Odessa. Linn, mida Venemaa peale Kertši silla ründamisele järgnenud viljaleppest taganemist ründas mitu päeva järjest rakettidega. Ööl vastu pühapäeva kasutasid nad lausa viit erinevat liiki rakette, milleks kõik üheksa tiibraketti (Kalibr, Iskander-K) suutis Ukraina õhukaitse alla tulistada, aga hakkama ei saadud viie Oniks, kolme H-22 ja kahe ballistilise raketi Iskander-M-ga. Ometi ei läinud Venemaa rünnakud Odessale nö plaani kohaselt, sest kuigi rakette H-22 ja Oniks ei suutnud Odessa õhukaitse maha võtte, on neil rakettidel üks väga suur puudus – nad ei ole täpsed. Raketid Oniks loodi võitluseks laevade vastu (nagu ka H-22) ning mere peal on selgelt eristuvat objekti lihtsam tabada, aga Sergei Auslenderi sõnul ei ole neid rakette varem mitte kunagi reaalses lahinguolukorras laevade vastu kasutatud ning maismaal asuvate objektide puhul olevat nende tabamistäpsus kõrvalekaldega sihtmärgist kuni 300 meetrit. Tema andmeid kinnitab info eelmisest aastast, kui Ukraina sõjaväelaste andmetel Venemaa ka kasutas neid rakette, aga üldjuhul ei tabanud sihtmärki, mistõttu lõpetas Venemaa vahepeal nende kasutamise ära.
H-22-st olen varem ka korduvalt kirjutanud, tegemist on samuti laevadevastaseks võitluseks loodud vanade rakettidega, mis lendavad ballistilistele rakettidele omaselt väga kõrgel atmosfääris, ometi on neil rakettmootorid, mis võimaldavad neid rakette ka navigeerida, nii et raketi langemise trajektoor ei ole sama mis ballistilistel rakettidel. Need raketid on veel ebatäpsemad, Aleksandr Kovalenko sõnul on kõrvalekalle sihtmägist kuni 600 meetrit, aga Dnipros oli ka juhtum, kus rakett kaldus sihtmärgist kõrvale rohkem kui kaks kilomeetrit. Ehk siis ei Oniksi ega H-22-ga ei ole Venemaa üldjuhul suutnud tabada konkreetseid sõjaväelisi objekte, aga et nüüd otsustati nendega rünnata Odessa sadama ala, näitab vähemalt minu jaoks pigem meeleheidet, sest nende rakettide ebatäpsusest tulenevalt oli päris suur oht, et nad tabavad hooneid, mida ei tohiks. Kui ründad viljaelevaatorit, on see veel kuidagi mõistetav, kui pihta saavad aga hooned, kus asuvad Hiina ja Kreeka konsulaadid, on lood teisti. Eriti suur möödapanek oli Spaso-Preobraženski katedraali tabamine, sest tegemist on Moskva patriarhaadile alluva katedraaliga, mille taastamise järel aastal 2003 (bolševikud hävitasid varem katedraali aastal 1936) nägid mitmed analüütikud ka seda katedraali kui Venemaa nö pehme jõu mõjutusvahendit seal piirkonnas, kus enne 2014. aasta sündmusi oli venemeelsust omajagu.
Venemaa loomulikult hakkas kohe katedraali ründamises süüdistama Ukrainat, aga sündmuspaigal käinud põlise odessalase Aleksandr Kovalenko sõnul nägid plahvatuse järel tekkinud kahjustused välja sarnased varasematele kahjustustele, mille põhjustasid raketid, mille lõhkepeas on lõhkeainet 300-400 kilogrammi vahel, seega H-22 jääb välja, aga muud variandid neljast oleksid teoorias kõik võimalikud. Kovalenko ise pakub, et katedraali tabati raketiga Oniks, aga ta lisas, et rusude koristamise ajal kindlasti leitakse raketist tükke, mille järel saab juba täpselt öelda, millega tulistati. Eelpoolnimetatud rakettide (Oniks ja H-22) ebatäpsus on Venemaa armee jaoks osutunud suureks probleemiks ning nii on nad Defence Expressi andmetel üritanud vahepealsel ajal modifitseerida neid rakette täpsemateks, mille järel tunduvalt vähendatakse ka H-22 raketis leiduvat lõhkeaine kogust, aga puuduvad andmed, et kas selliseid modifitseeritud rakette on juba kasutatud või mitte.
Eelmisel sajandil toimunud sõjad näitasid, et linnade pommitamine ei murdnud kuskil nende elanike vastupanu, vaid see andis vastupidise efekti. Odessa puhul oli aga pühakoja tabamine äärmiselt ebaõnnestunud veel täiendavalt seetõttu, et nüüd muutus ka nende odessalaste suhtumine, kes seni veel suhtusid Venemaasse vähemalt neutraalselt.
Tuleb välja, et õiguslikus mõttes on sadamate blokeerimine keeruline ka Venemaa jaoks. Nii rääkis kurikuulus propagandist Mardan oma raadiosaates, et Ukraina sadamate blokeerimine oleks õiguslikult korrektne alles siis, kui Venemaa kuulutaks Ukrainale sõja, aga sõda ei ole, on nime järgi sõjaline erioperatsioon. Seega kui Venemaa blokeeriks Mustal merel kaubalaevasid, ei saaks sellel olla praeguses olukorras mitte mingisugust õiguslikku alust. Loomulikult ihaldaks Mardani sugune kogu hingest sõja väljakuulutamist, aga seda soovib Venemaa vältida. Täna öösel Odessa ründamiseks enam rakette ei kasutatud ning isegi ühes Venemaa televisiooni propagandasaates anti mõista, et sellisel kujul olevat raketirünnakud linnale lõppenud, aga nagu öeldakse, et elame-näeme.
Odessa ründamisega haakub otsapidi ka järgmine teema, nimelt Krimmis asuvate laskemoonaladude ründamine. Nädalavahetusel toimus järjekordne edukas rünnak Krimmi keskosas Oktjabrskis asuva laskemoonalao pihta. Eelmises postituses kirjutasin, et Venemaa turistid saavad Krimmis veel kärtsu ja mürtsu ning nii ka läks, sotsiaalmeedia on plahvatustega seotud videosid täis. Tundud analüütik Thomas C. Theineri andmetel olevat viimane rünnak tehtud Storm Shadow raketiga ning seda seetõttu, et peale Odessa ründamist olevat britid andnud rohelise tule nende rakettide kasutamiseks Krimmis asuvate sõjaliste objektide pihta ning magusaid sihtmärke olevat seal veel omajagu järgi.
Olukorrast rinnetel ka. Ukraina jaoks on kõige keerulisem olukord Luganski oblastis, kus Venemaa on aktiivne kogu rinde ulatuses ning nädalavahetusel suutsid nad väidetavalt edeneda rohkem kui neli kilomeetrit Karmazinivkast lääne poole. Ekspertide sõnul on Venemaa sellesse rindelõiku koondanud väga arvestatavas koguses suurtükke, mistõttu kitsal lõigul on neil ülekaal suurtükkide osas rohkem kui viiekordne. Kui ma ise olin ka pigem nõus nende analüütikutega, et Ukraina suudab Venemaa üksusi hoida Žerebretsi jõest ida pool, siis selles lõigus on Venemaa jõe ületanud ning järgmine eesmärk on neil enda kontrolli alla saada lääne pool asuvad kõrgendikud. Kui seal õnnestuks veel edasi liikuda, siis kõige negatiivsema stsenaariumi järgi jõuaksid nad ülespaisutatud Oskili jõeni ning see tähendaks Ukraina üksustele seal piirkonnas juba suuri probleeme. Samas oleks see Venemaa jaoks ideaal, reaalsuses on seal lahingute pidamiseks väga keerukas maastik, kus kaitses olijatel on suvisel ajal oluline eelis. Mingist lõigust suurte jõududega pealetungile minnes võib vastast üllatada, aga vastane suudab kiirelt reageerida ning siis võivad pealetungivate üksuste kaotused tehnikas ja elavjõus suurteks muutuda. Ukraina jaoks on seal rindelõigus oluline vaenlane pidama saada. Info, mis rindelõigust laekub, on hetkel väga vastuoluline ja dünaamiliselt muutuv, aga ilmselgelt on hetkel initsiatiiv seal Venemaa käes. Kupjanski suunal koondab Venemaa samuti täiendavaid jõude ning nad võivad sealt suunast veel korra üritada, aga praegustel andmetel on Ukrainal seal vastas arvestatavad jõud.
