Viimastel päevadel on kõige „kuumemaks“ piirkonnaks on osutunud Dnepri läänekaldal asuv okupeeritud territoorium. Kui isegi Venemaa propagandakanalites räägitakse sellega seoses, et olukord on väga keeruline ning näidatakse videosid inimeste evakueerimisest, siis vähemalt veel eile ei olnud märke Ukraina armee märkimisväärsest edenemisest antud piirkonnas. Oma eelmises postituses kirjutasin, et pole välistatud, et Venemaa proovib seal oma kõige võitlusvõimelisemate üksuste äraviimist teha sarnaselt sellega, mis toimus Kiievi all, ehk siis lahkumist katma tuuakse sõjaväelasi juurde ja nii võib ajutiselt väegrupeering isegi suureneda. Vladislav Zelesnjovi sõnul on Venemaa väegrupeering kasvanud Dnepri läänekaldal 45 pataljon-taktikalise grupini, kus on suurusjärgus 30000 sõjaväelast. Teised eksperdid on nimetanud väiksemaid arve, aga ikkagi on seal piirkonnas palju Venemaa üksusi. Osa dessantväelasi olevat juba viidud Dnepri idakaldale, värskeltmobiliseeritud võtvat positsioonid sisse peamiselt teises kaitseliinis, aga osa olevat viidud ka esimesele liinile. Nii suurt väegrupeeringut küllaltki väiksel territooriumil kaua hoida on keeruline, sest mida rohkem sõjaväelasi, sest rohkem kulub kütust, laskemoona, toitu, aga logistika üle Dnepri on tugevalt häiritud. Kui Venemaa ei plaani minna lähemal ajal seal piirkonnas pealetungile (aga see on vähetõenäoline), siis võib prognoosida rindel kaua viibinud üksuste väljaviimist sealt piirkonnast, aga nad proovivad seda teha organiseeritult. Samas võib kindel olla ka selles, et ukrainlased teevad nende lahkumise nii keeruliseks kui võimalik. Nii olid nad täna öösel tulemuslikult tulistanud vahetult Antonovi silla kõrvale ehitatud pontoonsilda.

Eile läks liikvele ka info, justkui olevat Ukraina teinud läbimurdeid seal piirkonnas, aga kinnitust sellele ei ole, küll on erinevatest allikatest saadud info põhjal Ukraina suutnud paaris kohas natuke edeneda, aga suures pildis ei muuda see olukorda selles piirkonnas, nii et Dnepri läänekalda deokupeerimine võib võtta nädalaid, kuigi eks meist paljud loodavad Ukraina kiiremat edu seal piirkonnas. Kordan selles kontekstis veel kord üle, et tänu kanalite süsteemile ja selle ääres kasvavale tihedale võsale on praegusel ajaperioodil, kui puud on seal veel lehtedes, suhteliselt kerge kaitsta ja keeruline rünnata. Samas olukord muutub lehtede langemise järel ja päris tugev loogika oleks selles, kui Venemaa üritaks järelejäänud ajaakna jooksul osa vägesid välja viia sealt piirkonnast ja edasi nad siis vaatavad, et kuidas mobiliseeritud hakkama saavad, sest neid ollakse nõus ohverdama.

Palju on räägitud ka võimalikust Nova-Kahhovka tammi lõhkamisest Venemaa poolt. Väidetavalt on Venemaa tammi ja sellega piirnevad rajatised juba ära mineerinud, aga kui analüüsida võimalikke tagajärgi, siis kõige suuremat kahju saajaks oleks hoopi Venemaa ise. Nimelt on Dnepri läänekallas tammist allavoolu palju kõrgem kui idakallas, seega võimalik üleujutus tabaks kõige valusamalt just Venemaa kontrolli all olevat territooriumi. Veehoidlast läheb kanal Krimmi suunas ja seetõttu jääks peale tammi lõhkumist Krimm veeta. Ja sõltub veehoidla veest ka Zaporižžja tuumajaama jahutus ning tammi lõhkumise järel ei saaks tuumajaam enam normaalselt toimida. Kas Dnepri läänekaldal asuva territooriumi kaotus oleks nii suureks probleemiks, et selline keskkonnakatastroof esile kutsuda? Minu enda arvates vähetõenäoline. Putinil võiks olla ahvatlus seda teha siis, kui ta on kaotamas nii Zaporižžja kui Hersoni oblastit, aga hetkel selliseid sündmuste arenguid silmapiiril ei paista. Pigem on tegemist tüüpilise Venemaa püüdega olukorda eskaleerida ja ähvardada ja veelkord ähvardada ning Putin millegipärast arvab, et nii õnnestub läänt mõjutada.

Luganski rindel on Ukraina olnud aktiivsem põhja pool ning kuuldavasti on nad Kupjanskist ida poole suutnud ka natuke edasi liikuda. Venemaa omakorda on olnud aktiivsed Svatovest ja Kremennajast lääne poole, aga nende rünnakud pole edu toonud. Ukraina jaoks kõige keerulisem olukord on Bahmuti juures, kus Ukraina presidendi administratsiooni nõuniku Arestovitsi sõnul on Venemaa koondanud suurusjärgus 8-10 PTG-d. Kriminaale saadetakse surma üle miiniväljade otse ja nende taga on kaks karistussalklaste liini (sellest räägib põhjalikult üks Venemaa sõdur, kes ise on seal esimeses liinis) ning on käsk põgeneda üritavad kriminaalid maha lasta. Bahmutist põhja poolt üritavat Arestovitši sõnul peale tungida Tšetseenias moodustatud polk „Ahmat“ (enamuses on seal siiski Venemaa teistest regioonidest pärit inimesed) ning lõuna poolt wagnerlased ning mõlemalt suunalt toetavad neid Venemaa armee soomustehnika üksused. Venemaa soov oleks nii tekitada oht Bahmutis asuvate Ukraina üksuste ümberpiiramiseks ja sundida nii ukrainlasi linna maha jätma. Ukrainlaste sõnul on Bahmut järjest enam muutumas kuumaastikuks ja praeguse situatsiooni jätkudes võib pikemas perspektiivis linna hoidmine muutuda küsitavaks, sest mingist hetkest alates oleks siis kaitset keeruline korraldada. Tänaste teadmiste kohaselt läheb selleks veel omajagu aega, pealegi on Ukraina sinna toonud reserve ja teinud oma positsioonide parandamiseks ka vasturünnakuid, samas on olukord Ukraina jaoks seal jätkuvalt keeruline.

Iraani droonid. Kuigi Iraan üritab ennast ametlikul tasandil droonide Venemaale andmisest distantseerida, siis USA andmetel on nad lisaks droonide andmisele saatnud Lõuna-Ukrainasse ka oma instruktoreid, kes aitavad viia läbi väljaõpet Venemaa sõjaväelaste hulgas, aga vähemalt sama tähtis on nende jaoks ka osalemine droonidega läbiviidavates operatsioonides, sest sealt saavad nad infot droonide efektiivsuse kohta. Venemaa küll kirjutab Iraani droonidele peale kirjad Geran-2, aga pole see Venemaalgi mingi saladus, mis riigist need tulnud on. Kuna küllaltki primitiivsed Shahed-136 droonid on lahinguväljal oma efektiivsuse kaotanud, siis on nende peamiseks kasutusvaldkonnaks jäänud tsiviiltaristu objektide ründamine, aga seda saab juba seostada terrorismiga. Kusjuures Venemaal täiesti avalikult meedias räägitakse, et selline terrorism olevat ainuke tee edu saavutamiseni, sest lahinguväljal nad võita ei suutvat. Nii rääkis Venemaa duuma liige Andrei Guruljov, et Venemaa peab tegema kõikvõimaliku, et sundida külmetavad ja näljas ukrainlased oma kodumaalt lahkuma, suurendades nii pingeid lääneriikides, kes peaksid siis neid inimesi aitama. Paraku on senine terroristlik tegutsemine andnud soovitule vastupidise efekti – lääneriigid on kiirelt tarninud Ukrainasse seadmeid, mis aitavad neid droone sihtmärgilt eksitada. Ja ei istu ka ukrainlased käed rüpes ja nii võib nüüd öösiti näha olukorda, mis oli iseloomulik teisele maailmasõjale – prožektoritega valgustatakse taevast ja lastakse neid droone õhutõrjekahuritest. Iga päevaga droonide tabamise efektiivsus tõuseb ja võib prognoosida, et varsti väheneb tuntavalt ka nende mõju tsiviiltaristu objektide vastu korraldatavates rünnakutes.

Iraani droonidega seoses on paljude pilgud suunatud ka Hiina poole, sest küsimus on, et kuskohast saab karmide sanktsioonide all olev Iraan nii suures koguses komponente droonide tootmiseks. Selles kontekstis on eriti hea see, et Ukrainal õnnestus tervena maandada Iraani suur droon Mojaher-6 ning nüüd käib Euroopas selle drooni ehituseks kasutatud komponentide põhjalik analüüs ning ega eriti palju riike maailmas ei ole, kellel oleks võimekus ja ka tahe Iraani aidata. Iraani mängutulek on mõnes mõttes heaks uudiseks Ukraina jaoks, sest just Iraan on paljude USA vabariiklaste jaoks üheks kõige suuremaks ohuks planeedil ning tänaste plaanide kohaselt võib veel enne selle aasta lõppu kinnituse saada ka USA poolne Ukraina toetamine järgmise aasta jooksul. Sõda Ukrainas on olnud heaks kasvumootoriks USA sõjatööstusele, nii kasvab oluliselt HIMARSite ja suurtükkide, aga ka laskemoona tootmine. Ka on USA relvastus ennast sõjas siiani näidanud nii hästi, et järgmise kümne aasta jooksul saab USA sõjatööstus ainult kasvada ja kasvada. Aga see on eksport, see on töökohad, see on paremad maksulaekumised. Ja see on ka USA kui globaalse liidri rolli tugevnemine.

Oma droonide tööstust üritab arendada ka Venemaa ja sellega seoses toimusid huvitavad sündmused Rootsis, kus alates augustist on varastatud rohkem kui 100 fotoaparaati Canon autode kiirust mõõtvatest seadmetest ning täpselt samasuguseid fotoaparaate on leitud ka Venemaa droonidest Orlan-10. Loomulikult Venemaa eitab enda seotust nende sündmustega, aga rootslased on teisel arvamusel. Peab ikka suur häda käes olema, kui pead sellisel teel vajalikke komponente nö hankima. Aga nagu öeldakse, et häda ajab kiirusmõõtjate kallale.

Lõpetuseks hetkel Ukrainas päevakohane nali.

Küsimus: Miks ei ole Ukraina viimastel päevadel enam eriti lahinguväljal edenenud?
Vastus: Sest kõik sõjaväelased on läinud Igor Girkinit otsima!
(Otseselt Hollandi reisilennuki allatulistamise eest vastutav Igor Girkin andis teada, et ta läheb nüüd sõtta, samas on Ukraina tema eest välja pannud 150000 dollarit ja sellega seoses on elevust sõjaväelaste hulgas palju).

Järgmine ülevaade esmaspäeval.

Au Ukrainale!

Artikkel põhineb Teet Kalmuse Facebook postitusel.

Märkmed: