Ukraina sõdur miinipildujaga Donetski oblastis, 9. veebruar, 2024. Foto: Diego Herrera Carcedo/Anadolu via Getty Images
Erinevalt eelmise aasta esimesest poolest on Venemaal armee kasutuses relv, mis omas väga tähtsat rolli Avdiijivka pärast peetud lahingute lõppfaasis ning seda kasutatakse väga aktiivselt ka eeskätt Avdiijivka ja Bahmuti juures – need on liugpommid. Aleksander Kovalenko sõnul on Venemaa juba tänaseks päevaks veebruari jooksul visanud rohkem kui 1200 liugpommi, mis on rekord ühe kuu jooksul ja 25.02 visati 119 ja 26.02 visati 121 liugpommi. Praeguse pealetungi käigus visati eile Orlivkale 30 ja Tonenkile 18 liugpommi, peamiselt 500 kilogrammiseid. Nii suurte pommidega suudab Venemaa armee hävitada nii hooned kui kaitserajatised ning seetõttu Ukrainal keeruline asulaid kaitsta ning sobivama reljeefi ning looduslike takistustega kaitsepositsioonid asuvad praegustest positsioonidest lääne pool.
Kui Avdiijivkat said Venemaa Su-34 pommitada liugpommidega sisuliselt karistamatult, siis nüüd on olukord järsult muutunud – veebruaris on lühikese aja jooksul maha võetud juba 7 liugpomme viskavat Su-34 (2023 suutis Venemaa ehitada 6 sellist lennukit), neile lisaks Su-35 ja luurelennuk A-50. Nii et kui novembrikuu nimetus on ukraina keeles „listopad“ ehk lehtede langemise kuu, siis veebruari on hakatud kutsuma „litakopad“ ehk Venemaa lennukite langemise kuuks. Ometi ei ole see vähendanud Venemaa lennuväe aktiivsust ning Aleksander Kovalenko sõnul on see seletatav ainult ühe asjaoluga – ilma liugpomme kasutamata ei suuda Venemaa lahinguväljal edasi liikuda, seetõttu ei hooli nad hetkel lennukite kaotusest, sest kõige tähtsam on enne Venemaa presidendivalimisi võimalikult palju maad okupeerida.
Ilmselgelt ei suuda Venemaa pikema perioodi vältel sellises koguses oma moodsaid sõjalennukeid kaotada, sest nende endi retoorika järgi on sisuliselt terve arenenud maailm nende vaenlane ning neid lennukeid peab jaguma ka mujale, aga praegu on nad võtnud suured riskid ja see on ka omamoodi meeleheite tunnus. Mitmed Ukraina sõjalised eksperdid toovad välja, et õige varsti lähevad puud lehte, mis muudavad eeskätt Luganski oblastis Venemaal pealetungi läbiviimise oluliselt keerukamaks, aga see aitab kaitses olevat poolt ka Donbassis ning Hersoni rindel, seega peab Venemaa armee üritama ära kasutada ära ajaakent, kui puud pole veel lehtes ning Ukrainal on probleeme mürskudega ning pole veel lääne päritolu sõjalennukeid, aga ka kõige probleemsemal Avdiijivka suunal suudab Venemaa kõige mustema stsenaariumi korral edasi liikuda kuni 10 kilomeetrit, mis on äärmiselt ebameeldiv, aga mastaape arvestades ei ole veel maailma lõpp.
Avdiijivkast lääne pool kaotas Ukraina armee esimese Abrams tanki, mida ründas droon. See sündmus vallandas tõelise rõõmupeo Venemaa z-kanalites, aga osati ka seal kiirelt tülli minna ning põhjuseks ikka raha, sest üks näitleja oli välja pannud 10 miljonit rubla sellele, kes esimesena USA tanki liikumisvõimetuks muudab ning otse loomulikult ilmusid välja ohvitserid, kes droonioperaatori asemel kogu raha endale tahtsid saada ning nüüd käib seal inetu maadejagamine.
Veel üks äärmiselt traagiline sündmus leidis aset Avdiijivkast lääne pool, kus üheksa Ukraina sõjaväelast andsid ennast vangi, peale mida nad Venemaa armee sõdurite poolt kohapeal maha lasti. Venemaa sotsiaalmeediakanalitesse laadis mahalaskmisest video üles rašistlik (et mitte öelda natsistlik) üksus Russitš, kes on kurikuulsaks saanud ukrainlastest vangide piinamise ja tapmisega, kusjuures video juures nad kirjutavad, et see oli ainuõige käitumine Venemaa sõjaväelaste poolt. Hiljem tegi Russitši esindaja täiendava postituse, kus nad tunnistasid, et Venemaa jõustruktuuride poolt avaldatakse neile tugevat survet selle video mahavõtmiseks, aga nemad ei alluvat sellele, sest kõik olevat õige.
Venemaa ründas liugpommidega aktiivselt ka Bahmutist lääne pool asuvat Tšasiv Jari ning video sellest on silmale valus vaadata. Lähimal ajal võivadki Tšasiv Jar ja Kupjansk kujuneda Venemaa rünnakute põhisihtmärkideks ning Venemaal on hetkel piisavalt jõudu, et nendest suundades aktiivse ründetegevusega jätkata.
