Viljalaev Mustal merel.
Ometi tegi Ukraina vastukäigu, mis lähemal analüüsil osutub päris nutikaks. Nimelt teatasid nagu vastukaaluks, et täpselt samamoodi kohtlevad nad edaspidi kõiki laevasid, mis liiguvad Mustal merel Venemaa kontrolli all olevatesse sadamateese. Mängu ilu on Ukraina jaoks laevade ja lasti kindlustuses, sest Ukraina on näidanud üles võimekust rünnata pealveedroonidega ning miks peaks kindlustusfirmad riskima Venemaa sadamatest kaupa toovate laevade kindlustamisega? Venemaa võib loota, et Ukraina ei julge neid laevasid rünnata, aga kindlustusfirmad lihtsalt ei kindlusta kujunenud olukorras ja nii on, aga Türgi omakorda võib sulgeda läbipääsu Mustast merest välja kõigile kaubalaevadele, millel puudub kindlustus. Vaatame, mis arenguid lähipäevad selles vallas toovad, aga see variant võiks Türgile sobida küll, sest selline tegutsemine oleks nende poolt igati aktsepteeritav.
Venemaa on kasutanud Ukraina sadamate infrastruktuuri ründamiseks rakette H-22 ja Oniks, mida nendes linnades asuvad õhukaitseüksused ei suuda maha võtta. Mitmed Ukraina eksperdid on nördinud selles osas, et vahepealsel ajal ei suurendatud Odessa õhutõrjevõimekust, sest riigi juhtkond olevat liigselt lootnud sellele, et Venemaa huvides on vilja väljaveolepingut pikendada, samas kui oli teada, et Venemaa lõpetab mistahes lepingute kehtivuse hetkel, kui see tema jaoks sobiv on. Nüüd on see hetk tekkimas, sest seoses keerukate ilmastikuoludega mitmel pool maailmas jääb viljasaak oodatust palju väiksemaks ning Ukraina vilja maailmaturult äralangemine (maismaad pidi lihtsalt ei suudeta neid koguseid välja vedada transiidina läbi Euroopa) võib aidata vilja hindadel järsult tõusta, aga see omakorda tekitab probleeme maailma vaesemates riikides ning sealt kanduvad need omakorda arenenud riikidesse, sest suureneb migratsiooni surve, aga migratsiooni kasutamine relvana on Venemaa poolt juba varem kasutust leidnud, eeskätt Süürias. Ja siis on Venemaal lootus, et arenenud riigid omakorda avaldavad Ukrainale survet, et see nõustuks viljalepingu jätkamisega, aga seda täielikult Venemaa esitatud tingimustel, mille hulka kuulub ka ammoniaagi transport Togliattist Odessasse ja sealt laevadega edasi, lisaks väetiste väljaveo lubamine ja osade Venemaa pankade SWIFT süsteemi kasutamise võimaldamine. Venemaa juhil on siseriiklikult oluline demonstreerida, et Ukraina allub nende nõudmistele, siis oleks nende arusaamade järgi vaenlane surutud põlvili nende ette.
Ekspert Roman Svitani sõnul saaks H-22 rakettidega hakkama ainult kas Patriot või SAMP/T kompleks, Aleksandr Kovalenko sõnul on Venemaal olemas ka S-300 modifikatsioon, mis väidetavalt H-22 maha suudab võtta, aga Ukrainal sellist modifikatsiooni ei ole. Roman Svitani sõnul suudab Oniksi maha võtta ka NASAMS õhukaitsekompleks ning neid on Ukrainasse lähiajal juurde tulemas. Lisaks suutvat Svitani sõnul Oniks rakette kursilt kõrvale suunata lääne elektroonilise sõjapidamise vahendid.
Eelmise ülevaate kirjutamise ajal oli mul olemas info laskemoonalao plahvatusest Krimmis, Kirovi rajoonis asuvas Staro Krimskis, aga kuna tegemist oli eelinfo põhjal eeskätt sõjaväe väljaõppekeskusega, oli mul raske uskuda, et seal võiks lisaks suured laskemoonalaod olla, aga eksisin, sest peale ladude rünnakut kestsid laskemoona plahvatused tunde ja tunde. Eile tehtud satelliidipiltidelt on näha, et laskemoonalaod olid seal kõrvuti kasarmutega, see kombinatsioon on vist võimalik ainult Venemaa armees, kus lõhkeaine on nö segatud elavjõuga ning Ukraina rünnaku kohta on eesti keeles tabav ütlus, et tabati kaks kärbest ühe hoobiga. Kindlasti hukkus ja sai vigastada omajagu Venemaa sõjaväelasi, nii et Ukrainalt väga edukas operatsioon. Omajagu spekulatsioone on selles osas, millega rünnati, ukrainlased ise räägivad droonide parvest, millest paar kohale jõudis ja sellest piisas, Venemaa z-kanalites aga seda varianti ei usuta ja räägitakse kahest raketist ning siis arutletakse, et kas see oli Storm Shadow või Ukraina Grom-2. Vahet pole, tähtis on tulemus ning tunde kestev ilutulestik kindlasti rõõmustas ka poolsaarele saabunud Venemaa turiste. Ukrainlased lubasid lähemal ajal lisa, nii et igav neil seal ei hakka. Puhkus rohke kärtsu ja mürtsuga, see peaks venelaste temperamendile igati sobiv olema.
Donbassi rindel on kõige rohkem meediakajastust leidnud Venemaa rünnakud Krasnohorivka suunal Marinkast põhja pool, kus Venemaa üksused tungisid tehnikas suuri kaotusi kandes ühe kaevanduse šahtini enne asulat ning üritasid sinna hakata tugipunkti rajama. Selleks hakati üle põllu sinna saatma lisaks jalaväelasi ning sealt on ka video, kus Ukraina kasutab USA-st saadud kassettmoona lagedal põllul jalaväe vastu. Surmasaanute hulgas oli ka z-blogija Mihhail Lutšin, hüüdnimega „Misha in Donbass“, kes lisaks blogimisele oli ka droonide kasutamiseks loodud üksuse juht, mis tegeles ka rallidroonide abil Ukraina sõjaväliste objektide ründamisega. Just sellesama z-blogijaga on seotud anekdootlik, aga tõestisündinud lugu, kus mees enda teada tellis Hiinast AliExpressi kasutades 25000 dollari eest laiatarbedroone, aga Ukraina häkkerite töö tulemusena jõudis kohale sama summa eest vibraatoreid. „Make love, not war!“, kujutan juba ette saadetise üle rõõmustavate Venemaa sõdurite nägusid.
Bahmutist lõunas käivad jätkuvalt ägedad lahingud Klišeejevka asula pärast, aga Ukraina on järjekindlalt tasapisi edasi liikunud. Hoolimata asjaolust, et Venemaa korraldab nii Bahmutist lõuna kui põhja pool arvukalt vasturünnakuid. Kuigi kindral-polkovnik Sõrski on Bahmuti tagasivõtmise osas optimistlik, on minul keeruline tema optimismi jagada selles osas, aga kui Ukraina suudab sama edukalt seal piirkonnas siduda Venemaa kõige võitlusvõimelisemaid üksuseid, on Bahmuti-operatsioon oma eesmärgi täitnud. Eks lähipäevad näitavad, kas kassettmoona kasutamine kiirendab Ukraina edasiliikumist või mitte.
