Tänast ülevaadet ma ei alusta olukorrast rinnetel, sest põhitähelepanu on hetkel teistel sündmustel. Kui Putin alustas sõda Ukraina vastu, oli ta esinemine enesekindel, sõjakas. Nüüd saab varsti seitse kuud sõja alustamisest ning kõik on vahepeal muutunud. Kiievi äravõtmine kolme päevaga ebaõnnestus, Donbassi nö vabastamine toppab ja mis toppab, käivitunud on lausa vastupidine protsess. Kuna arenenud demokraatlikud riigid on niigi Putini vastu, siis oli Putini lootus autoritaarse juhtimisega riikidel, aga machode maailm on karm – kui sa näitad välja nõrkust, ei võta sind enam keegi tõsiselt. Peale Venemaa jaoks katastroofilist Harkivi oblasti kiiret kaotamist näidati Samarkandis selgelt, et Hiina on nüüd seal piirkonnas tegija number üks. Enesekindla Putini asemel oli hunnik õnnetust, keda lasti oodata ka inimeste poolt, kellele Putin varem ülevalt alla vaatas. Nii Hiina kui India andsid selgelt mõista, et nad tahavad kiiret sõja lõppu, sest see hakkab segama nende majandusi, kus Hiinas on hetkel vägagi arvestatavad probleemid kinnisvarasektoris.

Mis variandid Putinil antud olukorras alles jäid? Kuidas lõpetada sõda olukorras, kus Ukraina ei taha midagi kuulda kapitulatsioonist, aga ainult seda Venemaa hetkel pakub. Olukorras, kus marurahvuslased on verised häbistava kaotuse pärast Harkivi oblastis. Kus popmaailma ikoon Alla Pugatšova avalikult mõistab selle nn erioperatsiooni hukka. Kus info kaotusest Harkivi oblastist on jõudnud Venemaa kõikidesse soppidesse. Olukorras, kus Ukraina on jätkanud vastupealetungi ning vabastab Donetski ja Luganski oblastis asulaid. Väljapääsmatu olukord. Referendumid? Et need kasvõi natukenegi usutavatena välja näeksid, peaksid nad toimuma olukorras, kus sõjategevust ei toimu. Loomulikult on tulemused Moskvas paika pandud, aga asi vähemalt peaks natukenegi välja nägema rahva vaba tahte avaldamisena. Täna teame, et Putin valis ikka annekteerimise ning osalise mobilisatsiooni läbiviimise. Konstruktsioon ei ole eriti keeruline – libareferendumi tulemusena kuulutatakse okupeeritud territooriumid Venemaa osaks ja et Ukraina kindlasti jätkab võitlust, siis saab juba välja kuulutada vaat et lausa isamaasõja. Täna on kõlanud arvud, et mobiliseeritakse lausa 300000 meest, kellel on sõjaväeteenistus varasemalt läbitud. Kõlab ähvardavalt.

Vaatame asjade reaalset seisu. Venemaa on kaotanud senise sõja käigus surnute ja haavatutena kõige konservatiivsemate hinnangute kohaselt 80000 meest, aga see arv on tõenäoliselt oluliselt suurem, eriti kui lisame sinna ka wagnerlased, nn rahvavabariikide mobikud, kinnipeetud, kes on rindele saadetud, vabatahtlikud. Pigem vähemalt 120000. Sõja esimesel kuul kaotas Venemaa arvestava osa oma kõige paremini ettevalmistatud sõduritest. Kevadel-suvel prooviti läbi viia üleriiklikku kampaaniat, et seeläbi saada vähemalt 50000 meest lepingulistena sõdima. Suured plaanid kukkusid kokku ja läbi häda koguti 3. armeekorpusesse 10000 meest ja sellest korpusest pole enam midagi kuulda olnud. Peale hävingut Harkivi oblastis loobusid paljud vabatahtlikud sõtta minemisest. Tänasel päeval on Venemaal sõjaväe Ukrainas lausa karjuv puudus elavjõust. Nn rahvavabariikidest enam mehi võtta pole, viimases hädas kasutatakse kinnipeetuid kahurilihana, aga see ei saa kesta kaua.

Mobilisatsioon raputab Venemaa ühiskonda, sest see on kaotuse tunnistamine. Kiirkorras tehtavad pseudoreferendumid ei ole mitte võitja tunnus, vaid kaotust kartva poole tegutsemine. Üks asi on diivani peal patriooti mängida, teine asi on minna võõrale maale sõtta ukrainlaste vastu, kes kaitsevad oma kodumaad teadmisega, et kaotuse korral toimub seal nii genotsiid kui etnotsiid. Kelle relvastus kaasajastub iga päevaga. Kes võitlevad nagu lõvid ja on kavalad nagu rebased. Peale kõige muu on ukrainlased mobilisatsiooniga mitu kuud ees, tänasel päeval on Ukrainal ülekaal elavjõus, kelle väljaõppe kvaliteet järjest tõuseb. Vaatame näiteks olukorda põhja pool peale suurema osa Harkivi oblasti vabastamist. Tänu Kupjanski tagasivõtmisele on ülimalt oluline raudteesõlm nende kontrolli all, aga sellest sõltus ka Limani, Kremennaja, Rubežne varustamine. Nagu sõltus ka suures osas Severodonetski ja Lõssõtsjanski varustamine. Venemaa üritab luua uut kaitseliini Troitske-Svjatove-Rubežne suunal, aga seal kõikjal on probleem nii varustamise kui elavjõuga, saab olema keeruline nii pikal joonel kaitset hoida nii väheste jõududega. Venemaal mobiliseeritud sõdurid jõuavad kurikuulsa Girkini arvates appi tulla alles 1,5 kuni kahe kuu pärast, aga siis on suure tõenäosusega hilja, sest ukrainlastel on seni eelis elavjõu osas.

Veel kurjakuulutavam on olukord Dnepri läänekaldal, kus Venemaa üksused on keerulises olukorras, sest nii suure väegrupeeringu varustamine kõige vajaminevaga eeldaks suures koguses laskemoona, kütust ja toiduaineid, aga praegu õnnestub üle jõe tuua ainult väikese osa vajaminevast. Venemaa ei saa seal lähimal ajal ka parima tahtmise juures suurt midagi muuta – kui saab otsa laskemoon, on ka väeüksuste võitlusvõime otsas. Ainsana suudab Venemaa survet avaldada Bahmuti ja Avdiijivka suundadel, sest seal on võimalik kasutada tulevalli taktikat, kus kahuriliha rollis on kinnipeetavad, samas on seal edasiliikumine minimaalne ja kaotused suured. Väidetavalt olevat Venemaa hakanud rajama Popasna juurde betoonist kaitserajatisi, nii et see võib ka anda mingi indikatsiooni edaspidiseks.

Mis arenguid oodata on? Tänahommikuse seisuga paistab, et läänemaailm Putini ähvardusi tõsiselt ei võta ning Putin ei saa Ukrainale kapitulatsiooni peale suruda. Patrušev käis Hiinas, kus teadaolevalt üritas Hiinalt saada tuge plaanidele Ukraina territooriumite annekteerimiseks, aga seda ta ei saanud. Peale libareferendumite läbiviimist, kui Ukraina edasi võitleb (aga seda ta teeb), siis esimese asjana on oodata massiivseid raketirünnakuid Ukraina taristuobjektide vastu, aga taktikalise tuumarelva kasutamist Venemaa väldib.

Kokkuvõtvalt – meeleheitel, nurka aetud, kõigi olulisemate riikide toetuse kaotanud Putin üritab oma eesmärkide saavutamise nimel sõtta saata järjest rohkem inimesi, aga kelle motivatsioon saab olema pea olematu. Samas ajal peaks Ukraina lähiajal suurendama survet nii Luganski kui Hersoni oblastile.

Venemaal on aga sõna „mobilizatsija“ (mobilisatsioon) rahva hulgas asendunud sõnaga „mogilizatsija“ ehk tõlkes „haudaminemine“. Ärevad ajad on ees, kus palju võib muutuda lühikese aja jooksul. Samas on kaotuseseisus oleva Venemaa meeleheide parem variant kui oleks olukord vastupidine. Jälgime arenguid.

Järgmine ülevaade reedel.

Au Ukrainale!

Artikkel põhineb Teet Kalmuse Facebook postitusel.

Eestlased Ukrainas

TRENDING