Tänases Eesti Päevalehe nn mõjukate edetabelis oleme koos Igor Taroga ka top-20-s endale koha leidnud. Suur tunnustus, ainult president oleks võinud meist eespool olla, aga on nagu on (nali). Meie kohta on kirjutatud, et teeme seda tööd altruismist ja et me olevat kuidagi eriliselt optimistlikud. Ma kirjutan nüüd edasi enda kohta – ma pole siiani küll olnud põhjuseta optimistlik ehk siis pea kõik, mida olen prognoosinud, on suures plaanis ka nii läinud – et Kiievit ei suudeta ümber piirata, et Ukrainal on hea võimalus tagasi saada Hersoni. Just sõja esimestel nädalatel ja ka kuudel ei olnud vaja musta masendusse langeda, olukorda analüüsides selgus, et kõik ei ole kadunud ja ma ei häbenenud seda ka välja öelda. Pigem oli meie teene (koos Igoriga) selles, et suutsime säilitada kainet meelt ja seeläbi anda inimestele lootust. Nägin ise sõja alguses, kuidas ka suurtel mehemürakatel kippus vaimne pinnas jalge alt ära kaduma ja eks sellistes olukordades kerkivadki esile minusugused tegelased, kes suudavad ka kõige kriitilisemas olukorras külma närvi säilitada ja olukorda analüüsida.

Mis puudutab altruismi, siis tõesti, kui ma oleksin leppinud ainult meediaettevõttelt saadava tasuga, oleks see altruism, aga ma ei tea võluloitse, mille abil saaks arveid maksta. Eestis on omajagu inimesi, kes on minu tööd toetanud ja tänu neile saan kenasti hakkama. Aitäh! Rikkaks ei saa, aga kurta pole ka hetkel põhjust (vist ikka peaks, sest mis eestlane ma muidu olen!). Kõigi nende üheksa kuu jooksul olen iga päev info otsimisele ja ülevaadete kirjutamisele kulutanud kuni viis tundi ja muuks tööks vaimset energiat enam ei jagu. Jõudu selle töö tegemiseks annab rahva tagasiside, Delfist kuulukse, et minu asju jätkuvalt loetakse suure huviga ja kätt südamele pannes ütlen, et annan endast parima, paremini ei oska. Peate leppima sellega, mis on.

Sõja kajastamist sai täis üheksa kuud ja maailm Eesti ümber on muutunud selle lühikese ajaga rohkem kui vaat varasema kümne aasta jooksul – me ei pea enam kellegi läänes seletama, et Venemaa on suureks ohuks arenenud maailmale, NATO riikides mõistetakse, et tuleb ka ise kaitse-eelarvesse rohkem panustada, ei saa ainult USA peale loota, Soome ja Rootsi NATO-sse astumisega muutub ka meie julgeolekuolukord oluliselt paremaks. Saime lõpuks liikuma eestikeelse kooli teema, energiajulgeolekus on käivitunud protsessid, mis enne sõda pikalt vindusid. Ja neid aspekte on veel ja veel, aga see oleks juba eraldi postituse teema. Eesti on aidanud Ukrainat kiirelt ja enda kohta suures mahus, meie panust osatakse seal hinnata. Ja virisejatele teadmiseks, et Eesti on juba saanud 150 miljonit eurot Ukrainale antud relvastuse kompensatsiooniks ja pole välistatud, et saab tulevikus lisa. Meie saame oma varud taastatud, aga meie antud abi aitas ukrainlasi nende jaoks kõige kriitilisematel hetkedel.

