Olukorrast rinnetel. Keerukad ilmastikuolud viimastel päevadel on takistanud mõlema poole lahingutegevust Luganski oblastis. Väiksemaid pealetungikatseid on olnud mõlemalt poolt, aga edutult ja nii on peamiseks jäänud vastastikune suurtükiduell. Samas on seal rindel sõjanduseksperdi Roman Svitani sõnul Venemaa hakanud rajama teist suuremat kaitseliini, mis kulgeb pikki Aidari jõge Starobelskist lõunasse Stšastjeni ning osa Dnepri läänekaldalt vabanenud dessantväelasi olevat just sinna ümber paigutatud.
Donbassis on hetkel Ukraina jaoks kõige keerukam olukord Marinkas, sest peale kuudepikkust pommitamist ei ole linnast enam suurt midagi järgi jäänud ning ukrainlastel on seal järjest keerukam kaitses püsida, lisaks on seal piirkonnas aktiivne ka Venemaa lennuvägi. Venemaa on suutnud seal natuke edeneda. Jätkuvad rünnakud kogu Donbassi rindejoone ulatuses, nii Bahmuti, Avdiijvka, Soledari kui ka Vugledari suunal, aga seal on ukrainlaste kaitse pidanud. Venemaa on ka sinna rindele toonud juurde üksusi, nii tšmobikuid kui ka dessantväelasi Dnepri läänekaldalt. Kui ilmastikuolud peaksid paranema, siis võib oodata Donbassis Venemaa poolset lahingtegevuse aktiivsuse kasvu.
Zaporižžja rindele on Venemaa toonud tšmobikute üksusi rindejoonest 50 kilomeetri kaugusele tagalasse, et tihendada Venemaa üksuste paiknemist seal piirkonnas ning võimaliku Ukraina läbimurde korral takistada neil kiiret edasiliikumist Aasovi mere suunas (kuhu on rindejoonest suurusjärgus 100 kilomeetrit).
Lahingtegevuse perspektiividest antud sõja kontekstis on ka omajagu räägitud ning kui kõrvale jätta Venemaaga seotud poliitilised ja majanduslikud protsessid, siis on päris paljud analüütikud sellel meelel, et Ukrainal on võimaliku sõjalise edu saavutamiseks ajaaken kuni kevadeni. Kui Venemaa suudab aga talvel rinnetel praeguse olukorra säilitada, siis on neil kevadel arvestatavas koguses üksusi, et võtta ette suuremaid pealetungikatseid kõigi rinnete ulatuses. Kuigi moodsat raskerelvastust neil napib, on vanemat tehnikat palju ja selle otsasaamist karta pole, peamine küsimus on, et kas Venemaa sõduritel on motivatsiooni sõdida peale rasket talve.
Relvastus. Sellega on probleeme mõlemal poolel. Ukrainal on olnud murelapseks moodsad liikuvsuurtükid, mis ei pidanud vastu suurele lahingukoormusele ning selles kontekstis on eriti suureks probleemiks kujunenud sakslaste PzH 2000. Ruslan Levievi andmetel viidi kuus remontivajavat PzH 2000 Leedusse, aga siis selgus, et varuosasid pole mitte kuskilt võtta ja juurdetootmine võtab kaua aega. Juba kevadel tõstatati Saksamaal varuosade puudumise teema, aga otsust nende tootmiseks ei järgnenud. Kujunenud olukorras ei jäänud Levievi sõnul muud üle kui et üks liikuvsuurtükk nö kannibaliseeriti ehk siis selle liikuvsuurtüki osadega parandati teisi liikuvsuurtükke.
Suurbritannia oli siiani andnud Ukrainale suurusjärgus 200 raketti Brimstone 1, aga nüüd on Ukrainasse saabunud nende rakettide uuem versioon Brimstone 2. Need raketid on ette nähtud eeskätt lennuvahenditelt väljalaskmiseks ja sellisel juhul on Brimstone 2 laskeulatus kuni 60 kilomeetrit, aga neid saab lasta ka maa pealt, näiteks maasturile paigutatult ja siis on laskekaugus 12 kilomeetrit. Tegemist on juhitava raketiga, millega saab hävitada tanke ning ühe raketi maksumus on 207000 dollarit. Ukraina kontekstis on mõeldav nende rakettide paigutamine helikopteritele, siis suureneks laskeulatus oluliselt. Ka oli Kiievis käinud Suurbritannia peaminister lubanud ukrainlastele õhutõrjekahureid, millega saaks alla lasta Iraani päritolu droone ning välistatud polevat isegi tiibrakettide tabamine osavama laskuri puhul.
Laskemoonapuuduses Ukraina on käivitamas nõukogude-päritolu relvastusele sobivat laskemoona tootmist Euroopas, aga millistes riikides täpsemalt, seda nad ei ole veel nõus avalikustama. Jutt siis 122 mm ja 152 mm suurtükimürskudest ja 120 mm miinipilduja laskemoonast. Just laskemoonast on kujunemas Ukrainale tõsine probleem, sest ka 155 mm mürsud on ladudest lõppemas nii Euroopas kui USA-s ning nende juurdetootmine ei taha hästi hoogu sisse saada.
Venemaa on päris hästi tööle saanud katkise sõjatehnika remontimise ja nii räägitakse selles kontekstis juba sadadest remonditud rasketehnika vahenditest, mis liiguvad Ukraina poole tagasi. Täppisrakettidega on Venemaal seis nukram. Ukraina andmetel on Venemaa sõja algusest saadik tulistanud Ukrainasse 4700 raketti ning ballistilisi rakette Iskander on Ukraina kaitseminister Reznikovi andmetel alles ainult 113 ühikut. Suure lennuulatusega tiibrakette on Reznikovi andmetel järgi Kalibreid 229 (laevadelt lastavad) ja H 101/H-555 (lennukitelt lastavad) vastavalt 132/150. Piisavalt, et veel kaks-kolm suuremat rünnakut Ukraina kriitilise tähtsusega taristule korraldada.
Vladimir Kuritški sõnul on pea kõik Ukrainas asuvad hüdro- ja soojuselektrijaamad pihta saanud ning purustatud on ka palju ülekandevõrke ja alajaamasid ning eriti problemaatiline pidavat olukord olema Kiievi oblastis. Ukraina üritab parandada kahjustusi nii kiirelt kui võimalik, aga probleem pidavat olema selles, et tihtipeale on tegemist väga spetsiifiliste komponentidega, mida pole võimalik kiirelt asemele saada, neid tuleb hakata alles tootma. Järgmine suurem Venemaa rünnak infrastruktuuriobjekti vastu võib aga tekitada olukorra, kus võib alata uus suur inimeste Euroopasse liikumise laine. Kas Venemaa plaanib oma terroristlikku käitumist jätkata, ei oska hetkel keegi öelda. Euroopa riikidel oleks olnud mõistlik juba varem parandada Ukraina õhukaitsevõimekust, nüüd küll võetakse selles suunas aktiivseid meetmeid, aga see võib olla hiljaks jäänud tegevus.
Energiakandjatest pole tükk aega kirjutanud. Peale Venemaa viimast raketirünnakut ei olnud Ukraina võimeline mitme päeva jooksul edasi pumpama naftat Družba lõunaharu kaudu, mis viib toornaftat Ungarisse, Slovakkiasse ja Tšehhisse. Lõpuks saadi asjad toimima, aga seoses tekkinud kuludega teatas Ukrtransnafta, et järgmisest aastast tõstavad nad nafta transiiditasu 2,1 eurot tonni kohta ja see saab olema 13,6 eurot tonni kohta. Venemaa plaanis juba aastal 2007 Družba naftajuhtme sulgeda, et pääseda osadest transiidikuludest, aga siis ajad muutusid ning Venemaa jaoks oli selle torujuhtme kaudu liikuv nafta heaks poliitiliseks mõjutusvahendiks ja on seda tänase päevani Ungari osas.
Lähenemas on 5. detsember ning see toob kaasa hinnalae kehtestamise Venemaa naftale. Nagu öeldakse, et saatan on peidus detailides, nii ei ole Aasia riikidel keelatud ka edaspidi Venemaa nafta osta, küll aga ei tohi arenenud riikide kindlustusfirmad enam nõuetele mittevastavat Venemaa naftat kindlustada ja ilma kindlustuseta naftatankereid näiteks Türgi Mustalt merelt Vahemerele edasi ei lase. Venemaa on ostnud palju sisuliselt vanarauast tankereid ja eks nn hallis tsoonis üritatakse piirangutest mööda ka hiilida, laadides avamerel naftat ümber, aga ka see maksab omajagu raha. Tänaste väljaütlemiste kohaselt Venemaa hinnalaele ei allu ning võib seetõttu sulgeda osa vanemaid naftapuurauke, mille ressurss on niigi otsakorral ning see võib viia kokkuvõttes naftatootmise vähenemisele vähemalt 1,5 miljoni barreli võrra päevas. Kui arvestame siis tootmisest maha sisemaise tarbimise, võib juhtuda, et nafta ekspordiks enam eriti ei jäägi ning suur osa eelarvetuludest jääb laekumata. Kuna gaasiekspordiga on ka suured probleemid, siis praeguste arengute jätkudes ootab Venemaad järsk eelarvetulude langus, samas järgmise aasta eelarves sellega arvestatud ei ole. Samal ajal on aga planeeritud armee ja sisejulgeolekuga seotud kulude kasvu lausa 43% ning ega siis muud lahendust paistagi kui rahatrükk, mis võib viia väga kiire inflatsioonini.
Venemaa üritab jätkuvalt teravdada olukorda Moldovas ning sellega seoses esitas Gazprom Ukrainale süüdistuse, et viimane olla nö vahelt võtnud 52 miljonit kuupmeetrit Moldovale mõeldud gaasi. Ukraina on selle sõja jooksul silma paistnud gaasilepingute punktuaalse täitmisega kogu perioodi vältel ning sellisel kujul gaasi vaheltvõtmine ei oleks nende huvides, sest nad kaotaksid transiiditasusid. Moldovas on olukord keeruline ning sellisel kujul seal kriisi süvendamine annab Venemaale lootust, et riigile õnnestub etteotsa sättida venemeelne juhtkond.
Venemaalt jätkub nö ajude väljavool, nii on The Moscow Times’i andmetel lahkunud massiliselt ülikoolide õppejõude, lausa instituutide laboratooriumite kõigi töötajate kaupa. Lahkuvad arstid, programmeerijad (väidetavalt juba 23%). Riikidest on kõige enam suurenenud liikumine Venemaalt Israeli, lausa 400%. Suure panuse riigist lahkumisele andis ka mobilisatsioon, demograaf Aleksei Raška sõnul lahkus sellega seoses suurusjärgus 300000-350000 inimest, peamiselt noored mehed. Ajude väljavool riigist on Venemaal juba nii tõsine probleem, et viimasel ajal on väljaannetele hakatud avaldama survet, et sellest pole soovitav edaspidi kirjutada. Kui me lisame ka sõjas hukkunud või invaliidistunud inimesed, siis pole vaja imestada, et paljudes valdkondades on Venemaal järjest teravnev tööjõupuudus ning tööle hakatakse suunama ka inimesi vanuses alates 15 eluaastat. Praeguste protsesside jätkudes saab Venemaast demograafide hinnangul nn naiste riik, kus nad peavad tegema nö meeste töid tööstuses ning kõigile neile elukaaslasi enam ei jagu. Seda eeldusel, et ohvriterohke sõda kestab veel pikemat aega.
Vabastatud Hersoni oblastist leitakse järjest uusi tõendeid piinamiste kohta. Osades kinnipidamiskohtades hoiti mehi ja naisi koos ühes ruumis, alaealistele olid eraldi piinamiskambrid. Piinati nii elektri kui veega, piinamisi salvestati, ka olid kaamerad kõikides ülejäänud ruumides.
Europarlamendis küpseb plaan nimetada Wagner Group terroristlikuks organisatsiooniks, loodetavasti tehakse see kiirelt ka ära.
Järgmine ülevaade reedel.
Au Ukrainale!
Ülalolev artikkel põhineb
Teet Kalmuse Facebook postitusel.
