Omajagu järellainetust on olnud kindral Zalužnõi poolt avaldatud artikli tõttu, mille ilmumisest ei olnud Ukraina president teadlik ning seetõttu oli ta reaktsioon ka küllaltki valuline ning ta teatas meedias, et lahinguväljal ei olevat patiseisu. Loomulikult on nii Zalužnõi kui Ukraina presidendi õlul väga suur vastutuse koorem ning Ukraina ühiskond ootab neil imet, aga nüüd lihtsalt pidi Zalužnõi välja ütlema selle, mis tegelikult oli teada juba mitmeid kuid tagasi – sellise relvastuse ja laskemoona kogusega Ukraina mingeid imesid ei suuda korda saata, sest ka vastane oskab sõdida, sümmeetriline sõda koos ohvriterohkete pealetungidega kurnaks ära Ukraina reservid, mis annaks Venemaale hea võimaluse edukas vastupealetung läbi viia.
Ka Venemaa poolel kirjutavad z-blogijad, et tehnoloogia arenguga seoses on mõlemalt poolt suurte soomuskolonnidega ründamised muutunud väheefektiivseks, seda näitavad suurepäraselt ka nende viimased rünnakukatsed Avdiijivka ja Vugledari juures. Küll aga on ka Venemaa Ukrainalt üle võtnud väiksemate gruppidega (9-12 sõdurit) ründamise ning kassettmürskudega toimetulemiseks on nad hakanud edasiliikumisel esimesel võimalusel kaevikuid koos blindaažidega rajama. Z-blogijad kutsuvad selliselt tegutsevaid sõdureid „hiirteks“ ning nende sõnul olevatki see sõja uus reaalsus, kus vastaselt üritatakse võtta väiksemaid maatükke, seal ennast kindlustada ning võimalusel liikuda edasi. Kaevikuid ja teisi kaitserajatisi teevad Venemaa sõjaväelased palju rohkem kui ukrainlased ning Ukrainas väga palju vastukaja leidnud Oleksii Arestovitši kriitika oli selles suunas, et olukorras, kus aktiivsete pealetungide periood Ukraina poolelt on selleks aastaks läbi, ei ole Ukraina keskendunud korralike kaitserajatiste ehitamisele.
Palju arusaamatust on Ukraina erivägede juhi kindral-major Viktor Horenko ametist vabastamise ümber, sest tema tööle siiani mingeid etteheiteid ei olnud ning temast pidasid lugu ka NATO sõjaväelased. Horenko allus otse Zalužnõile, aga tema ametist vabastamine toimus väidetavalt Zalužnõi teadmata ning ilmselgelt selline asi kõrvalt vaadates hea välja ei paista, juba levivadki kõikvõimalikud vandenõuteooriad ja see on ainult vesi Venemaa propagandaveskitele. Nii palju on välja imbunud, et Horenko oli väidetavalt rahulolematu olnud viimasel ajal levinud praktikaga, kus eriväljaõppe läbinud sõdurid saadeti tihtipeale hoopis rindele kaevikutesse, mis ei ole kõige mõistlikum inimressursi kasutamine.
Olukord rinnetel. Terve nädalavahetuse on Venemaa olnud aktiivsem Luganski oblastis ning Donbassis ning nad on ka natuke edu saavutanud. Luganski rindel suutsid nad edeneda Orljanakast loodes, tänasel päeval on Ukraina sinna lõiku toonud lisajõude ning Venemaa edenemisele on peatatud. Donbassis on Venemaa edenenud natuke Bahmutist põhja pool, Berhivka veehoidla juures. Venemaa käes on olulised kõrgustikud Berhivka veehoidlast põhja pool ning neil on hea positsioon ka Berhivka juures, seega ei ole ukrainlaste olukord seal lõigus kerge. Bahmutist lõuna pool on Venemaa üksused teinud palju vasturünnakuid, aga ilma eduta.
Avdiijivka. Väga palju on juttu olnud kümnetest tuhandetest Venemaa armee sõduritest, kes olevat linna ümber koondunud ning valmistuvat kolmandaks suuremaks pealetungikatseks. Samas on sellise rünnaku võimaliku edukuse osas entusiasm lahtunud ka Venemaa z-blogijate hulgas ning kirjutan siis nendepoolse probleemi olemuse lahti. Avdiijivka kaitsmiseks valmistusid ukrainlased pikkade aastate jooksul ning seetõttu on tormirünnakuga linna äravõtmine äärmiselt problemaatiline. Võiks ju öelda, et milleks minna otse, kui saab ka ringiga ning proovida linna kas ümber piirata või vähemalt liikuda linnast läänes põhja ja lõuna poolt üksteisele niipalju vastu, et Ukraina oleks sunnitud oma üksused sealt välja tõmbama. Aga tänasel päeval on sellega vaat et ületamatud probleemid. Avdiijivkast loodes suutsid küll Venemaa üksused väga suurte kaotuste hinnaga jõuda välja raudteeni, aga sealt lõuna suunas on suur tööstuskompleks, milles on Ukrainal niivõrd head kaitsepositsioonid, et kujunenud olukorras on Venemaal äärmiselt keeruline sealt suunast edu saavutada.
On veel lõuna pool, aga ka seal on suured probleemid. Teoorias võiks jätkuvalt üritada liikuda Vodjane suunalt põhja poole Severne peale, aga on üks suur probleem, nimelt on ukrainlaste positsioonid mitte eriti kaugel Vodjanest läänes ning sellelt tiivalt lähtub Venemaa armee jaoks pidev ukrainlaste vasturünnaku oht ehk siis esimese asjana tuleks ukrainlased suruda palju kaugemale Vodjanest lääne poole, aga see ei ole kerge. Viimaste päevade info kohaselt on Venemaa hoopis aktiviseerunud tegevust, et liikuda Avdiijivkast põhja pool asuvast Krasnogorivkast lääne poole Stepove peale.
Lõunarindel on Venemaa armee aktiviseerunud ka Berdjanski suunal ning nad on natuke edenenud Prijutnest kirdes mööda ühte metsaviirgu. Tokmaki suunal rindejoones muutusi ei toimunud, küll aga leidis just seal rindelõigus aset äärmiselt traagilise lõpuga juhtum, kus suurtükiväelaste päeval otsustas 128. brigaadi juht seda päeva tähistada ning selleks koondati ühte hoonesse palju sõjaväelasi, et seal läbi viia sõjaväelaste autasustamistseremoonia. Keegi informeeris sellest Venemaa armeed ning hoonet tabas ürituse käigus ballistiline rakett Iskander-M. Täna hommikuse seisuga oli seetõttu 28 surnut ja 53 haavatut, aga surnute arv võib veel kasvada. Ukraina poolelt on väga palju arusaamatust, et kuidas üldse korraldati selline üritus olukorras, kus mõlemad pooled üritavad prioriteedina tulistada rakette kohtadesse, kus võivad olla koos suuremas koguses sõjaväelasi, Venemaa raketid katavad kogu Ukraina ja ballistiliste rakettide vastu on ukrainlastel õhutõrjevõimekus ainult Kiievi oblastis.
Ukraina meedia oli nädalavahetusel täis materjali Venemaa sõjalaeva Askold ründamisest Kertši sadamas. Ega ka tänasel päeval ei ole veel selge, mis rakettidega rünnati ja kui palju neid oli, aga peamine on see, et osa jõudis sihtmärgini. Satelliidifotode põhjal võib järeldada, et laeva tabasid kaks raketti. Olukord on seda piinlikum Venemaa jaoks, et laev asus kohe vahetult Kertši silla läheduses ning väidetavalt pidavat neil seal olema nii mitmekihiline õhukaitse, et ükski rakett ei suutvat läbi lennata, aga näe, lendasid.
Venemaa omakorda vastas rünnakutega Odessa ning Hersoni oblastitele ning rünnakus kasutati kahte raketti H-59 ja H-31 (radarite tabamiseks), millest alla suudeti lasta üks H-59. Lisaks neile üks Iskander-M ja Oniks, milliseid Odessa õhukaitse ei suuda maha võtta ja 22 Shahed drooni, milles ukrainlased lasid alla 15. Tabamusi said Odessa oblasti sadamainfrastruktuuri objektid ja Hersoni oblasti infrastruktuuriobjektid. Ukraina brigaadikindral Sergei Baranovi sõnul korraldab Venemaa tänavu talvel arvatavasti palju keerukamaid rünnakuid Ukraina infrastruktuuri vastu kui eelmisel talvel, kasutades korraga arvukalt nii Iraani droone kui eri tüüpi rakette.
Ukraina üritab nii tugevdada oma õhukaitset kui ka võtta kasutusele uusi tehnoloogilisi vahendeid. Selles kontekstis nimetas Zalužnõi oma artiklis elektroonilise sõjapidamise süsteemi (EW) „Pokrova“ ja Defence Express kirjutas EW süsteemi tööpõhimõttest lähemalt. Selle süsteemi puhul nähakse suurimat efekti just Iraani droonide osas, aga ideaalis võiks see anda tulemust ka rakettide osas. Satelliidilt tuleva signaali segamine ei ole keerukas ning eriti Venemaa on seda kasutanud pikema aja jooksul. Samas kui Iraani droon lendab sadu kilomeetreid, ei ole realistlik GPS signaali kogu lennu vältel blokeerida. Kui signaal on blokeeritud, lendavad Iraani droonid sihtmärgi poole edasi, aga iga lennukilomeetriga suureneb viga ning Defence Expressi andmetel on sellise vea suurus 5 kilomeetrit 100 kilomeetri kohta, aga kui korrakski saab droon oma GPS-i andmeid uuendada, siis on kogu varasem signaali mahasurumine olnud tulemusteta, lisaks arendab Venemaa pool aktiivselt antenne (Komet-M), mis suudavad satelliidi signaali palju paremini püüda ka vastase vastutegevuse olukorras.
Teine variant oleks droonid ja raketid ära petta, andes neile valed koordinaadid ja nii lendaksid nad lihtsalt sihtmärkidest mööda ja nüüd tulebki mängu EW kompleks Pokrova, mis väidetavalt suudab seda teha. Vähemalt süsteemi loojatelt saadud info kohaselt võiks vajadusel kas kogu Ukraina territooriumil või osal sellest kõik GPS-i signaalid ära muuta nii, et seetõttu muutuksid mingiks ajaks ebatäpseteks ka teised GPS signaali kasutavad seadmed. Paralleelselt kogub Ukraina väidetavalt tuhandeid droone, et vajadusel korraldada Venemaa sihtmärkide vastu niivõrd massiivsed rünnakud, et nende õhukaitse lihtsalt ei tule nende tõrjumisega toime.
Ukraina suurim trump praeguse sõjas on paremad suurtükid ning paremad seadmed, mis võimaldavad määrata vastase sõjatehnika asukohta. Nüüd on Ukrainas kätte jõudnud lehtede langemise aeg ning esiteks suureneb ilmade jahenedes soojuskaamerate efektiivsus ning teiseks on Venemaa sõduritel palju keerukam ennast peita. Kui Zalužnõi räägib aktiivsest kaitsest, siis peabki ta silmas seda, et kuidas talvel oma eeliseid kasutades hävitada vastaseid nii, et enda väed kannaksid võimalikult väikeseid kaotusi. Kui sellises olukorras Venemaa üksused istuvad lihtsalt kaitses, siis nad hävitatakse varem või hiljem, kui lisandub teedelagunemine, siis on keeruline ka vasturünnakuid korraldada. Ukraina poolt lisaks veel kümned tuhanded rallidroonid ning Venemaa armee jaoks võib kaitses olemine muutuda vägagi piinarikkaks. Sinna suunda on see sõda liikumas ning Ukraina armeel on võimalus vastasele palju peavalu põhjustada.
Lõpuks ometi jõudsid rindele rootslaste moodsad liikuvsuurtükid Archer, mille ümber on nii palju infomüra olnud ning mille kohta varem ka korduvalt väideti, et nad on Ukrainas. Nüüd on kaheksa sellist masinat Ukrainas ning kuuldavasti on osad ka rindejoone lähedale viidud.
Olen kirjutanud ülevaateid sõja algusest alates ning praeguste plaanide kohaselt on plaan jätkata sellega vähemalt aasta lõpuni. Tean, et sama plaanib ka Rainer Saks, nii et jätkame oma tööga ja hoiame jätkuvalt lugejaid kursis arengutega nii Ukrainas kui ka kaugemal.
Järgmine ülevaade kolmapäeval.
Au Ukrainale!
Ülalolev artikkel põhineb
Teet Kalmuse Facebook postitusel.