Nüüd Ukraina sündmuste juurde. Rinnetel on muutusi vähe ning Donbassis ja Luganski oblastis on põhipõhjuseks ilm, sest sadanud on mitu nädalat järjest ja meediast võib leida fotomaterjali, mis näitavad mudasse uppunud tankide väljasikutamist. Samas ajal käivad mõlemalt poolt sõjaväeüksuste liikumismanöövrid eesmärgiga vastaspoolt eksitada, aga vähemalt põhja pool saab mõlemal poolel olema võimaliku planeeritava pealetungi osas takistavaks teguriks ilm, eriti Ukraina jaoks, kellel on suhteliselt palju ratastehnikat. Donbassis Bahmuti all on vett nii palju, et see loksub ka kaevikute põhjas, aga ometi suudavad ukrainlased ka nendes oludes oma positsioone hoida, aga kerge see ei ole, sest Venemaa on suutnud adapteeruda HIMARSitest põhjustatud uue reaalsusega ning kuigi seetõttu on vähenenud tippaegadega võrreldes päevas tehtavate laskude (kõik kaudtulerelvad kokku) Ruslan Levievi andmetel 50000-lt 20000 tuhande lasuni, siis Ukraina omaltpoolt vastab päevas kokku 4000-7000 lasuga. Ukrainal on probleemid laskemoonaga, sest suurem osa lääneliitlaste varudest on ära kulunud, aga laskemoona juurdetootmine suurtes kogustes pole veel hoogu sisse saanud. Ruslan Levievi andmetel sai Ukraina sõja esimese kuue kuu jooksul USAst keskmiselt 136000 suurtükimürsku kaliibriga 155 mm kuus, aga viimase kolme kuu jooksul ainult 33000 mürsku kuus. Ukraina jaoks oleks see nukker perspektiiv, kui nad peaksid kuude kaupa olema Donbassis Venemaa lakkamatu kaudtule all rasketes ilmastikuoludes, aga vähemalt selles rindelõigus on neil enne külmade saabumist keeruline midagi muuta.

Venemaa on aktiviseerinud suurtükkidest Hersoni tulistamist. Nii kurb kui ka see ei ole, oli seda oodata, sest senine sõjapraktika näitab, et teisiti Venemaa sõdida ei oska. Ukraina liigutab Hersoni alt suurema osa üksustest teistel rinnetele, seega paratamatult väheneb ka seal piirkonnas vaenlase rasketehnika hävitamise võimekus, aga sõjas tuleb tihtipeale teha raskeid valikuid ning Ukraina suurem eesmärk on siiski vaenlase riigist väljaajamine.

Selgunud on üksikasju esmaspäeval toimunud raketirünnaku osas. Kokku räägitakse 70-st tiibraketist 16 linna pihta, millest Ukraina suutis alla tulistada 51. Kiieviga seoses on uuritud, et kuidas küll seal niipalju rakette pahandust põhjustas, seal pidid ju parimad õhukaitsesüsteemid olema. Ongi, aga kui lasta korraga ühte kohta palju rakette, suudavad nad kaitsest läbi murda. Kiievi linnapeal Vitali Klitško sõnul lasti Kiievisse 31 (!!!) raketti, millest nad suutsid alla tulistada 21. Seega suure riigi puhul tuleb alati teha valikuid, kuhu kuipalju õhukaitset paigutada, aga kui järgmine kord ründab Venemaa mõnda teist Ukraina suuremat linna rohkem kui 30 raketiga, siis on seal olukord sarnane Kiievis toimunuga. Kõige efektiivsem vastumeede oleks Ukrainal rakettidega korraldada vasturünnakuid Venemaa sõjaväeobjektidele, aga selliseid rakette neile USA ei julge veel anda ja siis ei jäägi Ukrainal muud üle kui proovida selle terrorismi üle elada. Rakettide asemel annavad lääneriigid mobiilseid elektrigeneraatoreid, asi seegi raskel hetkel.

