USA-s toimunud presidendivalimistel võitis selge vahega Donald Trump ja sellega seoses on ka minu käest korduvalt küsitud, et mis siis nüüd ikka juhtuma hakkab, kas tõesti suudab Trump sõja 24 tunni jooksul lõpetada. Siinkohal on oluline täpsustada, et uus president asub ametisse alles järgmise aasta 20. jaanuaril, enne seda on Biden ikka president edasi ja kui varem armastati rääkida Trumpi ettearvamatusest, siis nüüd on Bidenil kaks kuud aega tegutsemiseks olukorras, kus tal on piltlikult öeldes vabad käed.

Käed, mille ta ise varem ise kinni sidus, et seeläbi parandada demokraatide võimalusi presidendivalimistel, aga eks ole ju vana teada tõde, et selja taha seotud kätega võidušampust ei joo.

Palju infomüra on USA poolt Ukraina abistamise jaoks eraldatud miljardite dollarite osas. Seal on kaks varianti relvastuse saatmiseks Ukrainale – kas võtta ladudest olemasolevat või sõlmida lepingud USA ettevõtetega relvastuse tootmiseks. Kuna USA peab arvestama ka muude võimalike relvakonfliktide puhkemisega, siis peavad nad hoidma strateegilisi varusid ning seetõttu sõlmitud lepingud uue relvastuse ja laskemoona tootmiseks, aga see kõik võtab aega.

Selles kontekstis ei ole liigne meenutada, et tänu vabariiklaste vastutöötamisele kaotas USA president pool aastat ülimalt väärtuslikku aega, mille tulemusega Ukraina paljuski kaotas Avdiijivka. Ukraina päästsid halvimast rallidroonid, aga need on siiski ainult üks komponent laiemast tervikust, mida on vaja sõja pidamiseks igasugustes tingimustes. Kui nüüd USA president Biden üritab kahe kuu jooksul Ukrainale anda 6,5 miljardi dollari eest relvastust ja laskemoona (millest oluline osa peab tulema ladudest), siis võib õigustatult küsida, et milleks alles nüüd? Ehk oleks soovi korral saanud ka varem ladudest rohkem relvastust võtta ja Ukrainasse saata.

2024. aasta suveks oli ka Bidenile saanud selgeks, et sellisel kujul jätkates Ukrainale võitu ei paista ja ega neid inimesi on väga vähe, kes arvaksid, et Ukraina suudaks Venemaad võita konventsionaalses sõjas, eduks on vaja Venemaa selget mõjutamist ka majanduslikult, aga demokraadid kartsid vaat et paaniliselt, et Venemaa naftatulude vähendamise tagajärjel toimuv naftatoodete maailmaturuhinna tõus nullib nende lootused valimisvõidule, õudse lõpu asemele valisid nad lõputu õuduse, kus Venemaa sai naftat ja naftatooteid müües nii palju raha, mis võimaldas sõjategevusega jätkata ja seda isegi aktiviseerida. Ja siis ongi küsimus, et kas Harrise valimisvõidu puhul oleks üldse olnud lootust millegi muutumisele?

Nüüd jõuan Trumpi juurde. Trump on vähemalt väga selgelt väljendanud, et ta soovib selle sõja kiirelt lõpetada. Loomulikult on opositsiooni kandidaadil lihtne lubada maad ja taevad kokku, aga samas on teada, et erinevat Bidenist on Trumpil saudidega võrratult paremad suhted ja ta võib täiesti saavutada nö diili, et saudid aitavad nafta maailmaturu hinna alla lüüa juhul, kui Putin ei nõustu Trumpi ettepanekutega rahuprotsessi läbiviimise kohta Ukrainas.

Ka tuleb arvestada, et võrreldes Trupi eelmise valitsemisajaga on maailm muutunud. Venemaa suurimateks sõpradeks on saanud riigid, kellega Trumpil on pehmelt öeldes mitte just kõige soojemad suhted ehk siis Iraan ja Põhja-Korea. Need kolm riiki on moodustanud kurjuse kolmnurga ning ei ole ka eriline saladus, et Trumpil on eriti pingelised suhted Iraaniga ja lisaks kõigele head suhted praeguse Israeli juhiga. Ehk siis USA Iraani poliitika muutub veelgi karmimaks, samas on Iraan Venemaa liitlane ja on aidanud Venemaad sõja jooksul nii droonide kui laskemoonaga, mis on palju surma külvanud Ukrainasse.

Eelpooltoodut arvesse võttes on minul küll väga keeruline ette näha, et Trump nõustuks sõja lõpetamisel Putini poolt esitatud tingimustega ja nii arvavad ka paljud Venemaa politoloogid ja analüütikud, samas kui Putinil pole nö nägu kaotamata võimalik Trumpi nõudmised vastu võtta.

Ühe lahingutegevuse lõpetamise võimaliku lahendusena on meedias liikvele läinud taas variant, millest on varem ka räägitud ehk siis lahingutegevuse külmutamine praegusel rindejoonel. Selles kontekstis oli minul huvitav vaadata ühes väljaandes jutule lisatud kaarti, kus rindejoon muidu jooksis mööda praeguseid jooni, aga Kurski oblast oli täielikult Venemaa kontrolli all. Kuidas siis nii, sest hetkel on seal Ukraina armee kontrolli all 650 ruutkilomeetrit + nö hall tsoon ning Ukraina armeed sealt praegustes ilmastikutingimustes kiirelt välja küll ei ole võimalik saada.

Võimalikku rindejoone külmutamist ja nö rahuvalvevägede saatmist kommenteeris Venemaa poolt Dmitri Solonnikov nii, et kui Venemaa peaks nõustuma antud ettepanekuga, näeks Venemaa välja nagu kolmanda maailma riik (no aga BRICSi kuulumine seda ju tähendabki niigi), kelle malakaga onu Ameerikast paika paneb ja selgitab, kuidas edaspidi elada – ei mingit denatsifitseerimist, demilitariseerimist, otse vastupidi, väidetavalt lubab USA suurendada sõjalist abi veelgi juhul, kui Venemaa ei peaks nendest tingimustest kinni.

Ja sellises olukorras ei olegi niivõrd määrav Ukraina NATO-sse kiirelt saamine, kui USA on nende selja taga, lisaks on Venemaa arenenud maailma silmis jätkuvalt agressor koos kõige sinna juurde kuuluvaga. Venemaa ainuke tee tagasi nö normaalsusesse oleks kõigilt okupeeritud territooriumitelt lahkumine koos sõjakahjude hüvitamise ja sõjakurjategijate üle kohtu mõistmisega, aga tänasel päeval kõlab see kui muinasjutu lõpp, seda ei paista veel niipea, sest kurjuse positsioon Venemaal on veel tugev.

Venemaa meedias Trumpi võiduga seose mingit suuremat sorti eufooriat ei ole, erinevat eelmisest korrast, sest mõistetakse, et Trumpi jaoks on oluline oma lubaduste täitmine ning Ukraina kontekstis tähendaks Putini nõudmistele allumine Trumpi jaoks kaotust, aga seda Trump endale lubada ei saa ning Venemaa analüütikute sõnul tähendaks Putini keeldumine suure tõenäosusega Trumpi poolt eskalatsiooni kasvatamist, peale mida Trump esitaks Venemaale juba Putini jaoks oluliselt viletsamad tingimused sõja lõpetamiseks. Ma ise loodan, et ehk võtab Biden järele jäänud aja jooksul tõsisemalt käsile ka sanktsioonid, sest Venemaa majanduses on mitmeid märke, mis näitavad, et nö kärsahaisu tuleb järjest rohkematest kohtadest.

Ühe aspekti tooksin veel välja. Sõda Ukrainas on andnud väga tugeva arenguimpulsi USA relvatööstuse arenguks ning iga päev saavad nii USA kui teised NATO riigid hindamatut informatsiooni lahinguväljalt selles osas, kuidas tegutseb vastane ja mis suunas oma relvi arendada. Kui aga USA relvatööstus on maailma võimsaim, siis on seda ka jätkuvalt USA armee ning kõik riigid maailmas peavad sellega arvestama. Euroopa riigid ostavad USA-lt relvastust ja on olulised kaubanduspartnerid, pealegi on relvade müük USA jaoks eksport ja Trump on eeskätt ikka ärimees – läheb hästi USA ettevõtetel, läheb paremini ka elu ameeriklastel.
Olukord rinnetel.

Kurski oblastis alustasid Venemaa üksused juba kolmanda suurema pealetungikatsega, seda nii põhja poolt Mala Loknja suunas kui Ljubimivka poolt ida poole. Sügisvihmad on hõreda teedevõrguga piirkonnas logistika muutnud keerukaks mõlema poole jaoks, mistõttu tuleb kasutada väheseid läbitavaid teid, aga seetõttu on vastasel lihtsam varitsusi korraldada. Ukraina ajakirjaniku Vassil Pekhno sõnul teadaolevat Venemaa eile edu ei saavutanud, küll aga kaotas Venemaa omajagu tehnikat. Samas on Pekhno sõnul just viletsa teedevõrgu tõttu Ukrainal keeruline edaspidi hoida enda kontrolli alla Kurski oblastis piirkonda Mala Loknast põhja pool, sest teedevõrk ei võimaldavat sügisvihmade ajal seal hästi logistikat korraldada. Küll aga on täpselt samamoodi Venemaa armeel siis keeruline arendada edukat pealetungi ning Sudža piirkonda võib Ukraina armee Pekhno arvates hoida enda käes veel küllaltki pikka aega.

Põhja-Korea sõdurite osalemisega seoses seal piirkonnas ilmus värvikas lugu z-kanalis Kremljovskaja tabakerka. Nimelt olevat neli põhjakorealast läinud majja, mille omanikud olid sõjategevuse eest lahkunud ning ühes toas oli laua peale jäänud ikoon. Põhjakorealased vaatasid, et selle pealt on hea süüa ning panid toiduained ikoonile. Siis oli aga hoonesse sisenenud sügavalt usklik Venemaa armee ohvitser, kelle ülesanne oli põhjakorealasi nö karjatada ja ta karjatas, et oma käitumisega te solvate jumalat, peale mida oli põhjakorealased hakanud kõvasti midagi vastu seletama. Tüli oli paisunud ja Venemaa ohvitser oli võtnud lõpuks käsirelva ja põhjakorealased maha lasknud. Z-kanali andmetel toimuvat uurimine ja peamine etteheide ohvitserile olevat, et miks ta ei kasutanud tõlkeprogrammi.

Donbassis leidis kõige rohkem vastukaja kindral-major Pavel Klimenko hukkumine Ukraina rallidroonirünnaku tagajärjel. Avdiijivkast põhja pool, Krasnohorivka juures (kuus kilomeetrit rindejoonest) istus 5. brigaadi komandör koos mõnede teiste sõjaväelastega mootorratastele, kui neid ründasid rallidroonid.

Kindral-major sai haavata ja suri haiglas ning ma lisan ka foto dokumendist, mis sellega seoses ka sotsiaalmeedias avaldati, huvilised saavad sealt rohkem üksikasju vigastuste kohta. 5. brigaad on moodustatud endisest Luhanski nö rahvavabariigi üksustest ning nad said kurikuulsaks ühte kaevandusšahti rajatud kinnipidamiskoha tõttu, kus inimesi piinati ja isegi tapeti ning Klimenkoga seoses räägitakse, et ta olevat nõudnud sõduritelt iga kuu ka raha. Maa alla suleti reeglina sõjaväelased, kes olid lahingutegevuses vigastada saanud ja ei nõustunud seetõttu lahingutegevuses osalema. Neid näljutati ja piinati niikaua, kuni nad nõustusid lahingusse minema, mis nende jaoks tähendas kindlasse surma saatmist.

Kõige kõmulisem juhtum on aga 5. brigaadil seoses USA-st aastal 2014 sinna piirkonda elama asunud ja ka lahingutegevuses osalenud Russell Bentley’ga, kes sekkus ühte tänaval toimunud purjus sõdurite poolt põhjustatud tülisse ja üritas tülitsevaid pooli lahutada, aga selle peale 5. brigaadi sõjaväelased võtsid mehe kinni, pidades teda USA spiooniks, viisid maa alla šahti, piinasid teda, Venemaa z-kanalite andmetel ka vägistasid, peale mida Bentley tapeti. Selle sündmusega seoses uurimistegevus käib, aga eelpool kirjeldatud tegevused näitavad seda karistamatustunde määra, mis okupeeritud territooriumitel valitseb ning vähemalt Venemaal võeti osades z-kanalites selles kontekstis uudist kindral-majori surmast vastu kui positiivset uudist.

Donbassis on Venemaa armee peamine fookus endiselt Kurahhove. Terve nädala jooksul ei ole Venemaa enam Kurahhovet üritanud soomustehnikaga suurte jõududega rünnata, selle asemel on hakatud asulale viskama palju liugpomme ning sinna lastakse palju laske suurtükkidest ehk siis Venemaa armee loodab nii asula maatasa teha, peale mida on ukrainlastel seal keerulisem kaitset organiseerida. Ka üritab Venemaa jätkuvalt Kurahhovest lääne pool edeneda nii põhja kui lõuna poolt, et ideaalis kolm Ukraina brigaadi ümber piirata, kes ida pool edukalt kaitset on siiani suutnud hoida.

Pokrovske suunal on Venemaa enda kontrolli alla suutnud võtta Novooleksiivka asula, aga suurem pealetung Pokrovski suunal ei saa Venemaa poolt enne alata, kui kogu Kurahhove piirkond on enda kontrolli alla saadud.

