Kui eelmise nädala reedel korraldas Venemaa järjekordse massiivse drooni- ja raketirünnaku Ukrainale, siis seda nädalat saame alustada infoga, et Ukraina on järjest tööle pannud aatomielektrijaamade blokke, mistõttu elektrienergia puudust ei tohiks Ukrainas enam olla. Mõnedes piirkondades võib-olla probleeme ülekandevõrkudega, aga elektrienergia tootmise taha ei tohiks hetkel enam midagi jääda. Valus ninanips Venemaa propagandistidele, kes juba mitu korda on jõudnud kuulutada Ukraina energiasüsteemi hävingut, aga ukrainlaste tahet ei murra, tänu läänemaailma abile suudetakse taristut kiirelt parandada-uuendada. Ja hetkel on vist Ukraina ka koht, kus on maailmas kõige rohkem elektrigeneraatoreid ühe elaniku kohta, tuttav, kes tahtis Eestist võimsamat elektrigeneraatorit Ukrainasse viia, kurtis, et läbi suure-suure häda õnnestus üks veel osta, ülejäänud olevat kõik Ukraina poole teele pandud.
Olukorrast rinnetel:- Kui Bahmutis endas ja Bahmutist lõunas suutsid ukrainlased Venemaa üksuseid paigal hoida, siis Bahmutist põhja pool asjade seis nii hea ei ole. Peamiselt wagnerlaste juhtimisel suutsid Venemaa üksused enda kontrolli alla saada Krasna Gora asula. Ukrainlased olid sunnitud seal taganema, sest muidu oleks neid ähvardanud oht nö kotti jääda. Ka suutsid Venemaa üksused natuke liikuda edasi Soledari juurest lääne poole. Venemaa edenemine Bahmutist põhjas ei ole Ukraina jaoks hea märk, aga kui nad suudaksid praegusel joonel vaenlase pidama saada, oleks Bahmutit veel võimalik nii varustada kui kaitsta. Olukorra keerukusest annab aga märku see, et Ukraina sõjavägi piiras eraisikute liikumist Bahmutisse.
- Kreminna piirkonda on ka Venemaa koondanud arvestatavaid jõude ja nad proovisid nädalavahetusel suurte jõududega edasi tungida lääne poole, Jampolivka suunas ning natuke õnnestus neil laupäeval ka edasi liikuda. Külmad ilmad võimaldavad Venemaa rasketehnikal liikuda mööda põlde, mida Ukraina ei ole jõudnud mineerida, lisaks kasutab Venemaa seal rünnakute läbiviimisel ka dessantväelaste abi.
- Vugledarist on palju räägitud ja allpool on link, kus on kohapeal olnud ukrainlase ülevaade sündmustest koos fotomaterjaliga. Vugledari läänest, lõunast ja idast ümbritsevad põllud on ukrainlaste poolt mineeritud, seega saavad Venemaa sõjaväelased liikuda Vugledari poole ainult mööda teid, kolonnides. Ukrainlased lasevad kolonnidel liikuda ja siis hakkavad kolonni tagumist otsa suurtükkidest tulistama. Venemaa sõjaväelastel ei olegi siis enam häid variant järgi – tagasi tehnikaga ei saa, põldude peale ei saa minna, sest need on mineeritud. Ukrainlased aga korrigeerivad droonidelt suurtükkide tuld ja nopivad ühe soomusmasina teise järel. Venemaa kaotas seal piirkonnas lühikese ajaga 30 ühikut soomustehnikat ja z-blogijad nendivad nukralt, et kui nii edasi läheb, siis selleks ajaks, kui Leopardid kohale jõuavad, et ole Venemaal enam uuemaid tanke järel. Samas tundub, et Venemaa väejuhatus oma plaani ei muuda ning kuuldavasti kogutakse uusi reserve, et siis jälle Vugledari ründama minna. Kui Ukrainal jätkub mürske, saavad nad edaspidi ka seal hakkama.
Laskemoonaga suurtükkidele on mõlemal poolel probleeme. Nädalavahetusel tuli Ukraina poolelt signaale, et kui Venemaa hakkaks peale tungima laiemal rindel, võib Ukrainal tekkida suuri probleeme rünnakute tagasilöömisega, sest laskemoona lihtsalt ei jagu. Samas ei oldud läänemaailmas selliseks sõjaks valmis, kus sõjapidamise põhiraskus saab olema suurtükkide kanda ja kus väidetavalt rohkem kui 90% haavatasaamistest ja surmadest on põhjustatud suurtükimürskudest. Selgus, et ei olegi nii lihtne kiirelt kordades tõsta tootmismahtu, sest tootmiseks vajalikke materjale polegi kiirelt võimalik suurtes kogustes juurde saada. Pakistanist toodud 155mm mürsud jälle ei pidanut kõige paremini suurtükkide nö tervisele mõjuma, neid Ukraina sõjaväelased parema meelega üldse ei laseks. Nüüd pidigi olema olukord, kus Ukraina on juurde saanud arvestatavas koguses haubitsaid (andis ju Eestigi viimati FH-70-id) ja liikuvsuurtükke, aga napib laskemoona.