Relvastusest veel. Mingi aeg tagasi teatas Poola, et nad plaanivad osta 560 HIMARSit, aga nüüd on see arv järjest vähenenud, sest USA-s lihtsalt ei olda võimelised kogu maailmas hüppeliselt kasvanud nõudlust rahuldama, nii pidi neil olema tellimused pikkadeks aastateks ette. Kapitalistlikus maailmas aga tekib nõudluse kasvu korral ka täiendav pakkumine ja nii on ka mitmikraketiheitjate turul Lõuna-Korea tugevalt turuosa kasvatamas ning kuuldavasti ostab Poola neilt täiendavalt neid relvi. Aga mitte ainult Lõuna-Korea, vaid ka Türgi ning mis veel olulisem, Türgi toodetud verivärske HIMARSi analoog PC30 TLRG-230 on juba Ukrainas ja kuuldavasti on esimesed lahinguristsed ka ära peetud. Rakette toodab Roketsan ning raketid lendavad kuni 70 kilomeetri kaugusele tabamistäpsusega üks meeter. Kompleks töötab koos droonidega Bayraktar ning selle süsteemi juhitavaid rakette saab nii programmeerida koordinaatide peale kohale lendama kui ka saab neid juhtida sihtmärgini laserkiire abil. Juhitavate rakettidega mitmikraketiheitjad on kuum kaup ning Türgi tahab sellest turust oma osa saada.

Suurbritannia annab Ukrainale kolm helikopterit Sea King, millest üks pidavat olema juba Ukrainas. Kuigi nendelt helikopteritelt saaks lasta ka rakette Brimstone 2, siis suure tõenäosusega hakkab Ukraina kasutama neid helikoptereid peamiselt transpordiks. Ukraina pilootide väljaõpe nende helikopterite kasutamiseks kestab kuus nädalat ning need on esimesed lääne päritolu mehitatud sõjaväelised lennuvahendid. Ehk on see nö tee lahtitegemine ning peagi järgnevad ka lennukid.

Hinnalagi Venemaa naftale. Jutt siis naftast, mida Venemaa saaks transportida nö kolmandatesse riikidesse nii, et kindlustusfirmad oleksid nõus kauba ära kindlustama. Teema on mitmetahuline, sest 1,5 miljoni barreli Venemaa nafta võimalik turult kadumine võiks põhjustada defitsiidi ja seeläbi kütusehindade kasvu. USA suudaks kevadeks asendada pool miljonit barrelit päevas, saudid suudaksid ka suurendada tootmist pool miljonit barrelit päevas. Hetkel müüb Venemaa Urals-tüüpi naftat Mihhail Krutihhini andmetel odavamalt kui Malta, Küprose ja Kreeka poolt soovitud hinnalagi 70 dollarit barreli kohta, India puhul võib see hind olla isegi 60 dollari lähedal. Krutihhini sõnul selgus OPEC-i poolt tehtud uuringust, et uute võimalike nafta leiukohtade kasutuselevõtu korral Venemaal oleks tasuvuspiir 54 dollarit barreli kohta, aga olemasolevate puhul suudaks Venemaa nö nulli majandada mingi aja jooksul ka 30 dollarilise barrelihinnaga. Selle info kontekstis me näeme, et hinnalagi 65-70 dollarit barrelilt ei vähenda Venemaa naftamüügist saadavaid tulusid, samas annaks see hinnalagi neile isegi omamoodi sanktsioonide leevenemise, sest ei kindlustajad ega tankerite omanikud ei peaks kartma võimalikke sanktsioone. Venemaal oleks ainult eneseuhkuse teema, rahalises mõttes oleks hinnalagi 70 dollarit barreli eest neile igati mõistlik ja isegi tulus. Eesti on nõus kasutama oma vetoõigust, kui EL-s plaanitakse kehtestada kõrge hinnalagi ja minu enda isiklikul hinnangul on ka 65 dollarit barrelist liiga palju, pigem võiks see olla seal vahemikus 50-55 dollarit barreli eest. Aga pole välistatud, et Venemaa laseb eneseuhkuse riivamise pärast oma naftatööstuse põhja sõltumata hinnalaest.

Selle aasta esimese kümne kuu jooksul on Venemaal kasvanud 30% nende kuritegude arv, kus on kasutatud tulirelva ning kõige suurem on kasv olnud Ukraina lähedastes Kurski ja Belgorodi oblastites ning võib vist päris kindel olla, et selliste kuritegude kasvutrend Venemaal jätkub.

Järgmine ülevaade esmaspäeval.

Au Ukrainale!

Ülalolev artikkel põhineb Teet Kalmuse Facebook postitusel.

Märkmed: