Eelmises ülevaates kirjutasin pikemalt rünnakutest Krimmis asuvate sõjaväeliste objektide vastu ja avaldasin lootust, et nendele võib tulla lisa, sest nö rasvaseid sihtmärke seal jagub. Ja selline rünnak toimuski, Musta mere laevastiku peakorterit tabasid kaks tiibraketti ning nendest teise tabamus on ka videos näha.

Need ei olnud esimesed rünnakud selle hoone vastu sõja jooksul, eelmisel suvel lendasid sinna kaks drooni, neist üks Hiinas toodetud, aga mingit tõsisemat kahju nad ei põhjustanud, lihtsalt psühholoogiline efekt, aga see ka väike. Nüüd aga rünnati keset päeva (et sõjaväelased oleksid tööpostil) ning satelliidifotodelt on näha, et üks rakett tabas hoone keskosa ja teine tiiba. Venemaa meediat tabas see rünnak väga valusalt ning eesliinile saadeti propagandistid ja z-blogerid, kes kirjutasid, oleme ausad, ikka täielikku jama kokku. Z-blogija Rõbar, keda peetakse FSB-kontrolli all olevaks blogijaks, kirjutas, et esimeses rünnakulaines olevat Ukraina teele pannud kuus Neptun tiibraketti, mis kõik olevat alla võetud, siis veel droone, mis kõik võeti alla ja siis kaheksa Storm Shadow/ SCALP raketti, millest viis võeti alla ja kolm olevat läbi pääsenud. Reaalsus on paraku selline, et Ukrainal on väga vähe Neptun rakette, pigem mõned kui rohkem kui kümme ning nende tootmine Ukrainas suuremas koguses äärmiselt problemaatiline, sest Venemaa raketid lendavad kõikjale Ukrainas ja rakettide tootmise kompleks oleks Venemaa jaoks ilmaselgelt prioriteetne sihtmärk. Ülearu palju pole ka Storm Shadow/ SCALP-EG tiibrakette, ühe sihtmärgi peale neid üle 2-3 välja ei lasta, tavaliselt osaleb rünnakus rohkem peibutusrakette ADM-160 MALD, mis suudavad Venemaa õhukaitsekomplekside radarid ära petta, jättes mulje, et tegemist on tiibrakettidega ning eks nende allatulistamist Venemaa sõjablogijad suursaavutuseks peavadki.

Veelgi rajuma avaldusega sai maha Venemaa esipropagandist Solovjav, kelle sõnul hävitas Venemaa analooge mitteomavate nö stealth-tehnoloogiat kasutavate ehk radaritele raskestiavastavate tiibrakettidega H-50 suure osa Ukraina lennukitest Su-24 ja ka arvestava osa Storm Shadow/SCALP-EG rakettidest. Loomulikult on see jutt liiga lennukas isegi ulme žanri jaoks, aga viimases hädas tuli midagi üritada venemaalastele kokku luuletada, sest Venemaa kultuuriruumis on ka vilets vale alati parem kui vaikus või tõe tunnistamine. Krutitsa nada, otmaska jne, selle kohta on kohe omajagu mõisteid neil olemas. Paanikaks on põhjus olemas, sest Venemaa sõjapropagandas oli siiani analooge mitteomavad õhukaitsesüsteemid väga tähtsalt kohal, sest just see komponent pidi täielikult nullima NATO ülekaalu lennukite osas, aga nüüd on selgunud, et Venemaa õhukaitse ei saa hakkama isegi lääne mõistes mitte kõige uuemate tiibrakettidega, sest Suurbritannial oli plaanis selle aastakümne lõpuks kõik Storm Shadow tiibraketid uuemate vastu välja vahetada. Sevastoopoli kohal ei töötanud rünnaku ajal õhukaitse, raketid lendasid kohale täiesti takistamatult ja seda olukorras, kus venemaalastele on kogu aeg sisendatud läbi meedia, et see linn on vaat et maailmas kõige kaitstum koht raketirünnakute ohu puhul.

Ja nagu ikka, anti kiirelt suunised, et ohvritest ei tohi rääkida ja nii kirjutas Rõbar, et hoone olevat olnud keset tööpäeva täiesti inimtühi! Kuna ilmusid videod kiirabiautodest, siis see vale tundus liiga mannetu isegi Venemaa armee jaoks, seega hakati rääkima, et rünnaku käigus olevat kaduma läinud üks inimene (sarnaselt raketiristleja Moskva juhtumile) ning kuuldavasti on see inimene Musta mere laevastiku juht ise. Mitteametlikke kanaleid pidi läks liikvele info, et rünnaku käigus sai surma vähemalt 34 inimest, kellest rohkem kui pooled on vanemohvitserid ja kõrgemad ohvitserid ning see kõlab juba usutavamalt.

Omaette teema on Venemaa relvade müük, sest õhutõrjekompleksid olid Venemaa relvastusekspordis tähtsalt kohal ja võib vist Krimmi rünnakute kontekstis päris hästi ette kujutada emotsioone Türgis, Hiinas, Valgevenes ja Indias, kus on juba väga kallid kompleksid S-400 olemas ning omajagu kergendust on nendes riikides, kes nende komplekside soetamise osas plaanidest kaugemale ei jõutud – sõda Ukrainas on näidanud, et lääne õhutõrjekompleksid töötavad väga efektiivselt, mida ei saa aga öelda Venemaa omade kohta.

Loomulikult tahtis Venemaa kättemaksu ja nii korraldasid nad rünnaku Odessa sadama taristule. Andmed rünnaku tulemuste kohta on vastukäivad, Ukraina tunnistab, et kaks raketti Onyx tabasid viljahoidlaid, aga kõik Iraani droonid ja tiibraketid Kalibr olevat alla tulistatud. Samas sai raketitabamuse Odessa merevaksali hoone ning kannatada sai ka selle kõrval asunud hotell. Need ei olnud sõjalised objektid, erinevalt nendest, mida Ukraina Krimmis tabas.

Rakettide jutu jätkuks. Praegu teadaoleva info kohaselt saab Ukraina mingi koguse ATACMS rakette, mis on kassettmoona sisaldava lõhkepeaga. Neid on kahte tüüpi, üks lendab kuni 165 kilomeetrit ja sisaldab 900 granaati, teine lendab kuni 300 kilomeetrit, aga sisaldab pea kolm korda vähem granaate. Ukraina kasutuses olevatel mitmikraketiheitjatel tuleks sellega seoses teha tarkvarauuendus, sest praegu ei luba tarkvara tulistada rakette kaugemale kui on rakettide M30 ja M31 laskeulatus. Väga suures koguses USA-l selliseid rakette alles pole, sest neid on hakatud ümber ehitama, aga mingi kogus ikka on ning väga suure tõenäosusega teeks Saksamaa USA otsuse tuules kiirelt ka omapoolse otsuse tiibrakettide Taurus andmise kohta. ATACMS-l ja Taurusel on üks väga suur eelis võrreldes Storm Shadow/ SCALP-EG rakettidega – neid saab lasta maapinnalt, mistõttu on vaenlasel äärmiselt keeruline kiirelt reageerida, samas kui lennukite Su-24 õhkutõusmise võivad Venemaa luurelennukid registreerida ning siis jõuaks S-400 komponente isegi veel ära liigutada.

Olukorrast rinnetel. Luganski oblastis muutusi ei ole, Donbassis on mõlemalt poolt minimaalsed edenemised teatud rindelõikudes, aga päris paljudes rindelõikudes on kujunemas olukord, kus mõlemal poolel on keeruline edasi liikuda ning sellises olukorras on eelis Ukraina poolel, kelle suurtükid lasevad kaugemale ja täpsemalt, seega võib minna natuke aega, et näiteks hävitada Venemaa armee positsioonid Bahmutist lõuna pool, mis kulgevad mööda raudteetammi.

Lõunarindel käivad rasked lahingud Tokmaki suunal. Kuigi meedias on palju eufoorilisi hüüatusi stiilis, justkui muudkui Ukraina ületaks järjest Surovikini liine, siis reaalsuses käivad äärmiselt rasked lahingud, kus arvestavaid kaotusi kannavad ka Ukraina relvajõud. Verbove suunal on Ukraina edasiliikumine peatunud ning seal suunas on Ukraina jaoks probleemiks idatiib, kus Venemaa kontrolli all olev territoorium eendub lääne poole, mistõttu Verbove suunal edasi liikudes on oht Venemaa rünnakuteks põhja poolt. Kuuldavasti on Ukraina seal suunas põhja pool kavandamas mitmelt suunalt pealetungi Novopokrovkale, et likvideerida Ukrainat segav Venemaa kontrolli all olev territoorium ning siis saaks edukamalt edasi liikuda ka Verbove suunal.

Robotinest lõuna pool asub Novoprokopivka ning seal on Ukraina suutnud edeneda asula piirini, jõudes olulistele kõrgendikele, millest lõuna poole on maapind laskuv. Ometi tuleb edenemine raskete kaotuste hinnaga, nii levitab Venemaa videot, kus edasiliikuvate Ukraina sõjaväelaste selja taha õnnestub hiilida Venemaa sõjaväelasel. Ukraina omalt poolt levitab videot, kus värskelt enda kontrolli alla saadud kõrgendikult tabab nende snaiper vastase sõjameest rohkem kui 1200 meetri kauguselt. Rasked lahingud Tokmaki suunal jätkuvad ning kindlasti teeb Venemaa ka omajagu vasturünnakukatseid ning selle nädala lõpuks peaks selge olema, et Ukrainal õnnestub nendel ülimalt olulistel positsioonidel ennast kindlustada või mitte. Verbovet Novoprokopivkaga ühendav tee on nüüd Ukraina kontrolli all, mis muudab oluliselt keerulisemaks Venemaa üksuste manööverdamise seal rindelõigus.

Robotine juurest tuli ka huvitav infokild, et Ukraina sai täiesti tervena tagasi tanki Leopard 2, mis tervelt kolm kuud ja üheksa päeva oli kinni pinnases nii, nagu ta rünnaku käigus oli jäänud. Venemaa z-blogijate hulgas oli loomulikult rahulolematus suur, et miks ei suudetud kolme kuu jooksul mahajäetud tanki hävitada, aga Venemaale omaselt „toodeti“ kiirelt analooge mitteomav uudis sellest, et ühe nende luuraja sõnul olevat Venemaa armee hävitanud Leopard 2 tanki, mille meeskond olevat Saksamaalt ning loomulikult olevat kogu meeskond surma saanud. Reaalsuses ei ole siiani ükski Leopard 2 ukrainlasest meeskonnaliige teadaolevalt surma saanud.

Okupeeritud Hersoni territooriumil ei ole Venemaa rahul koolides antava haridusega ja nii on Saraatovi oblastist pärit „Molodaja Gvardiasse“ kuuluvad tudengid korraldanud seal asuvatesse koolidesse nn pedagoogilise dessandi, mida nad nimetavad ka humanitaarmissiooniks, et ukrainlastele õpetada „suure ja võimsa riigi ajalugu“. Samas kurdab tudeng Arina Samedova, et Zeležnõi Port’i asulas asuvas koolis olevad lapsed olevat küll võimekad, ent teadmistes olevat lünki, sest natsistlik Ukraina ei olevat tegelenud nende õpetamisega ning suuri probleeme olevat ka distsipliiniga, aga okupant avaldas lootust, et küll nad suudavad õpetada ukrainlasi armastama okupante. Ei ole see venelastel õnnestunud kuskil okupeeritud territooriumitel ja ei õnnestu ka Ukrainas ja mul endal on Venemaa noortest õpetajatest isegi kahju, sest see töö võib äärmiselt tervistkahjustavaks osutuda.

Haridusteemal ka jätkan. Venemaal puhkes Meduza andmetel skandaal seoses 10. klassi ajalooõpiku uustrükiga, kus väidetavalt Ramzan Kadõrovi käsul korjati Tšetšeenias kõik õpikud kokku, sest seal kirjutati, et seoses koostööga Saksamaa võimudega II maailmasõja ajal deporteeriti oma kodumaalt tšetšeenid, inguššid, krimmi-tatarlased, kalmõkid ja balkaarid. Hiljem üritati skandaali summutada ja raamatu autorid lubasid edaspidi selle peatüki ümber kirjutada, kuigi nad märkisid, et see peatükk oli samasugusel kujul ka eelmises versioonis ja siis sellega muret polnud. Üks raamatu autoritest on (kuri)kuulus Vladimir Medinski, kes osales sõja alguses läbirääkimistel, aga sai varem kuulsaks ütlusega, et venelased on niivõrd unikaalne rahvas, et neil olevat üks kromosoomi paar rohkem kui teistel rahvastel ehk siis 23 paari asemel 24. Üks raamatute autoritest Mihhail Mjagkov aga sõnas, et uues õpikus olevat Stalinit kujutatud palju „objektiivsemalt“, erinevalt varasematest õpikutest, kus teda olevat kujutatud türannina, andetu väejuhina, kes saavutas edu ainult tänu vastast oma sõdurite laipadega üle külvates. Mõtlemapanev? Mitte eriti, sellised protsessid on diktatuurides etteennustatavad.

Eestis on inimesed hakanud autodele panema provokatiivseid sõnumeid, mis tõlkes kõlab „Ma olen venelane“ ehk „Ja russkii“. Ilmselgelt on tegemist provokatiivse käitumisega, sest see väljend pärineb sõda ülistava Venemaa artisti Shamani samanimelisest laulust. On kõlanud kõiksugu üleskutseid, et mida selliste autodega teha, aga ise soovitan säilitada külma närvi, sest Eesti kultuuriruumis ei ole kombeks teise inimese vara kahjustada. Küll aga soovitaksin eemaldada ainult „r“ tähe, siis jääb järgi sõnum (ja usskii), mis on tõlkes stiilis „olen vaimselt piiratud“ ning sellise diagnoosiga võivad Putini ihalejad ju Eestis ringi sõita küll.

Alpool on üks video, mis näitab ukrainlaste tegutsemist rallidrooniga Kreminna metsades. Näeb välja väga sarnane arvutimänguga, aga on reaalne sõjaolukord.

Loading Twitter content

An error occurred while retrieving the Tweet. It might have been deleted.

Järgmine ülevaade kolmapäeval.

Au Ukrainale!

Ülalolev artikkel põhineb Teet Kalmuse Facebook postitusel.

Eestlased Ukrainas

TRENDING