Sõjalise eksperdi Roman Svitani sõnul on Venemaa Ukraina piirile Valgevenega pannud üles ešeloniseeritud õhukaitse ja sealt on raske mistahes tüüpi drooniga läbi lennata, aga arvatavasti nii viie kilomeetri kauguselt lennuväljast lendu lastud pisidrooni vastu oldi võimetud. Kindlasti pani see sündmus Venemaa sõjaväelastel kõik ohutuled põlema, sest teoorias on võimalik sarnaseid rünnakuid korrata Venemaal ja kui muuta kõik A-50Y lennuvõimetuteks, siis on Venemaal äärmiselt keeruline suuremaid pealetungioperatsioone läbi viia. Aga ka ühe lennuki tabamine oli väga suur võit, tõsi, ma lähtun ainult Valgevene opositsiooniliste infokanalite infost, aga siiani on see olnud sõja jooksul usaldusväärne. Kaudselt võib rünnaku edukust kinnitada ka järgnenud Venemaa nö kättemaksuoperatsioon, kus Ukrainat rünnati 14 Iraani päritolu drooniga, millest suudeti alla tulistada 11.
Rinnetel toimuvast. Ilmarindel on Ukrainas kujunenud olukord, kus Ida-Ukrainasse on jõudnud lõuna poolt soe õhumass ja nii on täna Donbassis sooja rohkem kui 10 kraadi ning kuigi edaspidi on veel ka mõned külmemad ilmad tulemas, on valdavalt ees plusskraadid ja tähendab see seda, et kätte jõuab rasputitsa, kui rasketehnika saab liikuda ainult mööda teid. Eriti mõjutab see lahingutegevust Luganski oblastis, kus teedevõrk on hõredam, linnalahingute pidamist teedelagunemise periood niiväga ei sega.
- Donbassis on Ukraina jaoks äärmiselt keeruline olukord Bahmuti juures, sest Venemaa on viimase ööpäeva jooksul rünnanud vahetpidamata (Ukraina armee andmetel 81 rünnakut) ning oma jalaväe kaotustest nad ei hooli vähimatki. Ukraina positsioone rünnatakse kolmest suunast ning kuigi Ukraina on linna toonud reserve, siis võib Oleg Ždanovi sõnul tekkida varsti olukord, kus tekib tõsine mõtlemiskoht, et kas on mõtet oma reserve kulutada või oleks mõistlikum taanduda parematele kaitsepositsioonidele linnast lääne pool. Lisaks läheneb vaenlane järjest paarile alles jäänud varustusteele. Samas tuleb Venemaa jaoks edenemine väga suurte kaotuste hinnaga ning väärilist asendust nendele väeüksustele neil võtta ei ole. Oleg Ždanov tõi välja võrdluse, et kui teises maailmasõjas kaotasid NSVL-i väed Ukrainas edasi liikudes keskmiselt 750 sõdurit 100 meetri kohta, siis Bahmuti ümbruses on see näitaja olnud kolm korda kõrgem. Inimkaotused on Venemaa poolel olnud nii suured, et isegi sõjakurjategija Igor Girkin oli sunnitud tõdema, et viimase paari kuu jooksul on Venemaa kaotanud kuus rohkem sõdureid surnutena kui terve Afganistani sõja jooksul. See näitab ühelt poolt Putini meeleheite määra ja teiselt poolt aitab mõista, kui keeruline on Ukrainal kaitses seista, kui vaenlane tuleb peale uuesti ja uuesti inim-massina, sealjuures oma kaotusi lugemata.
- Luganski oblastis suutis Ukraina Sergei Gaidai andmetel edukalt tagasi lüüa Kreminna lähistel Venemaa rasketehnikaga läbiviidud rünnaku ning vaenlane oli sunnitud taganema, jättes lahinguväljale omajagu purustatud tehnikat. Svatove juures on olnud rahulikum.
Ühes oma varasemas postituses kirjutasin, et Venemaa on hakanud Ukraina hea rasketehnika hävitamise võimekuse tõttu kasutama rohkem väiksemaid ja mobiilseimad jalaväeüksusi ning siin on Ukraina sõjaväelase hüüdnimega Tatarigami pikema tviitide seeria, kus ta põhjalikult kirjutab selle kontseptsiooni muutuse lahti, kus pataljon-taktikaliste gruppide asemel on nn löögirühmad. Hästi lühidalt ja lihtsalt kokkuvõetuna – jalaväe roll suureneb, aga nende edasiliikumist peab toetama suurtükid ja tankid. Venemaa jalaväelastel on keelatud hõivata rünnakute käigus ukrainlaste poolt mahajäetud kaevikuid, sest need võivad olla kas mineeritud või on nende peale ukrainlaste suurtükituli täpselt nö sisse lastud. Kui mõtlema hakata, siis on sellisel juhul ellujäämislootus väike, seda enam, et sõdurid ei tohi haavatuid lahinguväljalt ise ära viia, selleks tuleb appi kutsuda nö evakueerijad.
Viimasel nädalal oli omajagu ootust Hiina nö rahuplaani osas, aga iga päevaga läks sellest plaanist õhku välja ja et Hiina ei tunnetanud välisriikidest entusiasmi, siis loobus nende suurt juht selle ettelugemisest, kuigi alguses selline plaan oli. 12 punktist koosnevas nö rahuplaanis läksid mitmed punktid üksteisega vastuollu, aga reaalses elus peaks Ukraina lõpetama sõjategevuse, Venemaa saaks mitu kuud rahulikult jõudu koguda, kartmata samal ajal Ukraina rünnakuid. Esimeses punktis küll rõhutatakse Ukraina territoriaalset terviklikkust, aga teised on rohkem Venemaa ja Hiina enda huvides.
Rahuplaan ise on sellisel kujul nö laualt maas ja selle sügavamal analüüsil mõte puudub, küll aga võib mõelda, et miks Hiina üldse praegusel hetkel sellega välja tuli. Terve aasta oli vaikus ja nüüd üritati midagi teha, järelikult on nende vaates toimimas protsessid, mis ei tule pikemas perspektiivis Hiinale kasuks. Hiinale sobib Venemaa kui vasall, mida juhib diktaator. Hiina pelgab nii Venemaa lagunemist kui ka seda, et Venemaal võiksid tormiliste sündmuste järel võimule tulla demokraatlikud jõud ning need variandid Hiinale ei sobi, nendega võrreldes on Putin hea variant. Hiina pelgab NATO tugevnemist, pelgab USA relvatööstuse kiiret arengut, mis on Ukraina sõjast võimsa impulsi saanud ning reaalsest sõjaolukorrast saadud info on relvastuse arendamise seisukohast väga väärtuslik.
Ja mis variandid on üldse Hiinal nende protsesside mõjutamiseks? Sellesse konteksti sobitub ka ähvardus anda Venemaale surmavat sõjalist abi, aga minu jaoks on see pigem teadlikult tekitatud nö kauplemisobjekt, millest saaks loobuda lääne järeleandmiste eest. Ei maksa ju ära unustada, et eelmise aasta novembrist puudub Hiinal juurdepääs USA ettevõtete omanduses oleva tehnoloogia alusel toodetud kõige uuematele protsessoritele, aga ilma nendeta on Hiina kõrgtehnoloogiliste toodete ekspordi tuleviku kohal väga tumedad pilved. USA ja Hiina rivaliteet on palju laiem teema kui Ukrainas toimuv sõda. Samas võib seda nö rahuplaani vaadata ka nii, et see oli Hiina poolt Venemaale signaal, et sellisel kujul sõjapidamise jätkumine Hiinale rõõmu ei valmista.
Kui usaldusväärsed on Venemaalt tulevad andmed sotsioloogiliste uuringute kohta? Väljaande Verstka andmetel üritas Russian Field ajavahemikul 31. jaanuar kuni 6. veebruar läbi viia küsitlust, aga tervelt 93% inimestest loobus, kui nad kuulsid, et küsitakse arvamust nö spetsiaalse sõjaväelise operatsiooni kohta. Loomulikult on ka demokraatlikes riikides inimesi, kes loobuvad küsitlustele vastamisest, aga see protsent jääb üldjuhul ikka alla 50. Aga kui keeldub 93% inimestest, siis on vähemalt minul väga raske neid uuringute tulemusi reaalsust peegeldavatena võtta, sest hirm on halvanud Venemaa inimesed ja siis pole ka ime, et vastama nõustujad annavad pigem vastuseid, mida nad arvavad antud kontekstis nö õiged olema ja siis võimegi lugeda, et toetus sõjale on väga kõrge.
Rainer Saksa raamatu esitlusel Tartus tuli juttu Venemaa mobilisatsioonist võtmes, et sõjakomissariaate pandi põlema selleks, et hävitada paberdokumendid ja muud jälge inimestest ei olnud. Nüüd on selles osas muutused, Venemaal ehitatakse vastavat infosüsteemi ning testversioon pidavat juba töötama.
Järgmine ülevaade kolmapäeval.
Au Ukrainale!
Ülalolev artikkel põhineb Teet Kalmuse Facebook postitusel.
