Ukraina saab lisaks ka nõukogudeaegseid tanke T-72. Poola lubas anda terve tankibrigaadi jao selliseid tanke (suurusjärgus 100) ja ukrainlaste väljaõpe tankide kasutamiseks saaks läbi märtsi lõpus. Oleksii Petrovi andmetel liiguvad jutud, et Holland on kuskilt ostnud täiendavalt 120 tanki T-72 ja ka need saadetakse Ukrainasse. Kinnitust sellele infole pole mul veel õnnestunud leida, aga üldjuhul tühja koha pealt selline info ei teki.
Väga huvitav oli jälgida Venemaa poole reaktsioone Ramsteini otsuste osas. Eks Leopard 2 tankide osas ilkumist oli, aga teada oli ka see, et niipea need rindele poleks jõudnud ka juhul, kui Saksamaa oleks positiivse otsuse teinud. Küll aga on z-kanalites suur närvilisus kolme võimaliku relva osas, mida Ukraina lähiajal võib lahingutegevuses kasutada:
1. Pikendatud lennuulatusega juhitav laskemoon mitmikraketiheitjatele HIMARS, M-270 ja selle analoogidele. USA antavas relvaabipaketis ei ole neid eraldi välja toodud, aga mitmed eksperdid on juhtinud tähelepanu sellele, et antud kontekstis räägitud GLSDB võib tõlgendada ka kui nö juhitavat pommi ning seetõttu võib käia lihtsalt määratluse alla „laskemoon mitmikraketiheitjatele“. Venemaa on eeskätt lõunarindel praeguste mitmikrakettide laskekaugusest väljaspoole loonud suured laod ja vägede koondumispunktid ning 150 kilomeetrise lennuulatusega raketid kataksid kogu Krimmi Venemaaga ühendava maariba, kõik need laod oleksid laskeulatuses. Samamoodi on laod vastavale kaugusele paigutatud nii Donbassis kui Luganski rindel. Minu enda jaoks on siin pigem arutlemise koht, et kas Ukraina hakkab neid kasutama varem või hoopis vahetult enne suurpealetungi, et lüüa vastase tagalas kõik korralikult segamini, võttes nii võimalusi eesliinil vägesid varustada ja täiendada planeeritud mahus. Venemaal aga on HIMARSite hirm vaat et paaniline.
2. Rootslaste jalaväe lahingmasinad CV9040. Suurimaks hirmuks on 40 mm automaatkahur, mille spetsiaalne laskemoon läbistab z-kanalite kommentaatorite andmetel Venemaa armee jalaväe lahingmasinad ning külje pealt ka tankid T-72, T-80 ja isegi T-90. CV90 ise olevat aga korraliku soomusega.
3. Ukraina uued, väidetavalt 1000 kilomeetrise lennuulatusega droonid. Väga palju tähelepanu on saanud Moskvas hoonete katustele paigaldatavad õhutõrjekompleksid Pantsir-1 ja sellega seoses on ka liikvel väga palju erinevaid versioone põhjustest, miks seda tehakse. Minu enda jaoks kõlab antud kontekstis kõige loogilisemana Oleg Ždanovi selgitus. Venemaa kardab tema sõnul Ukraina droone, aga et Moskva on nii suur piirkond, siis lihtsalt ei jagu õhutõrjekomplekse ešeloniseeritud õhukaitse loomiseks ja siis tehakse valikud, nii on tänaseks minu teada paigutatud katustele kolm sellist kompleksi. Katusele paigutamine on Ždanovi sõnul loogiline, sest õhukaitsekompleksi radar tahab efektiivseks töötamiseks enda ümber 360 kraadi ilma segavate objektideta keskkonda, aga suurlinnas on see võimalik saavutada ainult maja katusel, maapinnal seesama maja segaks radari tööd. Putini hirm peab ikka olema väga suur, et selliseid samme ette võtta, sest vähemalt minul on küll raske ette kujutada, et sellised aktsioonid tõstaksid venemaalaste usaldusväärsust Venemaa armee vastu, nii käitub ju ainult armee, kes reaalselt kardab. Roman Svitan soovitas venemaalastel aga lasta Moskvas ööpimeduses õhku väärisgaasiga täidetud õhupallid, millel on küljes alumiiniumiribad, siis pidavat olema lootus näha tulevärki koos pauguga.
Olukorrast rinnetel ka. Bahmuti lähedal suutis Venemaa nädalavahetusel Bahmutist lõunas asuva Klišeejevka enda kontrolli alla saada, aga et see asula asus oru põhjas, oli Ukrainal seda keeruline kaitsta. Asulast läänes, kõrgendikul, on aga ukrainlastel väga korralik kaitseliin ja praeguse info kohaselt on vaenlase edasiliikumine ka peatatud. Bahmutist põhja pool, Soledari juures ja sealt põhja poole, on rindejoon kulgemas mööd Bahmutske jõge ning ka seal on ukrainlaste kaitsepositsioonid kõrgendikel, mis võimaldavad näiteks oru põhjas asuvas Soledaris olevaid Venemaa sõjaväelasi edukalt elimineerida. Venemaa z-kanalite info kohaselt ootab Putin Prigožinilt jätkuvalt nii Bahmuti äravõtmist kui ka kiiret edasiliikumist Kramatorski suunal, aga Ukraina on suutnud kaitses seista. Kusjuures on väidetavalt ukrainlaste võitlusvõimet natuke mõjutanud ka see, et paljud kogenud jalaväe lahingmasinate juhid on viidud väljaõppele piiri taha ning samaväärset vahetust nendele inimestele nii kiirelt võtta ei olevat. Ja rasketes kaitselahingutes kuluvad ka Ukraina üksused.
Lõuna pool ei ole Marjinka asulast enam suurt midagi järgi, aga Ukraina on seal suutnud isegi eduka vasturünnaku teha. Venemaa üritab meedias luua narratiivi nende edukast pealetungist Zaporižžja rindel, aga Ukraina poole andmetel on see jutt suures osas tõele mitte vastav ning avatud maastikul suudavad nad hävitada efektiivselt nii Venemaa üksuste tehnikat ja kui isikukoosseisu ning suurem osa vahepeal Venemaa armee kätte langenud positsioonidest on tagasi võetud. Zaporižžja rindel on olemas ka esimene fototõestus 60 kilomeetri kaugusel rindest asunud õhukaitsekompleksi S-400 ühe komponendi hävitamisest.
Väga palju spekulatsioone on teemal, et millal toimuvad suured pealetungid ja kes esimesena ründab. Mitmed analüütikud on vaadanud Lääne poolt antavat relvastust ja taas olevat asjakohane külma sõja ajast tuttav mõiste „assault breaker“ ehk siis omaaegne plaan, kuidas Nõukogude Liidu võimalikku suurrünnakut kõige efektiivsemalt peatada, peale mida minna edukale vastupealetungile. Nüüd nähakse Venemaa poolt planeeritavat samasugust suurrünnakut ja just sellesse konteksti sobiks paigutada USA poolse väljaütlemise, et Ukraina ei peaks lähimal ajal mingit suuremat võimalikku pealetungi ette võtma. Kui rääkida Venemaa võimalikust taas-sissetungist Valgevene territooriumilt, siis Kiievi liinilt lääne poole on piiril suur Pripjati soo, mis on sisuliselt läbimatu ja see tuleks kõne alla ainult väga suurte külmakraadide korral, mis püsivad nädalaid, aga seda ei paista. Mujalt aga oskavad ukrainlased vaenlast oodata.
Kui Gerassimov andis välja käsud, et Venemaa sõdurid peavad edaspidi habet ajama, siis natuke aega hiljem selgus, et moslemitest sõduritele oli selles osas erand tehtud ja see omakorda põhjustas palju pahameelt venelaste hulgas, et miks on ühtedele rohkem lubatud kui teistele. Ka olevat lepingulised ja mobiliseeritud verised kurjategijatest wagnerlaste peale, kes peale kuute kuud on vabad mehed. Ja seal pidi ka nii olema, et reaalselt lahingutegevuses täiesti tervena kuute kuud vastu pidada ei ole erilist lootust, aga kui piisavalt maksta, siis saab tegeleda asjadega, kus ellujäämise tõenäosus on oluliselt suurem. Kuni selleni välja, et mõjukate kuritegelike grupeeringute liikmed kuue kuu jooksul üldse rinde lähedale ei satugi, aga loomulikult olevat sellise nö teenuse hind ka hoopis teisest hinnaklassist.
Enne sõda oli korruptsioon Ukrainas terav probleem ja nüüd on lahvatanud skandaal seoses sellega, et väidetavalt osteti sõjaväele toiduaineid tunduvalt kõrgema hinnaga kui on turuhind ning sinna vahele olevat olnud loodud tüüpiline nö juriidiline keha, millel on tilluke osakapital ja mille kaudu saaks raha kõrvale kantida. Ukrainlased peavad selliste asjadega tõsiselt võitlema, kui tahavad, et neid ka tulevikus toetataks. Antud juhtumi puhul ongi analüütikud ootaval seisukohal, et kas Ukrainas üritatakse probleemiga ka reaalselt tegeleda või lükatakse see nö kalevi alla. Korruptsioon on pea kõikjal olemas olnud mingil kujul ja jääbki kahjuks olema, aga oluline on see, kuidas sellega võideldakse. Ukraina majandus ei suuda ilma välisabita toimida, selles kontekstis on abirahade vastutustundlik kasutamine eriti oluline.
Lõppu uudisnoppeid Venemaalt, sest millegipärast on need mu tekstide lugejate hulgas populaarsed.
Komsomolskaja Pravda kirjutas, et Hersonist varastatud pesukarule anti Venemaa pass. Huvitav on see, et venelased ei mõista, et tegelikkuses on see pesukaru ju hoopis nende jaoks häbiväärse lüüasaamise sümbol ehk siis põgenedes varastati seda, mida suudeti.
Moskovski Komsomoletsis ilmunud kirjatükis tunnistati, et Venemaa gaasisõda Euroopa vastu on läbi kukkunud ning midagi head Venemaa jaoks tulevikus selles osas ei paista.
Venemaa lennukid Superjet 100 jäid Aviatorštšina andmetel ilma uute kütusefiltriteta, sest neid ei ole võimalik enam osta. Tähendab see seda, et vanasid kütusefiltreid pestakse edaspidi läbi pidurivedelikuga ja siis pannakse nad lennukitele tagasi. Selle uudise valguses on kohane meenutada hiljutist Putini teleshow’d, kus ta oma alluvat hurjutas teemal, et miks ei toimu uute kodumaiste Superjet 100 lennukite tootmist. Nii see riik seal toimib.
Järgmine ülevaade kolmapäeval.
Au Ukrainale!
