Nädalavahetuse kõige märkimisväärsem sündmus toimus Ukrainaga piirnevas Brjanski oblastis, kus piirist 50 kilomeetri kaugusel lasti lühikese aja jooksul alla kaks helikopterit Mi-8 ning lennukid Su-34 ja Su-35. Ukraina armee poolt on juhtunut kommenteeritud sarkastilises võtmes, et küllap Venemaa armee nad ise alla laskis, aga kui olemasolevaid andmeid lähemalt analüüsida, siis on selge, et ülimalt suure tõenäosusega see nii ei olnud.
Kõigepealt võib küsida, et miks just neli lennumasinat sellises konfiguratsioonis. Minu järgev jutt põhineb peamiselt kolme sõjaväelise eksperdi, Sergei Auslenderi, Roman Svitani ja Oleg Ždanovi andmetele, aga lisaks olen materjali juurde otsinud ka muudest allikatest. Nimelt ei ole tegemist mitte tavaliste helikopteritega, vaid need on elektroonilise sõjapidamise seadmetega varustatud helikopterid Mi-8 MTPR1 „Rõtšag-AV“. Väidetavalt oli Venemaa armeel neid enne sõda suurusjärgus 20 tükki ja neid reklaamiti Venemaal kui oma valdkonna analooge mitteomavaid imerelvasid, mis suudavad kuni 150 kilomeetri kauguseni segada kõiki Venemaa ja muu maailma nii radareid kui ka juhitavaid rakette. Ekspertide sõnul moodustasid neli lennumasinat koos tegutseva üksuse, kus kilomeetri kõrgusel lendavad helikopterid segavad Ukraina poole õhukaitset, pommitaja Su-34 laseb 10 kilomeetri kõrgusel Ukraina poole lendu planeerivad lennukipommid ja Su-35 lendab tema kohal, et teda katta ja vajadusel Ukraina lennukitega võitlusse asuda. Kuna nad ei sisenenud Ukraina territooriumile, siis olid nad enesekindlad ja selle grupi tegevus muutus igapäevaseks rutiiniks, kus Venemaa territooriumilt pommitati liugpommidega Ukraina piiriäärseid oblasteid. Kõrgel lendavad lennukid olid Ukraina radaritele hästi näha, aga midagi ette ei võetud.
Kuni laupäevani, kui sisuliselt üheaegselt said tabamuse kõik neli lennumasinat 50 kilomeetri kaugusel piirist. Kohe hakkasid levima erinevad versioonid, aga vaatame neid lähemalt.
Versioon 1. Lennuvahendid lasti alla mobiilsete õhukaitsevahenditega (kas Stinger või Igla). Esiteks nad ei lenda nii kõrgele, kus asusid lennukid. Helikopteri tabamusest on aga olemas video, mille põhjal Roman Svitan tegi järelduse, et plahvatus oli kordades võimsam kui mobiilsete seadmetest tehtud laskude puhul, seega pidi olema see õhukaitserakett.
Versioon 2. Et lennuvahendid laskis alla Venemaa enda õhukaitse. Tegemist oli kalliste ja küllaltki uute lennuvahenditega, millel on kõigil seadmed, mille järgi õhukaitse suudab tuvastada, et kas tegemist on nn oma või võõraga. Ei ole tõenäoline, et kõigil neljal see ei töötanud. Lisaks on olemas esialgsed andmed, et kõiki lennuvahendeid tabati eestpoolt, Ukraina suunast ehk siis hetkel, kui nad kõik lendasid Ukraina piiri poole.
Versioon 3. Lennuvahendid lasti alla õhk-õhk tüüpi raketiga AIM-120 AMRAAM. Kui Ukrainal oleksid lennukid F-16, oleks see variant, aga neid lennukeid neil pole ja pole ka teada, et Ukraina armee vanemad lennukid neid kannaksid. Lisaks suudavad Su-34 ja Su-35 tuvastada vastase lennukeid 300 kilomeetri kaugusel ning sellisel kujul rünnak ei oleks tohtinud neile märkamata jääda, lisaks ei soovi USA, et nende rakettidega tulistataks venemaa territooriumil asuvaid Venemaa sõjalisi objekte ja sõjatehnikat.
Versioon 4. Lennuvahendid lasti alla Ukraina piiri äärde toodud õhutõrjekompleksiga. Ukraina armee käsutuses olevatest kompleksidest suudavad Auslenderi sõnul nii kaugele lasta ainult Patriot, SAMP/T ja S-300, aga esimese kahe puhul on selge, et Ukrainal ei lubatakse nendega Venemaa poole lasta ja teiseks oleks nende komplekside piiri äärde paigutamine ülimalt riskantne mäng, sest siis oleksid nad avastamise korral kerge saaks Venemaa armeele.
Seega jääb järgi ainult S-300. Roman Svitani sõnul tuleb selles kontekstis meelde tuletada 1,5 kuu taguseid sündmusi, kus samamoodi toimus regulaarne Avdiijivka ründamine liugpommidega leenukitelt Su-35 ja see kordus rutiinselt päevast päeva. Svitani sõnul võtsid Mõkolaivist pärit õhukaitseväelased riski ja viisid kompleksi S-300 rindejoone lähedale, maskeerides hoolega kompleksi. Radar olevat töötanud passiivsel-režiimil ehk siis ainult võttis vastu infot ja nii ei olnud võimalik teda avastada. Kui oli olemas info lennuki lähenemisest, lülitati hetkeks sisse aktiivradar ja tehti lask, mille tulemusega võeti maha Venemaa Su-34 , mis lendas 10 kilomeetri kõrgusel Jenakive kohal, 30 kilomeetri kaugusel rindejoonest. Peale laskmist eemaldus kompleks kiirelt piiri äärest.
Svitani sõnul korrati suure tõenäosusega sama operatsiooni Brjanski oblastis ehk siis kompleks S-300 viidi märkamatult piiri äärde ja kuna oli teada Venemaa rünnakugrupi väljakujunenud nö töörežiim, siis kvaliteetse luureinfo põhjal saadud andmetele tuginedes tulistasti õigel hetkel korraga kõigi sihtmärkide suunas. Rünnak oli lennumasinate juhtide jaoks täiesti ootamatu ja tabas neid eestpoolt, seega ei pääsenud tänaste teadmiste kohaselt ükski piloot. Ehk siis Svitan peab S-300 piiri ääres varitsemise versiooni kõige reaalsemaks. Antud kontekstis võib küsida, et kas helikopterid siis ei suutnudki Ukraina radarite tööd piisavalt segada, aga antud kontekstis ei tasu meil üle mõelda, neli väga Venemaa jaoks väärtuslikku lennuvahendit koos pilootidega võeti korraga alla ja see on väga suureks võiduks, sest nüüd peavad Venemaa armee lennuväelased kümme korda mõtlema, enne kui jälle üritavad liugpomme Ukraina poole teele saata.
Rinnetel keskendun täna Bahmuti ümber toimuvale, mujal on muutusi vähe, kuigi lahingutegevus jätkub ka seal, aga mitte nii intensiivselt. Kõige suuremad arengud on Ukraina jaoks toimunud Bahmutist lõuna pool, kus Ukraina üksused liiguvad Klišeejevka peale nii põhjast kui edelast ning seetõttu oli Venemaa sunnitud tagasi tõmbama metsadest, mis olid Klišeejevkast kirde suunas. Kui Ukraina suudaks enda kontrolli alla saada Klišeejevkast kohe põhjas asuva kõrgendiku, oleks see edasiseid arenguid silmas pidades väga oluline. Kusjuures sealsamas Klišeejevkas tegi Ukraina täppisrünnaku juhtimispunktile sellel hetkel, kui piirkonnas oleva 4. brigaadi juhtkonnale lisaks oli ka ohvitsere teise armeekorpuse tasandilt. Brigaadi juhtkond hukkus, kuuldavasti ka mitu armeekorpuse polkovnikku (Eesti armees vastab sellele kolonel). 4. brigaadist kirjutas oma postituses ka Aleksander Morozov („Murz“), kelle sõnul on see brigaad pikalt ilma puhkuseta lahingutegevuses olnud ja seetõttu täiesti kurnatud. Kui nad olid võtnud üle wagnerlastel positsioonid Bahmutist lõuna pool, siis selgus, et wagnerlased ei olnud üldse vaeva näinud kaitserajatiste loomisega, korraliku sügavusega laskepesade asemel olid olnud põlvesügavused augud, milles ei saavat ennast turvaliselt tunda. Ukraina jaoks on selles suunas kõige olulisem lähiajal eelpoolnimetatud kõrgendik enda kontrolli alla saada.
Ukraina jaoks olulised arengud on toimunud ka Bahmutist põhja pool, kus on liigutud Bogdanovka suunast Berhivka poole ning on jõutud veehoidlani, mille lõuna-poolsest küljest on suudetud Venemaa üksused eemale tõrjuda. Veekogu põhjakaldal on samuti väga olulised kõrgendikud ja kui Ukraina armee suudaks ka need enda kontrolli alla saada, oleks olemas hea platsdarm, liikumaks sealt edasi lääne suunas. Samas tuleb arvestada, et wagnerlased on saatnud täiendavaid jõude nii linnast lõuna kui põhja poole ning võimalik edenemine tuleb Ukraina jaoks kaotusi kandes. Ometi on ka Venemaa sõjaväelased tunnistanud, et Ukraina ei ründa Bahmuti ümbruses kuskil hästikindlustatud Venemaa positsioone nö hurraaga, vaid vastupanu kohates tellitakse piirkonda tapvalt täpne suurtükituli ja ise lastakse miinipildujatest ning siis proovitakse uuesti rünnata. See võivat korduda mitu korda, aga lõpuks on ikkagi Venemaa sõdurid sunnitud taganema.
Kui Bahmuti ümbruses on Ukrainal rõõmustamiseks põhjust, siis Bahmutis endas suutsid wagnerlased nädalavahetusel ühte tänavat pidi täiesti arvestataval määral edeneda, muutes seeläbi ukrainlaste olukorra seal palju keerulisemaks.
Aleksandr Morozov kirjutas pikemalt ka Ukraina oodatavast pealetungist ning kuigi Venemaa on rajanud korralikud kaitseliinid nii lõunarindele kui Luganski oblastisse, nimetab Morozov neid irooniliselt Faberge liinideks (vihje tsaariperekonnale kingitud kalliskividega kaetud munadele ehk siis ilusad, aga kasutud asjad). Morozovi sõnul oleks edukaks kaitsetegevuseks vaja täita neli punkti.
1. Juhtimine. Selles osas olevat Morozovi sõnul kõik halvasti, juhtimine on vertikaalne ja jäik, mis ei võimalda kiireid otsuseid vastu võtta.
2. Side. Seis väga halb, puudub ühtne ja hästitoimiv kaitstud side, segamini kasutatakse 4-5 erinevat süsteemi, alates II maailmasõjaaegsetest laialiveetavate kaablitega telefonidest kuni tavaliste mobiiltelefonideni. Vastane kuulab pealt, samas ise ei suuda normaalset läbi kommunikatsiooni eri üksuste vahel koostööd teha.
3. Suurtükid ja laskemoon nendele. Morozovi sõnul on suurtükid efektiivne vahend kaitsetegevusel organiseerimisel, aga kui suurtükkide torud on kulunud ja laskemoona ei jätku, siis pole neist eriti kasu. Ma ise lisan märkuse korras, et on olemas info, et tankid T-55 ja T-54B on lõunarindel lisatud suurtükiväe üksuste koosseisu, et nad laseksid seal nagu haubitsad, samas on teada, et tankiga on ülimalt keeruline täpset kaudtuld anda, aga ju neil muid variante järgi ei ole, eriti olukorras, kus Ukraina hävitab palju Venemaa suurtükke, näiteks selle nädalavahetuse jooksul kokku 48 Venemaa suurtükki.
4. Ešeloniseeritud kaitse + tankiüksuste reservid. Morozovi sõnul on selles osas olukord Venemaa armeel väga vilets, sest nii pikkade kaitseliinide peale ei jagu ei kogemustega sõdurid ega tanke. Selles kontekstis lisan enda poolt, et lääne ekspertide sõnul jagub Venemaal lõunarindel sõdureid ainult esimesse kaitseliini, järgmised oleks Ukraina jaoks juba kerge saak.
Oma analüüsis küsis Morozov, et miks üldse arvatakse, et Ukraina peaks ründama Venemaa hästikindlustatud positsioone ja kandma suuri kaotusi elavjõus olukorras, kus Bahmuti juures on seis vastupidine ehk siis Venemaa üksused peavad olema kaitses palju viletsamates oludes ning inimkaotusterohke Bahmuti ründamine jätkub ainult poliitilistel põhjustel, sest olukorras, kus Ukraina on võtmas tagasi strateegiliselt olulised kõrgendikud linna vahetus ümbruses, ei oleks ka Bahmuti lõplikust äravõtmisest sõda silmas pidades mingit efekti, sest Bahmutis (orus) asuvad Venemaa üksused on Ukraina suurtükkide jaoks heaks märklauaks. Morozovi arvates on Ukrainal mõistlik jätkata Venemaa üksuste hävitamist Bahmuti juures, kuhu Venemaa on sunnitud saatma uusi ja uusi reserve, muutes nii kaitse mujal haavatavamaks ning kui Venemaa on piisavalt nõrgenenud, alles siis rünnatakse. Samas Bahmuti piirkonnas ei luba Morozovi sõnul Venemaa sõjaväe kõrgem juhtkond üksustel taanduda parematele kaitsepositsioonidele, sest kui Bahmutist taganetaks, oleks see suur kaotus poliitilises plaanis. Elame näeme.
Ukraina sepp Dmitri Ševtšenko ostis Venemaa soomustransportööri BTR-82A vraki, et selle 30-mm automaatkahuri torust teha sepiseid. Suur oli mehe üllatus, kui ta toru läbi saagis (foto kommentaaride osas) ja selgus, et auk ei ole keskele puuritud, aga seda ei tohiks üldse olla, sest laskmise käigus toru kuumeneb ja kui kuumenemine on ebaühtlane, on tulemuseks toru riknemine. Selline praaktoru kinnitab jutte sellest, et Venemaa ei ole suuteline oma seadmetega kvaliteetseid torusid tootma, aga lääne sisseseadet selleks napib.
