Ukrainas ei usutud viimase hetkeni USA-lt saadud luureinfot Venemaa sissetungi plaanide osas, aga Ukraina päästis halvimast Putini usk luureandmetesse, mille kohaselt võetakse neid Ukrainas vastu lilledega ning just seetõttu olid Venemaa armee sõduritel kaasas paraadvormid ning palju oli ka Rosgvardia üksusi, kelle ülesandeks oli peale Kiievi kiiret ülevõtmist maha suruda vähesed spontaanselt tekkivad rahvarahutuste kolded.
Kuigi iga päev kasvasid pinged Ukraina ümber, tuli Venemaa agressioon ikkagi minu jaoks šokina, sest kohe oli teada, et meie suhted iganaabriga muutuvad pikema perioodi vältel äärmiselt komplitseerituks, aga ega päris alguses ei osanud ju ka keegi öelda, kuivõrd Ukrainal jätkub jõudu vastupanemiseks olukorras, kus Venemaa ründas oma eliitüksustega.
Advertisement / Reklaam
Advertisement / Reklaam
Esimesed postitused Ukraina teemadel sotsiaalmeedias ei olnud tehtud sihiga, et neid kuskil meedias avaldataks, need olid omamoodi šokiteraapia minu enda jaoks, sest nii sain endas valitsevaid pingeid maandada. Samas ma olen seda tüüpi inimene, kes ka kõige kriitilisemas olukorras pead ei kaota ning hakkasin järjest rohkem ja rohkem nö teemasse sisse minema. Sõja alguses oli kõige olulisem olukord Kiievi suunal ning minu põhitähelepanu keskendus sellele, kuigi samal ajal kaotas Ukraina kiirelt arvestatava osa territooriumist riigi lõunaosas nii Hersoni kui Zaporižžja oblastites.Mida sügavamale teemasse läksin, seda selgemaks sai, et Ukrainal on lootust, sest Venemaa lihtsalt ei olnud valmistunud suureks konventsionaalseks sõjaks, neil oli Ukrainas vähem kui 200000 meest (võrdlusena tänasel päeval räägitakse kolm korda suuremast sõjaväelaste arvust), lisaks olid nende kiirkorras Kiievi suunas teele aetud tehnikakolonnid väga haavatavad, sest ilmastikuolude tõttu nad ei saanud teedelt üldjuhul ära minna ning tööle ei saadud ka õhutõrjet, mis võimaldas Bayraktar droonidel hävitustööd teha.
Jagasin enda mõtteid lugejatega ning hiljem paljud inimesed tunnistasid, et sellel hetkel minu poolt kirjutatud lootust sisendavad ülevaated aitasid neid psühholoogilises plaanis palju, sest eks ole ju eestlastele emapiimaga kaasa antud ohutunne Venemaa osas, aga Ukraina näitas, et Venemaaga on võimalik sõdida, ka olukorras, kus Ukrainal oli puudus sõjatehnikast ning Venemaa massiivsed raketirünnakud olid hävitanud arvestatava osa sõjalisest taristust.
Meediaväljaannetest sain ülevaadete avaldamise osas kokkuleppele Delfiga, kes olid nõus tehtud tööd natuke tasustama, erinevalt Postimehest. Esimestel kuudel kirjutasin iga päev, ajakirjanikud on hiljem eravestlustes öelnud, et minu ülevaated olid väga loetavad ja tasu sain selle eest 480 eurot kuus. Nende poolt superhea äriline diil, mina vastupidi, olin äärmiselt rahulolematu, aga see ei olnud aeg, kus veel tõsisemalt maid jagada, sündmused Ukrainas olid olulisemad.
Advertisement / Reklaam
Advertisement / Reklaam
Putini Kiievi kiire äravõtmise plaan kukkus läbi ning vägede säilitamise huvides oli ta sunnitud Kiievi suunalt tagasi tõmbuma. Kuigi hiljem on ka Eestis elavad Putini-fännid üritanud selgitada, et tegemist olevat olnud mingi eriliselt geniaalse pettemanöövriga Putini poolt, siis tegelikkus oli palju proosalisem – vähese sõjaväelaste arvu tõttu ei olnud Põhja-Ukrainas suured territooriumid Venemaa armee kontrolli all, nad polnud võimelised ära võtma ei Sumõt ega Tšernigivit, nad kontrollisid tihtipeale ainult suuremaid teid, mis omakorda andis Ukrainale suurepärased võimalused asümmeetriliseks lahingutegevuseks, mida Ukraina armee ka hästi ära kasutas, keskendudes peamiselt Venemaa armee kütuseveokite hävitamisele. Pole kütust, ei liigu ka soomustehnika. Lisaks muutus järjest rahutumaks Valgevene just Lukašenka, kelle jaoks oli vastuvõetamatu perspektiiv, et läbi Valgevene territooriumi toimub pikemaajaline sõjategevus Ukraina suunal. Venemaa viis Kiievi suunalt väed välja, Soome ja Rootsi avaldasid soovi NATO-sse astumiseks ning sellel hetkel oli selge, et Ukraina riik jääb püsima.
Ma pidin lisaks ülevaadete kirjutamisele järjest sügavamale minema ka militaartemaatikasse, näiteks tegema selgeks ballistiliste ja tiibrakettide temaatika. Peale kolme kuud igapäevast ülevaadete kirjutamist oligi mõttekoht, et kuidas edasi, sest kohe kindlasti olnud mul esialgu plaani nii pikalt kirjutada, aga teisalt tajusin ära, et pikemas perspektiivis ma ei ole võimeline iga päev nii infot koguma, ennast harima kui ka kirjutama, lisaks oli ainuke tasu Delfist ja kui Tervisekassale igakuise makse ära tegin, jäi järgi suurusjärgus paarsada eurot olukorras, kus olin vabariigis üks loetumaid inimesi.
Tuli leida jätkusuutlikum rahastusmudel ja selleks pöördusin lugejate poole, et kui koos nende abiga majandan edaspidi ära, siis jätkan, muidu mitte. Suuresti tänu ühe Tallinna ettevõtja abile said rahaasjad mingiks ajaks nö rea peale ning ülevaadete kirjutamine võis jätkuda. Mulle sobis lähenemine, et kirjutan harvem, aga siis pikemalt ning 2022. aasta juunist kuni siiani ongi siis nii, et kirjutan ülevaateid kolmel päeval nädalas.
Advertisement / Reklaam
Advertisement / Reklaam
Tänaseks päevaks olen kirjutanud ülevaateid kolm aastat, mis töörutiinina tähendab keskmiselt iga päev 4-5 tundi tööd. Iga päev, ilma ühegi puhkepäevata kolme aasta jooksul. Tõsi, mõnel päeval natuke vähem, aga samas teisel päeval isegi kuni 10 tundi. Kirjutamise päevad on nö stressipäevad, sest kirjutamine on minu jaoks suur vaimne pingutus, panen tekstide sisse oma hinge ning mitte mingit hinnaalandust ei tee, kirjan nii hästi, kui suudan. Mõnel päeval on materjali rohkem, teisel päeval tuleb tekst raskemini, aga lugejate jätkuv huvi ülevaadete vastu on see, mis on siiani jõudu andnud.Eks ma olen algusest peale arvestanud võimalusega, et lugejate huvi võib ära lõppeda, lisaks on läbi aastate minu jaoks olnud suurim hirm hoopis see, et huvitav materjal võib otsa lõppeda, aga siiani pole seda juhtunud. Facebook on oluliselt vähendanud nö viraalsete postituste edasijagamist, aga sellest hoolimata ei ole harvad need korrad, kus postitused koguvad rohkem kui 1500 meeldimist ja rohkem kui 50 edasijagamist ning sellega olen rahul.
Tööprotsess ise näeb välja nii, et mul on arvutis lahti 80 akent, millest omajagu on neid, mis omakorda nö agregeerivad uudiseid ehk siis see on kui omamoodi ämblikuvõrk, mis tagab mu väga hea informeerituse, samas on info otsimise protsess väga töömahuks.
Lisaks ei ole tänapäeval probleemiks mitte infopuudus, vaid tegemist on info ülekülluse ajastuga, kus minu rolliks on välja otsida kõige huvitavam informatsioon. Kõige rohkem aega võtavad videote vaatamised, mistõttu nende puhul on eriti oluline, et sa ei raiskaks oma niigi vähest ajaressurssi infomüra peale, aga suur osa Youtube’s leiduvast seda on.
Tänasel päeval ma sisuliselt vaatan ainult videosid, kus räägivad kas reaalselt sõjas osalevad inimesed või vahendatakse infot rinnetelt. Ukraina meedia on veel kollasem kui meie oma, seega kohtan päris tihti tuttavate nördimust stiilis, et video pealkiri lubas väga olulist infot, mida seal ei olnud ja seetõttu oli vaatamine mahavisatud aeg. Ma juba tean, mida võiks vaadata, aga ka siis jätan tihtipeale vaatamise pooleli, kui kisub heietamiseks, aga seda juhtub ka sõjaväelaste puhul.
Advertisement / Reklaam
Advertisement / Reklaam
Töö käigus teen märkmeid varem kasutatud A4 lehtedele, mille üks pool on tühi ja kolme aasta jooksul on mul kogunenud mitu suurt pakki. Huvitavamad infokillud kirjutan välja, paljude puhul kirjutan viited, et kuskohast vajadusel leiab info kiirelt üles. Proovisin vahepeal ka infot kopeerida ühte faili, et seda hiljem kirjutamise käigus kasutada, aga see pole toimima hakanud, väga harva kasutan seda varianti.Kirjutamisel on mul teemad jagatud prioriteetsuse järjekorras ehk kõigepealt otseselt sõjaga seotud teemad (lahingutegevus, relvad, tehnoloogiad jne) ja siis muud teemad, näiteks majandusteemad. Alati on materjali rohkem kui ülevaatesse mahub ning mingid infokillud lähevad seetõttu ka nö hapuks pikapeale.
Ülevaadete puhul on tähtsal kohal ka info usaldusväärsuse küsimus. Ma ise olen enda jaoks loonud süsteemi, kus kasutan andmeteadusest pärit mõistet „erind“ (outlier) ehk kui mingi infokild ei sobitu aastate jooksul kogunenud taustsüsteemi, siis hakkavad nö häirekellad tööle ja tuleb teemasse täiendavalt süveneda. Kui sinu jaoks kahtlase info on edastanud lugupeetud lääne meediakanal, siis ma ise nimetan olukorda „infopesuks“ ehk saan avaldada info viitega väljaandele, kuigi ma ise ei ole kindel, et kas see ikka tõele vastab.
Kui infole teisest allikatest kinnitust ei leia, siis lihtsalt ei kirjuta sellest ning viimase aasta kogemus näitab, et selline lähenemine on osutunud õigeks, sest nö erindid on väga tihti osutunud tõele mittevastavaks infoks. Ehk kui moodsamas keeles väljenduda, siis ma olen justkui ajas järjest paremini treenitud mudel ja töö mõttes on plusspunktiks ka see, et ükski teine ajakirjanik ei suuda sellist nö mudelit kiiresti treenida, mistõttu on mul ajas järjest vähem põhjust nö konkurentsi karta, sest ma muutun ise järjest paremaks. Aga selle taga on aastatepikkune väga suure mahuga töö, lisaks kolm kõrgharidust Tartu ülikoolist, mis võimaldavad infot nii efektiivsemalt otsida kui ka seda kasutada.
Advertisement / Reklaam
Advertisement / Reklaam
Tehnoloogia areng tõi kaasa ka muutuse minu poolt kirjutatud tekstide edastamises sotsiaalmeedias ehk siis hakkasin lisama enda poolt üle kontrollitud GPT-4 poolt tehtud inglisekeelse tõlke ning olen saanud tagasisidet, et minu Facebooki konto seinal avaldatud tekste levitatakse paljudes riikides. Vahepeal palusin lugejatel anda tagasisidet, et mis riigis nad ülevaateid loevad ja sain kokku 50 riiki. Paljudes riikides ei pidanud sarnast materjali sotsiaalmeedias ilmuma, sest ei ole eriti inimesi, kes mõistaksid vene ja ukraina keelt (sellest saan ma nüüd isegi aru ) ning mõistaksid ka kogu seda mõttemaailma, mis Venemaad iseloomustab.Nüüd on lisandunud veelgi parema tõlkevõimekusega ChatGPT o1, mistõttu olen hakanud oma seinal avaldama ka minu jaoks huvitavamaid tõlketekste sotsiaalmeediast ja seda mõlemalt poolt rindejoont.
Esinesin eelmisel nädalal Kaitseliidu Küberkaitsekeskuses ja seal tuli juttu nö tööga kaasnevast kuulsusest. Reaalsuses käis see tuntuse hoog kui suurem tuulepuhang üle 2022. aastal, peale seda ollakse harjunud, et on üks inimene kuskil kaugel Kagu-Eestis, kes seda tööd teeb ja nii on, ei midagi enamat. Meedia kaotab sinu vastu kiirelt huvi, aga minu jaoks loeb ainult inimeste huvi, teadmine, et iga ülevaadet ootavad jätkuvalt kümned tuhanded inimesed, annab jõudu. Enda hinnangul olen aja jooksul ka ülevaadete kirjutamises arenenud ja teen nüüd palju paremat tööd kui päris alguses.
Ühel Tartu ülikoolis toimunud üritusel küsiti minu käest, et kas ma oma tuntust ei kavaste konverteerida rahaks, näiteks poliitikasse minnes, nagu on varemalt teinud mitmed inimesed, kes on nö Ukrainas toimuvast sõjast tuult tiibadesse saanud oma poliitikukarjäärile. Kindlasti ei plaani poliitikasse minna ei nüüd ega hiljem, kui sõda läbi, eks siis vaatab, kus veel minusugune pensionieelik (saan ju märtsi lõpus juba 55) mujal vajalikuks võib osutuda. 🙂
Ma ise väga loodan, et see töö saaks võimalikult ruttu otsa, aga sõdadega on paraku nii, et neid on küll kerge alustada, aga väga raske lõpetada. Suured tänud kõigile lugejatele ja toetajatele, hea on tunda, et minu tehtud töö on jätkuvalt paljude inimeste jaoks oluline.
Advertisement / Reklaam
Advertisement / Reklaam
Elagu Eesti!Au Ukrainale!
Avaldatud Teet Kalmuse Facebook lehel ilmunud matarjali põhjal.
