Olukord rinnetel. Luganski oblastis toimus viimasel ajal küllaltki harvaks muutunud sündmus – rindejoonest 130 kilomeetri kaugusel, mitte eriti kaugel Venemaa piirist, sai Krasnodoni linnas (Sorokine) raketitabamuse suur laskemoonaladu, mis asus kompleksi Junost territooriumil. Järelplahvatsed kestsid tunde ja taevas oli tõeline ilutulestik. Eelmisel suvel nii tavalised suured laskemoonalao plahvatused on muutunud harulduseks, sest rinde põhjaosas asuvad nad üldse Venemaal, aga Donbassis HIMARSitelt lastavate rakettide tegevusulatusest kaugemal. Venemaa armee väitel kasutas Ukraina armee Storm Shadow rakette, mis lasti välja Kramatorski lähedalt. Hea töö ning ega Venemaa armeel ei olegi varsti enam muud varianti, kui hoida suuri laskemoonaladusid ainult Venemaal, sest nad on Ukraina rakettide laskeulatuses kogu rindejoone ulatuses.
Sõjalise eksperdi Vladislav Seleznjovi admetel on lähiajal oodata Venemaa armee aktiivsuse suurt kasvu Luganski oblastis, sest nad saadavad rindele värskeltformeeritud 25. armee, mille roll pidi väidetavalt olema teine, aga et Venemaal on hädasti vaja püüda vähendada Ukraina aktiivsust nii lõunarindel kui Bahmuti ümber, siis saadetavat nüüd 25. armee üksused lahingusse, et kas püüda edeneda kogu rindelõigu ulatuses või sundida Ukrainat sinna tooma lisajõude teistest rindelõikudest. Selle uue armee võitlusvõime kohta on väga palju küsimärke, aga eks elu näitab.
Donbassis on Ukraina armeel väikesed, aga olulised edusammud Bahmutist lõuna pool, kus nad on Andrijivkast ida pool suutnud Venemaa armee üksused eemale tõrjuda nii raudteest kui selle taga olevast metsaviirust, aga sealt ida poole on ainult lagedad alad, mis on laskuva pinnasereljeefiga. Viimased olulised kõrgendikud seal piirkonnas on Venemaa armee käes veel lõuna pool Kurdjumovka juures. Kindlasti teeb Venemaa armee seal rindelõigus veel omajagu ohvriterohkeid vasturünnakuid, aga Ukrainal on päris head võimalused sealt lõigust juba lähimal ajal ida poole edasiliikumiseks nii Odradivka suunal. Huvitav on märkida, et Ukraina sõjaväelaste andmetel hävitasid nad seal rindelõigus Venemaa kompleksid Kredo-M1, Murom-M ja Ironia, mille abil jälgiti Ukraina sõjaväelaste liikumist ja juhiti tuld.
Avdiijivka juures tõi Venemaa armee lisajõude asulast lõuna pool asuva Opõtne juurde, kus Ukraina tegi mingi aeg tagasi eduka vastupealetungi ning jõudis asulapõhjaosasse. Venemaa täiendused koosnevad üksustest, mis on moodustatud nn rahvavabariikide võitlejatest, kes piirkonda hästi tunnevad. Venemaa üksused proovisid Ukraina armee positsioonidest lääne poolt mööda minna, aga avastati õigeaegselt droonide poolt ning nad pidid tagasi tõmbuma.
Lõunarindel on jätkuvalt kõige ägedamad lahingud Tokmaki suunal ning meedias on palju spekulatsioone teemal, justkui minevat Ukraina lähiajal seal rindelõigus suuremale pealetungile, millest andvat tunnistust nii Verbove kui Novoprokopivka suurenenud tulistamine suurtükkidest kui ka Ukraina üksuste liikumine sinna suunda. Samas tuleb tunnistada, et Venemaa on sinna rindelõiku koondanud arvestatavad jõud, mis asuvad hästikindlustatud positsioonidel. Verbove juurest on olemas ka video, mis näitab väidetavalt esimest lahinguväljal tankitõrjerelvast tabamuse saanud jalaväe lahingumasinat Marder, millest peale tabamust lahkusid kõik masinas olnud sõjaväelased.