Pokrovski piirkonnas tegutseb Ukraina kõige tuntum drooniüksus Madrari linnud ning nad on pikema aja jooksul demonstreerinud oma videotes, kuidas nad hävitavad Venemaa suurtükiväe võitlusvõimet. Nimelt on Venemaa armeel järgi jäänud vähe iseliikuvaid suurtükke, aga just need on rallidroonide jaoks nö magusaks sihtmärgiks, sest nad on väikese soomusega, aga samas on piisavalt kütust ja laskemoona, mis drooni tabamuse järel kas plahvatab või süttib põlema. Järeleveetavate haubitsate puhul on rallidroonide efekt väiksem, sest väga tihti ei suuda rallidroonid järeleveetavaid haubitsaid kasutamiskõlbmatuteks teha. Madjari linnud on valinud teise taktika – nad ründavad rallidroonidega suurtükkide torusid, aga just nende torude osas on Venemaa armees suur defitsiit juba praegu, sest asemele neid ei suudeta vajalikes kogustes toota.

Luhanski rindel on 92. brigaad koos oma drooniüksusega Achilles suutnud stabiliseerida olukorra Oskili veehoidla ääres ning eile suutsid nad rallidroonidega tabada kahte Venemaa termobaarilist kompleksi TOS-1A.
Lõuna pool jätkab Venemaa armee pealetungi põhja poolt Terni suunas, kandes sealjuures väga suuri kaotusi elavjõus. Ternist üheksa kilomeetrit lõuna pool on Torske, millega seoses Venemaa 67. diviisi sõjaväelased tegid videopöördumise Venemaa kaitseministri poole. Nende sõnul ei ole nad suutnud 7 kuud Torsket ära võtta, sest kasutatav tehnika pole töökorras, suurtükkidest saab teha ainult mõned lasud päevas ja lennuvägi neid ei toetavat ehk siis neid aetavat nö hakkliharünnakutesse, kus paljud nende hulgast saavad kas surma või raskelt haavata.

Viimaste nädalate arengud rinnetel näitavad, et ei ole ka Venemaa armeel enam jõudu aktiivselt kogu rindejoone ulatuses rünnata, nad peavad tegema valiku mingi konkreetse lõigu eelistamiseks, aga tunnistavad ka Venemaa sõjaväelased, et sellisel kujul jätkates on nende jaoks nö võidu saavutamine veel väga-väga kaugel.

Ukraina armee on hädas sõjaväelastega, kes on omavoliliselt lahkunud sõjaväeosa juurest ning The New York Timesi andmetel oli selliseid juhtumeid selle aasta esimese üheksa kuu jooksul suurusjärgus 50000. Nüüd on mitmed tuntud brigaadid teinud üleskutseid, et omavoliliselt lahkunud sõjaväelased liituksid nende brigaadidega ning 47. brigaad sai peale üleskutset lausa 200 sooviavaldust sellistelt sõjaväelastelt, mis ületas kõik selle brigaadi juhtkonna ootused.

Lõppu mõned uudisnupud ka Venemaalt. Saraatovi oblastis võib nüüdsest probleemideta ületada kiirust kuni 135 kilomeetrini tunnis juhul, kui sa põgened sind ründava drooni eest. Nüüd võib kindlalt ennustada, et seal piirkonnas kasvab järsult kohaliku politsei andmetel droonide eest põgenemise juhtumite arv. Pedaal põhja ja kui probleem tekib, siis ütled, et põgenesid drooni eest.

Või osas ähvardas Venemaal tekkida kaubast puudus, mistõttu hakati seda sisse tooma nö sõbralikult riigist Araabia Ühendemiraatidest (AÜE), mis on ju teada tuntud põllumajanduspiirkond (sarkasm kuubis). Kui siis AÜE-st imporditud või kauplustesse jõudis, selgus, et tegemist on Ukrainas toodetud võiga „Ferma“.

Esialgse info kohaselt ründasid Ukraina droonid täna Saraatovis asunud naftatöötlemise kompleksi , aga ehk selgub selles osas päeva peale rohkem informatsiooni. Küll aga on The Moscow Times’i andmetel kolmel Venemaa naftatöötlemise ettevõttel suuri probleeme tootmise taastamisega peale hoolduspausi, sest lääne päritolu tehnoloogia väsib, aga asendada seda kiirelt ei ole võimalik ning nii lükkub nendes tehastes täiemahulise tootmise käivitamine edasi vähemalt detsembrini.

The Moscow Times’i andmetel on 40-s Venemaa naftatöötlemise kompleksis keskmiselt 60% sisseseadest pärit nö ebasõbralikest riikidest ning sanktsioonide tingimustes polevat võimalik seda asendada ning probleemid saavad ajapikku ainult süveneda. Sanktsioonid töötavad.

Järgmine ülevaade esmaspäeval.

Au Ukrainale!
Ülalolev artikkel põhineb Teet Kalmuse Facebook postitusel.

Märkmed: