Ukraina meedias oli eile kandvaks teemaks küsimus kindral Zalužnõi ametis jätkumise kohta, sest meediasse lekitatud info kohaselt olevat president Zelenski teinud talle ettepaneku ametist taanduda mõnele teisele positsioonile. Ilmselgelt on meeste vahel olnud probleeme, aga sellises sõjas on see paratamatu, sest riigijuht näeb asju ühe nurga alt ja sõjaliste operatsioonide läbiviimise eest vastutav isik teab paremini probleeme armees ja neid Ukrainal jagub. Samas on minul raske uskuda, et Ukraina kindrali ametist vabastamise teed läheb. Venemaa meediakanalid olid igatahes rõõmsalt ootusärevad, sest nad mõistavad, kui suureks võiduks nende jaoks oleks vaat et juba legendaarse kindrali väljavahetamine sõja keerulistel hetkedel.

Kuuldavasti ei meeldi Zelenskile Zalužnõi jutt patiseisust rinnetel, sest tema tahaks rääkida edust lahinguväljal ja ta mõistab, et liitlaste toetus Ukrainale sõltub paljuski sellest, kuidas nad lahinguväljal hakkama saavad. Zalužnõi peab aga lähtuma reaalsusest, kus vastasel on pea kõike rohkem ning senine sõja käik on näidanud, et hästikindlustatud positsioonide vastu on hädas mõlemad pooled ning konventsionaalses sõjas on Ukrainal keeruline edu saavutada, edu saavutamiseks tuleks Zalužnõi sõnul suuta ületada vastast lahinguväljal tehnoloogiliselt, et saada mingi eelis. Nüüd nö kaevuvad mõlemad pooled järjest sügavamale kaitsesse ning suuremat edu on keeruline saavutada mõlemal poolel.

Olukord rinnetel. Luganski oblastis üritab Venemaa armee mööda liikuda Sinkovkast lääne poolt ning eelnevatel päevadel on neil seal olnud ka väike edenemine. Kui nad suudavad veel edasi liikuda ja jõuda Sinkovkani lääne poolt, siis muudaks see asula kaitsmise Ukraina jaoks oluliselt keerulisemaks.

Viimastel kuudel on Venemaa kaotanud palju elavjõudu ja tehnikat, aga siseriiklikuks tarbimiseks on vähe ette näidata. Seetõttu kujutati sealses meedias Tabaivka äravõtmist kui väga suurt saavutust, kuigi reaalsuses on tegemist oru põhjas asuva väikese külaga, kus enne sõda elas suurusjärgus 40 inimest, aga nüüd pole külast enam midagi järel ja inimesi seal ka enam pole. Ukraina võttis vasturünnakuga osa külast tagasi, aga oru põhjas on keeruline kummagi poole sõduritel, sest vastase suurtükid on vastastikku kõrgendikel. Ukrainlaste andmetel on Venemaa sinna rindelõiku toonud juurde nii suurtükke ja mitmikraketiheitjaid ning nad tulistavad aktiivselt Ukraina positsioone. Eile seal lõigus rindejoones muutusi ei toimunud ja pole välistatud, et rindejoon jääb seal paigale pikemaks ajaks, kuigi Venemaa kindlasti üritab sealt suunast pealetungi edasi arendada.

Venemaa on võtnud tõsiselt käsile Bilogorivka pommitamise, nii visati Ukraina kaitsepositsioonidele eilse päeva jooksul 25 liugpommi ning sellise pommirahe all on ukrainlaste kaitsepositsioonid saanud tõsiseid kahjustusi. Liugpommid on nii Luganski kui Donbassi rindel muutunud Ukraina jaoks suureks probleemiks ja selles kontekstis tuli ka vaimu kosutav uudis, et väidetavalt lasti Luganski rindel alla üks Venemaa Su-34. Siiani olid nad saanud tegutseda seal sisuliselt karistamatult, näis, kas allalaskmine ka mingi pildilise materjaliga kinnitust saab.

Venemaa läks suurte jõududega rünnakule ka Kreminnast loode suunas, Terni peale ning nad tõid sinna Kaug-Idast 25. armee, mis aga olevat ukrainlaste sõnul keskpärase väljaõppega ja ebapiisava koguse tehnikaga ning ka sellest tehnikast jäi viimastel päevadel omajagu purustatuna põldudele põlema-tossama.

Donbassis on Ukrainal kõige keerulisem olukord Avdiijivka kaguosas, kus neil ei ole siiani õnnestunud likvideerida Venemaa armee edenemist, mis sai alguse kanalisatsioonitorusid mööda liikumisest Ukraina kaitsepositsioonide selja taha. Olukord on keeruline mõlema poole jaoks, sest Ukrainal ei õnnestunud hoolimata pingutustest Venemaa armee positsioone kagu pool läbi lõigata, mis oleks tähendanud Venemaa dessandi ümberpiiramist. Venemaa dessant edenes veel natuke edasi ning Ukraina jaoks oleks äärmiselt problemaatiline, kui Venemaa lõuna poolt suudaks pealetungi arendada, sest siis satuksid ohtu Ukraina korralikud kaitsepositsioonid Zeniti juures, mis on aidanud Venemaa edenemist sealt suunast tagasi hoida.

Samas ei ole midagi hõisata ka Venemaal, sest nö kitsa soolikana loode poole kulgev nende kontrolli all olev territoorium on tiibadelt Ukraina armee poolt hästi rünnatav ning et seal olevatel Venemaa sõjaväelastel ei ole tankitõrjerelvasid, siis kasutab Ukraina seal linnalahingutes tanke, mis hävitavad Venemaa sõjaväelaste positsioone lähidistantsilt. Kui tanki laskude peale tulevad Venemaa sõjaväelased hoonest välja, ootavad neid juba rallidroonid. Olukord on dünaamiline ja võib lähipäevadel kalduda kummagi poole kasuks, aga Ukraina armee jaoks on seal tõsine murekoht hetkel. Mujal Avdiijivka ümbruses suuremaid muutusi rindejoones toimunud ei ole.

Rünnak Novomihhailivkale kirdest Venemaale soovitud tulemust ei andnud, tänahommikuse seisuga jäid osad olulised kaitsepositsioonid seal Ukraina vägede kontrolli alla. Venemaa üritab ka Marinkast lääne suunas, aga ilma suurema eduta.

Ukraina korraldas aga üllatusrünnaku Avdiijivkast põhja pool Horlivka suunal ning sai väidetavalt enda kontrolli alla mõned positsioonid, mis ei olnud nende kontrolli all olnud aastast 2014 alates. See rünnak võis olla ka manööver sundimaks Venemaad sinna viima lisajõude, leevendades nii survet teistes rindelõikudes. Samas tunnistavad ukrainlased, et vaenlane pidevalt teeb rünnakukatseid pika rindejoone ulatuses ning see sunnib Ukraina armeed manööverdama oma reservidega, aga see on neile suureks väljakutseks.

Samasse mustrisse paigutub ka Venemaa rünnak lõunarindel, kus nad peale pikka rahulikumat perioodi suutsid ukrainlasi Prijutne juures üllatada ning liikuda natuke edasi põhja suunas.

Hersoni rinde osas kirjutas sõjaline ekspert Aleksander Kovalenko, et väegrupp Dnepr isikukoosseisu suurust suurendati 4000 sõjaväelase võrra ja see on nüüd 77000, lisaks anti juurde 100 jalaväe lahingumasinat (z-blogijate andmetel on Venemaa viimastel kuudel ainuüksi Krinki ründamisel kaotanud 75 jalaväe lahingumasinat). Kovalenko sõnul on see märk, et Dnepri idakalda enda kontrolli alla saamine on Venemaa armee jaoks lähiajal üks prioriteetidest, aga kui seda ei suudeta teha enne Venemaa presidendivalimisi, siis võivad toimuda muutused juhtimises ning Teplinski seeläbi võib kaotada oma koha.

Eile igatahes Venemaa üksused aktiviseerusid Krinki suunal, jalaväelasi toetasid suurtükid ja tankid, aga edu saavutada ei suudetud. Ja muidugi tuli z-blogijatelt kurtmist, nimelt olevat Ukraina hakanud nüüd palju rohkem kasutama soojuskaameratega rallidroone (ja seda ka teistel rinnetele), mistõttu enam ei saavat öösiti probleemideta tehnikaga ringi liikuda. Ukraina enda sõjaväelaste sõnul pidavat sisuliselt kogu idakalda varustamine käima erinevate droonidega, kõige ohtlikum on nende jaoks paatidega jõe ületamine, sest Venemaa droonid on seal pidevalt ootel ja laia jõe kohal pidavat elektroonilise sõjapidamise vahendite kasutamine olema problemaatiline. Eelmise aasta lõpus oli see probleem vahepeal nii tõsine, et osad merejalaväelased ei olevat väidetavalt olnud nõus sellisel kujul paatidega jõge ületama.

Venemaa ründas üleeile 35 Shahed drooniga, millest Ukraina suutis alla tulistada ainult 15 ja see tekitas palju küsimusi (eile rünnati 20 drooniga, millest võeti alla 14). Ukraina lennuväe kõneisiku Juri Ignati sõnul muutis Venemaa rünnakute läbiviimist ning sihtmärkideks olid peamiselt vahetult kas piiri lähedal või rindejoone lähedal asuvad kütusetaristu objektid. Venemaa meedias avaldati materjalid, mille kohaselt olevat osadel Shahed’idel nüüd uued lõhkepead, mis sobivat just eeskätt infrastruktuuriobjektide ründamiseks. Sisemaal on Ukraina mobiilsed õhutõrjegrupid järjest paremini Iraani droonidega hakkama saamas, aga siiani nad piiri lähedal eriti ei paiknenud. Lähiaeg näitab, et kas see oli ühekordne Venemaa taktikamuutus või hakatakse sellise mustri järgi rohkem rünnakuid korraldama.

Kui veel eelmisel aastal Venemaa poolel z-kanalid naersid Ukraina mobiilsete gruppide üle, kes õhutõrjekahuritega droonide pihta tulistasid, siis nüüd on nende suhtumine muutunud, sest droonide allatulistamiseks on suurema kaliibriga relvad igati sobivad. Nii olevat Venemaa armees tekkinud defitsiit 12mm laskemoonast, sest just sellega tulistatakse droone, eeskätt suuremaid põllumajandusdroone, mis on suuremad ja aeglasemad.

Väga pikalt on räägitud GLSBD rakettide rindele jõudmisest, aga juba eelmisel sügisel kohale jõudma pidanud rakettide Ukrainasse toomine on veninud ja veninud. Need raketid tellis USA veel eelmisel aastal, seega nende eest on makstud ja seda ei mõjuta USA-s toimuvad poliitilised protsessid. Mälu värskendamiseks niipalju, et nende rakettide näol on tegemist vana laskemoona modifitseerimisega, kus USA ladudes seisnud vanadele juhitamatutele mitmikraketiheitja rakettidele lisati moodul, mis võimaldab raketi muuta juhitavaks ja kui rakett on kiirenduse lõpetanud, avanevad moodulil tiivad, mis võimaldavad raketil lennata kuni 150 kilomeetri kaugusele, kusjuures on see rakett õhus juhitav. Neid rakette saab lasta HIMARSitelt, aga see pole veel teada, kui edukalt Venemaa õhutõrje nendega hakkama saab.

Täna öösel toimus järjekordne droonirünnak Venemaa naftatööstusettevõtte vastu, seekord oli drooni sihtmärgiks Peterburis asuv Nevski Mazut. Drooni plahvatus tekitas tulekahju, mis suudeti küllaltki kiirelt kustutada, aga see ei olnud selle rünnaku juures peamine. Hoopis olulisem oli info, et drooni üritas maha võtta varahommikul kell 4.20 Venemaa au ja uhkus, õhutõrjekompleks S-400 Triumph, aga kohalike sõnul oli droon veel pool tundi peale rakettide väljatulistamist ringi põristanud, enne kui ründas. Eks selle üle arutleti juba varem, et kas selline õhutõrjekompleks sobib madalalt lendavate droonide mahavõtmiseks ja nagu elu näitab, siis hästi ei sobi. Vähemalt said osad piiterlased ilutulestikku ja pauku ning loodetavasti pakutakse sellist meelelahutust neile lähitulevikus veel ja veel.

Venemaa agressioon on Ukrainas elavad inimesed nii välja vihastanud, et üle riigi toimub Venemaaga seotud minevikku meenutavate objektide avalikust ruumist teisaldamine. Kõige kaugemale on selles osas jõudnud Lvivi oblast ja nii on Ukrinform andmetel 2023. aastast alates seal teisaldatud 312 sellist objekti ning Maksim Kozitsky sõnul olevat sellega oblastis esimesena Ukrainas dekommuniseerimine avalikus ruumis lõpule viidud.

Harkivis aga eemaldati Bogdan Hmelnitski bulvaril asuva Komsomoli Allee postamentide otsa asetatud büstid, teiste seas ka Zoja Kosmodemjanskaja oma, keda okupatsiooni ajal Eestis koolis käinud inimesed peaksid veel mäletama. Sellega seoses meenub, et meie kooli pioneeriorganisatsioon oli Leen Kullmanni nimeline, teda tunti kui nn Eesti Zojat, kes nõukogude propaganda versiooni järgi oli vahelejäämise järel vaikinud ja seetõttu tapetud, aga hiljem selgus, et ülekuulamisel ta andis hoopis kõik kaaslased üles ja töötas edaspidi Saksamaa vastuluure heaks.

Okupeeritud Mariupolis aga liiguvad asjad vastupidi, kõikjale on tagasi pandud Lenini kujud ning linnas taaselustati komsomoliorganisatsioon. Back to the USSR! Tagasi minevikku. Aastal 2024.

Avaldati korruptsiooni tajumise indeks CORRUPTION PERCEPTIONS INDEX eelmise aasta kohta ning Venemaa sai selles arvestuses läbi aegade madalaima skoori, 26 punkti, mis paigutab ta 180 riigi hulgas 141. kohale. Ukraina skoor oli 2013. aastal veelgi madalam - 25 punkti, aga sõja ajal on toimunud muutused ning nüüd on neil 36 punkti ja 104. koht. Eesti aga jagab 76 punktiga koos Kanadaga maailmas 12. kohta, oleme ka selles arvestuses maailma tipus, aga saab veel paremini. Arvestades aga meie nõukogude pärandit ja piirkondi, kus ajalooliselt on olnud korruptsiooni osas natuke teised realiteedid, siis on see tulemus väga hea.

Järgmine ülevaade reedel.

Au Ukrainale!

Täiendatud kell 15.08 Vangide vahetuse raames saabus Ukrainasse 207 Ukraina sõjaväelast. See on üks suuremaid vangide vahetusi selle sõja käigus.

Ülalolev artikkel põhineb Teet Kalmuse Facebook postitusel.

Eestlased Ukrainas

TRENDING