Hersoni rindel on Venemaa hakanud planeerivate lennukipommidega väga aktiivselt pommitama Dnepri läänekaldal asuvaid tööstushooneid, et Ukrainal oleks keeruline vaenlasele märkamatult rasketehnikat rindejoone lähedale koguda. Mitmete sõjaliste ekspertide arvates võib tegevuse eesmärgiks viia Ukraina jõeületamise dessandi toimumise tõenäosus miinimumini, peale mida saaks osa üksusi liigutada lõunarindele appi.
Sõjas toimub pidev tehnoloogiline innovatsioon ja seda mõlemalt poolt. Satelliidilt tulevat signaali on lihtne segada ning mõlemad pooled kasutavad nüüd vahendeid, mis muudavad signaali segamise võrratult keerulisemaks ning sellega seoses räägitakse Ukraina kasutuses oleva täppisrelvastuse efektiivsuse kasvust ka viimasel poolaastal. Samas on kiireid edusamme teinud ka Venemaa armee, nende poolt kasutatav Kometa moodul on arendustegevuse käigus muutunud juba nii väikeseks, et Venemaa lisab neid nii droonidele kui ka juhitavatele lennukipommidele ning see modifikatsioon kannab nime Kometa-M, kus on neljaharuline antenn, mis võimaldab ka vastase elektroonilise sõjapidamise vahendite (EW) mõjualas olles edasi töötada. Loomulikult saab ka sellisel juhul vastutegevust arendada, aga Venemaa tootjate andmetel on lihtsama drooniversiooni puhul vaja vähemalt kahe EW kompleksi korraga töötamist. Ja nüüd puänt. Nimelt on Venemaa paigutanud Kometa-M Iraani droonile Shahed selliselt, et päris tihti jääb see peale plahvatust terveks ning ukrainlased panevad need komponendid omakorda enda droonidele ja lennutavad Venemaa armeele tagasi. Üks selline droon kukkus tehnilise rikke tõttu alla ja Venemaa armee sõjaväelastel oli imestamist omajagu. Ja pole vist liigne lisada, et arvestatav osa Kometa-M komponentidest on lääne päritolu, mis on Venemaale tootud mitteametlikult.
Ukraina sõjaväelaste tehniline taiplikkus ja oskus piltlikult öeldes teha peedist pesumasinale trumli (Bläck Rokit) on teada ka Ukraina riigipiiridest kaugemal ja nii otsustas Bulgaaria anda Ukrainale kompleksi S-300 komponente, mis ei ole töökorras ja millega nad ei oska ise midagi peale hakata, aga ukrainlased lubasid enamuse detailidest varuosadena kasutusele võtta.
Talv läheneb ja omajagu juttu on olnud Ukraina valmisolekust juhul, kui Venemaa peaks taas korraldama raketirünnakuid Ukraina taristuobjektidele. Energeetikaeksperdi Mihhail Krutihhini sõnul olevat Ukraina kogunud talveks piisavad gaasivarud, kusjuures Ukraina tootvat ise kuus 20 miljardit kuupmeetrit maagaasi ning et vähenenud on ka tööstuste gaasitarbimine, on Ukraina olukorras, kus nad rendivad osasid maa-aluseid gaasihoidlaid lääne ettevõtetele, kes sinna enne talve maagaasi varuvad. Krutihhini sõnul on Ukrainal piisavalt suured maagaasivarud (eeskätt Poltaava oblastis), et sõja lõppemise korral suudaksid nad uute leiukohtade kasutuselevõtu järel hakata isegi gaasi eksportima. Kui lisame veel Ukrainas olevate tuumaelektrijaamade tootmisvõimsuse, siis peale sõda võiks Euroopa kontekstis Ukrainasse liikuda arvestatavas koguses tootmist, mis eeldab suurt energiatarbimist.
Samal ajal on Venemaal gaasitootmisega suured probleemid, sest lähiaastakümnel ei õnnestu Hiinasse täiendavat maagaasitoru ehitada. Plaanile ehitada palju gaasi veeldamise tehaseid tuli karm tagasilöök viimase USA sanktsioonide paketiga, mis puudutas just seda valdkonda ning mis Venemaa ärimeeste sõnul pani kõik need arendused sisuliselt teadmata ajaks pausile. Omajagu juttu on olnud, et Venemaa keskendub gaasi asemel hoopis naftale ja naftatoodetele, aga ka seal pole kõik nii hästi, kui esmapilgul võiks arvata. Krutihhini sõnul jätavad lääne ajakirjanikud tihtipeale tähelepanuta info, et torude kaudu nafta eksport ei ole sanktsioneeritud, see puudutab ainult meritsi veetavat naftat.
Meritsi veetava nafta puhul suudab Venemaa küll varilaevastikku kasutades naftat müüa, aga on üks suur probleem – selle eest saab dollareid ja eurosid ainult kolmandiku ulatuses, ülejäänud on kas rublad, ruupiad või jüäänid. Kui jüäänide eest saab veel Hiinast kaupa, siis rublade ja ruupiatega ei ole impordi osas suurt midagi peale hakata, aga just impordi jaoks on Venemaal hädasti valuutat juurde vaja.
Krutihhini sõnul on üks suur probleem seoses naftaga Venemaal veel. Naftatootmise andmed on Venemaal salastatud, seega tuleks vaadata kaudseid tõendeid. Nii olevat tanklates kütusepuuduse probleem jõudnud ka Saraatovi oblastisse, kus on tervelt kolm naftatöötlemise ettevõtet. Miks peaks maailma üks suurim naftatootja sulgema ekspordi diiselkütusele ja bensiinile, kui nende toodete müügist Brasiiliale, Türgile ja teistele riikidele saaks teenida valuutat, mida oleks hädasti vaja? Krutihhini sõnul saab põhjus olla ainult üks – reaalne naftatootmine on vähenenud rohkem kui ametlikult tunnistada julgetakse ja et rubla kursi languse tõttu on ettevõtetel kahjumlik müüa siseturule, eelistavad nad vähenenud tootmise tingimustes hoopis naftat eksportida, sest Venemaa riik vähendas septembrist kaks korda diiselkütuse ja bensiini eest makstavat subsiidiumi, aga subsiidiumi saamise eeldus on väljamüüdava kütuse hinna hoidmine nii madalal, et majanduslikult mõttekam seda üldse mitte nii palju toota siseturule. Olukorra lahendus oleks siseriiklikult müüdava kütuse hinna järsk tõstmine, aga enne presidendivalimisi ei ole Putin sellest huvitatud.
Putin andis korralduse, et aastast 2035 ei tohi Venemaa relvades ja kriitilise infrastruktuuri valdkondades (pangad, side, elektrijaamad) olla välismaiseid elektroonilisi komponente. Enne sõda toodeti Venemaa jaoks mikrokiipe ARM-i litsentsi alusel Taiwanis, aga nüüd pole see enam võimalik. Arvestades reaalsust, kommenteeris üks teemaga kursis olev Venemaa ettevõtja, et mikrokiipide tootmist Venemaa ise käima ei saagi, ainuke variant oleks tulevikus toota maailma mõistes aegunud arhitektuuriga kiipe Hiinas, aga kuivõrd sellist olukorda impordiasenduseks nimetada saaks, see oleks juba omaette küsimus. Antud kontekstis meenus hiljutine piinlik lugu Venemaa tehnoloogiaettevõttega Milandr, kes väidetavalt tootis LCD kuvari, mis vastas nö impordiasendamise nõuetele ja loomulikult sai ettevõte seetõttu ka riigilt omajagu raha. Tehnoloogiaentusiastid aga võtsid kuvari nö tükkideks ning nad saatsid korda tõelise imeteo – kui nad olid Realteki trükiplaadilt eemaldanud Milandri poolt lisatud komponendid, töötas kuvar täpselt samamoodi edasi nagu ennegi ehk siis ettevõtte poolt oli töötavale asjale lihtsalt pakazuhha mõttes komponendid lisatud, millel toote toimimise seisukohast mingit tähtsust ei olnud. Võimalik ainult Venemaal.
Sarnaselt Ukrainale kasutab ka Venemaa lahinguväljal sõjatehnika mulaaže, et sundida vastaspoolt nende hävitamise peale kulutama väärtuslikku laskemoona. Lisan kommentaaride osasse lingi, mis näitab selliseid täispuhutud tanke lahinguväljal. Tõsi, teostus on mannetu ning ukrainlased saavad oma droonidega hästi vahet teha, et mis on päris ja mis on mitte, aga Venemaa blogija Anton Hardini sõnul on olevat need mulaažid hoopis Venemaa salarelv - spetsiaalselt nii viletsalt tehtud, et ukrainlastest droonide operaatorid neid nähes naerukrampidesse ära sureksid (sarkasm).
Järgmine ülevaade reedel.
Au Ukrainale!
Ülalolev artikkel põhineb
Teet Kalmuse Facebook postitusel.