Lõunarindel on muutused rindejoones väikesed, aga sarnaselt Bahmutile korraldavad Venemaa üksused seal rindel arvukalt vasturünnakuid ning selline aktiivsus segab Ukraina edenemist, aga selline sõjapidamine tuleb Venemaa jaoks väga suurte kaotuste hinnaga. Oryx avaldas andmed, kui palju kaotasid mõlemad pooled tehnikat ajavahemikul 17-19. juuli (mille kohta on olemas pildiline tõendusmaterjal). Ukraina 17 ühikut, Venemaa 65! Ukraina kaotuste hulgas oli ka üks Bayraktar koos Roketsan MAM-L rakettidega. Nii suured kaotused tehnikas on palju poleemikat põhjustanud ka Venemaa z-blogijate hulgas, sest olukorras, kus Ukraina on teoorias ründavam pool, peaksid olema nende kaotused tehnikas suuremad, on aga vastupidi.
Neid kaotusi kommenteeris Grigori Tamar, kelle sõnul oli Suvorovil omal ajal ütlus, et kaitse on võrdne surmaga ehk siis tuimalt kaitses istudes pikemas perspektiivis edulootust ei ole. Tamari sõnul on Ukrainal paremad suurtükid ja neil palju rohkem juhitavaid mitmikraketiheitjatelt lastavaid rakette, seega lõunarindel ainult kaitses olles lõppeks asi varem või hiljem Venemaa jaoks kurvalt, siis tuleb kas taganeda või rünnata, et segada vastase tegutsemist. Kui aga ründad, siis kannad ka suuri kaotusi. Tamari sõnul on iga Ukraina poolt edasiliigutud kilomeeter oluline, sest ühel hetkel ulatuvad siis HIMARSid laskma sadamaid ja suuremat maanteed pea kogu nn Aasovi mere koridori ulatuses ning tema sõnul oleks see sõja käiku arvestades oluline muutus.
Olga Romanova sõnul on Venemaa võimud äärmiselt ebameeldivalt üllatunud asjaolust, et nii paljud eksvangid jäid Ukrainas ellu ja ei ole huvitatud edasi sõdimisest. Romanova sõnul värbas Prigožin vanglatest suurusjärgus 50000 vangi, kellest langes Bahmuti juures 25000 ja mujal rinnetel lisaks ka, aga ikkagi said tervelt 20000 eksvangi peale kuuekuulise lepingu lõppemist vabadusse ning Valgevenesse olevat läinud 2300-2500 eksvangi. Venemaa võimud on mures nii võimaliku kuritegevuse kasvu pärast kui ka seetõttu, et nende hinnangul on eksvangid Prigožini kutse peale nõus relvad haarama ning see oleks juba otseseks ohuks riigi julgeolekule.
The Moscow Times kirjutas autode müügist Venemaal, kus seoses sanktsioonidega on välja kujunenud uus kasutatud autode Venemaale viimise tee, kus kõigepealt ostetakse läänes oksjonitelt poolmuidu kokku avariilised autod, viiakse nad Gruusias asuvasse Poti sadamasse, sealt edasi Armeeniasse, kus masinad mingil kujul taastatakse (õhkpatjasid reeglina uutega ei asendata) ning siis viiakse läbi Gruusia Venemaale. Äri õitseb. Uute autode turust on järjest suuremaid tükke ampsamas Hiina ehk kui aastal 2021. juunis müüdi Venemaal Hiinas toodetud sõiduautosid 10000 ühikut, siis tänavu juunis juba 40000, mis moodustab 49% müüdud autodest. Ja Hiina autosid müüvad ka Venemaa ettevõtted, nii tulid Moskvitši tehasesse Hiina ettevõtte JAC autod, millel olid ainult rattad puudu ning kui need külge kruviti, oligi Moskvitš valmis. Tõsi, Venemaa ametnikud seletavad tähtsate nägudega, et lähiajal autotööstuses suureneb nö lokaliseerimine (see sõna asendab nüüd ametlikus retoorikas mõistet „impordi asendamine), mis seisneb aga selles, et Hiinast tulevad edaspidi autod, millel on Venemaa tehastes vaja rohkem autodega kaasa antud juppe külge kruvida.
Järgmine ülevaade esmaspäeval.
Au Ukrainale!
Ülalolev artikkel põhineb Teet Kalmuse Facebook postitusel.