Donbassis on kaardi peal muutused väikesed, Klišeejevka osas levib sotsiaalmeedias väidetav koopia Gerassimovi poolt signeeritud dokumendist, mille järgi tuleb sinna saata täiendavaid dessantvägede üksusi. Kuna just dessantväelaste osas on olnud kõige suuremat nurisemist Venemaa armee juhtimise osas, näevad mitmedki Venemaa enda z-blogijad sellises käitumises kättemaksu rahulolematutele kõrgematele ohvitseridele, aga asju võib ka nii vaadata, et asjad ongi seal piirkonnas Venemaa jaoks keerulised ning eriti muid variante vastase tagasihoidmiseks järgi jäänud ei olegi. Venemaa üksused teevad aktiivselt vasturünnakuid ning sealt suunast edenemine on Ukraina jaoks hetkel vägagi keeruline.
Lõunarindel on kaardil muutusi vähe, aga Ukraina on jätkuvalt üritavam pool, samas tuleb edasiliikumine Ukraina jaoks raskelt. Kyiv Post'is ilmus materjal, mis räägib ukrainlaste probleemidest lõunarindel. Miinid, õhutoetuse puudumine, Venemaa üksuste hästikindlustatud kaitsepositsioonid. Ukraina poolel arvestatavad kaotused nii elavjõus kui tehnikas. Ukraina sõjaväelased kurtsid, et neid õpetati, kuidas hõivata vastase kaevikuid, aga kuidas neid hoida, selles osas on oskusi palju vähem. Jalaväemiine pidavat Venemaa kasutama rohkem kui viiteteist erinevat varianti, Venemaa mineerijad kasutavad kõiksugu variante erinevate lõksude ehitamiseks. The Washington Posti andmetel on Ukraina muutunud maailmas kõige mineeritumaks riigiks ning eriti kõrge on miinide kontsentratsioon lõunarindel, kus ukrainlaste sõnul on piltlikult öeldes iga ruutmeeter mineeritud.
Sõja praeguses faasis heidavad mitmed analüütikud meediale ette ootuste liiga kõrgeks kruvimist ning et oodati imet olukorras, kus sarnases situatsioonis eelmisel aastal Hersoni juures Venemaa üksustest lahingutes jagu ei saadudki, aga Venemaad survestati seal enne pikki kuid, enne kui need lahkusid. Agil Rustamzade sõnul alustati lõunarindel pealetungiga valest otsast, sest läänepoolsete riikide surve tulemusena mindi kõigepealt rünnakule, omamata toetust õhust ja alles peale arvestatavaid kaotusi rasketehnikas hakati väljakujunenud olukorras kasutama ainuvõimalikku taktikat – olukorras, kus mõlemal poolel on elavjõudu suurusjärgus sama palju, et võidab Rustamzade sõnul see, kes suudab vastase esimesena välja kurnata, mis lõunarinde kontekstis tähendab vastase rasketehnika hävitamist ja ka logistika häirimist sellise piirini, et Venemaa kaitsevõime seal nõrgeneb piirini, mis võimaldaks suuremale pealetungile minna. Rustamzade sõnul kasutab Ukraina nüüd seda taktikat edukalt ning tema sõnul võib juba augustis-septembris ka sellise tegevuse tulemusi näha.