Kui Ukraina selja taga on enamus maailma arenenud majandusega riike ning kindlasti suudetakse lõpuks ka mürskude tootmine rea peale saada, siis Venemaal selliseid liitlasi ei ole ja ei olnud ka nende sõjatööstused valmis pikaajaliseks sõjaks. Kui enda laod hakkasid tühjaks saama, võeti lisa Valgevenest, aga tänasel päeval nad enam ei suuda sellist põrgulikku tulevalli teha nagu eelmisel suvel. Ja jutt pole ainult tulevallist, Venemaa sõjaväelased kurdavad, et nüüd enam tihtipeale ei toetata suurtükkidest ka jalaväelaste pealetunge, Venemaa poolt tehtavate laskude arv on vähenenud kordades ning Donbassis pidavat Venemaa enda andmetel olema juba selles osas pariteet, samas kui ukrainlased tabavad sama arvu laskude juures kordades täpsemalt.
Millega Venemaa siis plaanib oma pealetungid läbi viia? Hetkel paistab, et kandev roll saabki olema Venemaa plaanides jalaväel, keda lihtsalt saadetakse massina nii suures koguses peale, et ukrainlased ühel hetkel lihtsalt enam ei suuda neid maha lasta. Sõjaline ekspert Agil Rustamzade ütles, et liiga palju räägitakse praegu Ukraina poole kontekstis tankidest ja lennukitest, samas kui Bahmuti lähedal toimusid I maailmasõja stiilis lahingud. Ukrainlastel oleks seal tema sõnul palju rohkem vaja olnud raskekuulipildujaid ning kergeid 60mm ja 82 mm miinipildujaid, et massina pealetungivaid kinnipeetavaid maha võtta. Samas Agil Rustamzade lisas, et läänes ei osanud keegi arvata, et Venemaa niimoodi oma sõduritesse tänapäeval suhtub ja neid surma saadab, aga kes on kursis Venemaa sõjapidamise tavadega, nende jaoks polnud selles kõiges midagi uut.
Sergei Auslender avaldas dokumendi, kus relvatootja Almaz-Antei juhile saadetud kirjas kurdab AO OKB Novator peadirektor Abdrahmanov, et nad ei saa kahjuks lepingut täita, sest neil on komponente ainult 17 Kalibr raketi tootmiseks. Venemaa ise paljusid tiibrakettide komponente ei tooda, aga nn paralleelimport ehk läbi kolmandate riikide salaja maaletoomine ei töötavat. Ka oli ettevõtte juht mures, et nende ettevõttest olevat juba 22 spetsialisti mobiliseeritud ja seetõttu palus ta ülejäänud töötajatele nö bronn organiseerida, mis annaks kaitse mobiliseerimise vastu. Kõnekas kiri, mis annab tunnistusest suurtest probleemidest rakettide tootmises ning teadaolevat peaksid järgmised sanktsioonide paketid olemagi suunatud peamiselt sellele, et nn paralleelimporti veelgi piirata.
The Economic Times kirjutas, et
Pakistan saadab Ukrainale 10000 raketti mitmikraketiheitjatele „Grad“ ning need olevat juba Euroopasse jõudnud. Rootsi ettevõte SAAB on aga sõja ajal kiirelt relvatootmise mahte kasvatanud, sest tankitõrjevahendid NLAW on osutunud kogu maailmas nõutud kaubaks ning nii suurendasid nad tootmist eelmisel aastal kaks korda, 200000 ühikuni, aga kahe aasta pärast planeeritakse jõuda aastas 400000 tankitõrjerelva tootmiseni. Slovakkia on nõus Ukrainale andma kõik oma hävitajad Mig-29.
Ukraina uutest tapjadroonidest on palju räägitud, aga nüüd on olemas ka video, kus lastakse uus droon veoauto kastist lendu. Täpseid andmeid uue drooni kohta pole, aga räägitakse antud drooni kontekstis 75 kilogrammisest lõhkepeast, lennukaugusest 1000 kilomeetrit ja lennukiirusest 300 kilomeetrit/tunnis. Neid droone oleks vaja kiirelt ja palju, paraku puudub igasugune info, millal Ukraina armee neid kasutada saaks. Nagu pole ka teada, millal jõuavad kohale pikema laskeulatusega raketid.
Nn Donetski rahvavabariigi naised tegid videopöördumise, kus palusid oma mobiliseeritud meestele võimalust kasvõi vähemalt puhkusele tulla. Pöördumises öeldakse, et rahvavabariikide nn mobikud on pidanud varsti juba aasta jooksul eesliinil rünnakrühmades olema, samas kui ellujäänud vangidest wagnerlased saavad kuue kuu pärast vabadeks meesteks. Kuigi wagnerlasi jääb ellu kuue kuu pärast väga vähe, põhjustavad need vähesed ellujäänud palju paksu verd, sest ei mobikutel ega lepingulistel sellist võimalust ei ole, nemad peavad sõdima tähtajatult. Aga neid ei saa puhkusele lasta, sest pole lihtsalt piisavalt reserve, millega rotatsiooni läbi viia.
Sellest kirjutasin ka varem, et
mobilisatsioon tõi Venemaal kaasa sõlmitud abielude hüppelise kasvu (2021 – 860000 vs 2022 – 974000), sest ainult abikaasa saab sõjaväelase surma korral 5 miljonit rubla, elukaaslasele see ei laiene. Küll aga selgus ootamatult, et seesama sõda on põhjustanud ka lahutuste arvu kasvu (2021 – 589000 vs 2022 – 625000), sest paljudes peredes on abikaasad sõja osas nii leppimatult erinevatel seisukohtadel, et pole muud varianti kui lahutada.
Järgmine ülevaade kolmapäeval.
Au Ukrainale!
Ülalolev artikkel põhineb
Teet Kalmuse Facebook postitusel.
