin pidas kõne, kus rääkis vajadusest suurendada Venemaa tööstuses kasutatavate tööstusrobotite hulka. Lisan kommentaaride osasse joonise selle kohta, aga välja võib tuua, et kui 10000 töötaja kohta on 2020. aasta andmetel Lõuna-Koreas 932, Singapuris 605, Jaapanis 390, Saksamaal 371 tööstusrobotit, siis konverentsil toodi välja, et Venemaal on see näit ainult kuus. Nafta ja gaasi tootmisel neid ju eriti vaja pole, raha tuli piltlikult öeldes maa seest ainult välja võtta.
Aga kui need tulud kokku kuivavad ja tööstusrobotite sissetoomisele pannakse piir ette, siis kuidas saab hakkama tulevikus näiteks Venemaa sõjatööstus? Aus vastus oleks, et kui nad ei saaks importida tööstusroboteid ja kõrgtehnoloogilisi komponente, ega siis ei saagi. Tänavu veel sõjatehased töötavad ladudes olnud varude pealt, aga kauaks seda ei jätku. Selles kontekstis ei ole praeguste arengute jätkumisel jutt Venemaa sõjatööstuse moderniseerimisest eriti tõsiseltvõetav. Samal ajal on Lõuna-Korea maailma relvaturul tõusnud ekspordi osas kolmandaks ning näiteks liikuvsuurtükkide turust on tänasel nende käes juba 52% maailmaturust. Poola plaanib osta neil suures koguses tipptehnoloogilisi tanke K-2, mis hinna poolest on kõige kallima otsa masinad. Ja vaatame veelkord jooniselt, kui palju on tööstusroboteid 10000 töötaja kohta Lõuna-Koreas võrrelduna Venemaaga – 932 vs 6, kusjuures praegu on kindlasti see vahe veel suurem.
Lõpuks ka Venemaa demograafilisest olukorrast natuke. Venemaal on sündivus järsult vähenenud, kui aasta tagasi oktoobris sündis 118537 last, siis tänavu oktoobris ettevõtte „Agenstvo“ andmetel ainult 106662 last. Demograaf Aleksei Rakša seleta seda nii rasedate lahkumisega riigist sõja ajal kui ka nö sõjahirmuga aasta alguses. Kui me nüüd lisame sõja ajal toimunud laiulatusliku noorte (peamiselt meeste) lahkumise riigist ning lisanduvad surmad sõjategevuses, siis saab demograafiline olukord ainult halveneda. Tänasel päeval on Rakša andmetel Venemaal naisel keskmiselt 1,2 last, aga rahvusliku taastootmise piir on 2,1. Lisaks tuleb Venemaa kontekstis arvestada ka sellega, et moslemite peredes on rohkem lapsi ja nii kasvab moslemite protsent kogu riigi rahvastikust. Tänavu on Venemaa proovinud demograafilist auku katta Ukrainast Venemaale deporteeritud inimestega ning olude sunnil on Venemaale liikunud miljonid Ukraina elanikud.
Putinit see kõik aga see demograafia teema eriti ei huvita, diktaator oleks nõus kõik noored mehed surma saatma, peaasi, et võit tuleks. Diktaatori jaoks ei ole kaotus variant, kui tal lastakse, hävitab ta oma hullumeelsete eesmärkide nimel oma rahvast silmagi pilgutamata. Rääkides sinna juurde juttu, et minu eest surres on venemaalase elul vähemalt mingigi eesmärk, aga muidu lõppeks see pigem alkoholismi ja varajase surmaga viletsa tervise tõttu (mis Venemaal ongi tänapäeva reaalsus). Mõistlik oleks eeskätt oma riigis oma elanikele elu teha elamisväärsemaks, aga selle asemel pakutakse neile õnne surra diktaatori haigete unistuste eest.
Kuna nädala sees on omajagu ringiliikumist, siis kolmapäeval ma kahjuks ülevaadet ei saa teha, aga reedel olen jälle olemas.