Rustamzade hinnagul takistavad Ukraina edenemist seal rindelõigul 50% ulatuses miinid, ülejäänud jaguneb õhuväe ja suurtükkide vahel, aga samas on suurtükkide tule mahasurumine eelduseks, et saaks efektiivsemalt territooriumi demineerida. Hetkel suutvat Ukraina hävitada Venemaa suurtükke suhtega 1:4-1:5 Ukraina kasuks, lisaks ei suutvat Venemaa toota 122mm suurtükitorusid, aga probleemid on ka Ukrainal, nii kasutavat sõjavägi 15 erinevat suurtükisüsteemi, mis toob kaasa ülikeeruka logistika ja probleemid varuosade ja laskemoonaga.
Venemaa pealetungi Luganski oblastis saab samuti vaadata kui katset sundida Ukrainat ära tooma osasid oma üksusi teistel rinnetelt või siis sundida kasutama reserve, aga Oleksii Arestovitši sõnul on praegu kujunenud olukord, kus Venemaa kasutab juba praegu suurt osa oma reserve, aga Ukrainal on enamus reservist veel ootel. Arestovitši sõnul võtab Venemaa Luganski rindel suuri riske reservide kasutamisega, aga minu hinnangul võtab reserve hoides riske ka Ukraina, sest nii käitudes võib halvimal juhul kaotada arvestava osa territooriumist, paremal juhul aga kurnata ka seal rindelõigus Venemaa üksuseid välja nii, et enda reservid jäävad löögivõimelisteks. Sõjas riskivad mõlemad pooled, eriti olukorras, kus suures plaanis ei ole kummalgi poolel arvestatavat ülekaalu ei elavjõus ega tehnikas.
Droonid. Seda sõda on hakatud kutsuma ka otsapidi droonide sõjaks, aga Agil Rustamzade sõnul on see tänasel päeval veel ülepingutatud, sest selle sõja nö jumalad on veel suurtükid ning ka Ukraina edu sõltub olulisel määral sellest, kui kiirelt suudavad Ukraina liitlased mürskude toomist suurendada. Rustamzade sõnul on Ukraina poolel palju juttu tapjadroonidest Lancet, aga Venemaa enda z-meedias ei ole selles osas pilt sugugi nii roosiline, sest välismeediasse suunatakse ainult klipid õnnestumistest, samas kui reaalses elus pidavad need droonid päris tihti sihtmärki mitte tabama või isegi sihtmärgi mitteülesleidmise järel lihtsalt alla kukkuma. Aga on ka valusaid tabamusi, nii hävitas üks selline droon alles hiljuti õhukaitsekompleksi Skyguard Aspide. Just nende droonide tõttu paigaldatakse jalaväe lahingumasinatele Bradley aktiivsoomus Bradley Urban Survival Kit (BUSK), sest aktiivsoomus on droonide vastu efektiivseks osutunud. Kiirelt on kasvanud rallidroonide rolli (FPV), nii patrullivat mõlema poole rallidroonid rindejoone läheduses ning nende uuteks lemmiksihtmärkideks on kujunenud kastiga maastikuautod, mis on rallidroonide jaoks kerge saak. Ja siis pole imestada, et Ukraina poolel olevat viimasel ajal tekkinud sellistest masinatest puudus, sest neid kaotatakse tänu rallidroonidele palju.
NikkeiAsias ilmus materjal, mille järgi olevat Maldiividest kujunenud sõja algusest kulunud aasta jooksul üks suurimaid sanktsioonidest möödahiilijaid ning nii eksportis see tilluke riik aasta jooksul tervel 53,6 miljoni dollari väärtuses elektroonikakomponente Venemaale. Protsess nägi ise välja nii, et Venemaalt toodi lennukiga Boeing 777 turistid kohale ning tagasi lendas reisilennuk juba komponentidega. Väärib märkimist, et Maldiivid varem sellist kaubagruppi sisuliselt ei eksportinud ning sellist anomaaliat märkas ka USA, kes hakkas aktiivselt tegutsema sellise ekspordikanali sulgemise suunal.
Järgmine ülevaade kolmapäeval.
Au Ukrainale!
Ülalolev artikkel põhineb
Teet Kalmuse Facebook postitusel.