Lõunarindel on Robotõne juures olnud viimastel päevadel suhteliselt vaiksem, sealt suunast ei julge Venemaa Su-34 nii aktiivselt kasutada ning seetõttu edu ei ole. Hersoni rindel aga tunnistavad Venema z-blogijad, et Ukraina on isegi suutnud natuke suurendada enda kontrolli all olevat territooriumi lääne poole ning kui puud lehte lähevad (seal Ukraina lõunaosas juhtub see juba õige varsti), siis ei olevat mingit variant niipea Ukraina positsioone Dnepri idakaldal likvideerida.
Lähenevate Venemaa presidendivalimiste valguses on mitmetes z-kanalites ilmunud sõjaväelaste poolt manitsused, et valimisi ei tohiks rindejoonest kuni 100 kilomeetri kaugusel läbi viia nö traditsiooniliselt ehk siis kujul, kus suur kogus sõjaväelasi asub tihedalt mingil maa-alal koos, aga just nii need asjad on Venemaa armees valimiste ajal ikka käinud.
Selgunud on ka täiendavaid detaile Volnovahha lähedal toimunud rünnakute osas, kus HIMARSilt lastud rakettidega sai surma vähemalt 67 Venemaa sõjaväelast. Venemaa sõjaväelaste sõnul oli Ukraina armee kõigepealt lõhanud nö tavalise raketi, peale mida viskusid sõjaväelased instinktiivselt laiali maapinnale, mis aga oligi Ukraina armee eesmärk, sest järgmistena plahvatasid õhus raketid, millest volframkuulid (läbistavad ka küllaltki paksu soomust) lendasid maa poole ning tänu maas lamavatele sõjaväelastele oli nende nö pinnalaotus ülevalt vaadates palju suurem ning suurem oli ka tõenäosus neid tabada. Otse loomulikult leiti kiirelt ka süüdlane, kelleks ei olnud ohvitser, kes andis korralduse roodud üles rivistada kindrali saabumiseks, vaid hoopis seersant Artjom Polonenko, kes viis rivistamise läbi ja hiljem tegi sündmuskohast fotosid ja videosid, mille saatis sõbrale, kes need sotsiaalmeediasse pani. Seersant istuvat nüüd nö augus (suur auk avatud taeva all) ja ootavat oma saatust.
Kuigi lääne meedias on olnud omajagu rõõmu Venemaa lennukite allatulistamisest, siis ei saa mööda vaadata ka sellest, et viimaste päevade jooksul on Ukraina kaotanud Andrei Perpetua andmetel omajagu moodsat tehnikat, näiteks S-300 ja NASAMS-i laskeseadme, viis radarit, liikuvsuurtükkidest kolm Bohdanat (tuleb välja, et tegemist on hoopis naisenimega ehk siis mitte Bohdan, vaid Bohdana), Archeri, KRAB-i, Caesari, tanki Abrams, jalaväe lahingumasina Bradley. Loomulikult ei saa sõjas ilma kaotusteta, aga Ukraina jaoks on kaotused tehnikas olnud valusad olukorras, kus seda niigi napib. NASAMS laskeseade oli asunud lõunarindel 50 kilomeetri kaugusel rindejoonest ning kurja tegi Lancet droon, mille vastu pole siiani väga head vasturohtu leitud.
Tehisintellekti kasutamine tapjadroonides on varem lääne pool omajagu eetilisi probleeme tõstatanud, seetõttu oli huvitav info, et Prantsusmaa plaanib tänavu 250000 tapjadrooni saatmist Ukrainasse, kusjuures need tehisaru kasutavad droonid on loodud eesmärgiga hävitada vastase elavjõudu. Droonid tunnevad ära nö omad sõdurid spetsiaalsete seadmete järgi, mida need kannavad ja kui seda pole, siis droon ründab. Kõige selle ümber on veel omajagu salapära, aga see info on pärit Prantsusmaalt ning väidetavalt pidavat arendustöö käima ühes rindelõigus Ukrainas lahingutegevuse käigus.
Droonidest veel natuke. Ukrainlased kurdavad, et neil on küll päris head elektroonilise sõjapidamise vahendid, mis on efektiivsed rallidroonide vastu, aga ootamatult on jalaväele suuremaks probleemiks kujunenud kõrgelt kvadrokopteritelt vistavad granaadid, sest jalaväe mobiilse EW efektiivne tööraadius väga suur ei ole. Samal ajal on Ukraina kasvatanud rallidroonide tööraadiust ning selleks kasutatakse nö emalaevana suuri põllumajandusdroone, mis lendavad kõrgel vastase tagalasse ja siis stardivad nendelt rallidroonid, kusjuures põllumajandusdrooni (Venemaa armee kutsub neid Baba-Jagaa’ks) kaudu toimub ka rallidroonide juhtimine. Sellises rollis on Venemaa armeel põllumajandusdroone palju keerulisem maha võtta, samas saavad rallidroonid lennata isegi kuni 30 kilomeetri kaugusele rindejoonest. Põllumajandusdroonid kasutavad satelliitsidet, seega neid droonidele mõeldud EW vahenditega mõjutada ei õnnestu.
Venemaa majandus. Viimastel andmetel kasvas eelmisel aastal Venemaa majandus 3,6% ning esmapilgul tundub see igati kobe tulemus olema. Loomulikult üritab Venemaa propaganda seda reklaamida kui Venemaa suurt võitu lääne sanktsioonide üle, aga Venemaa enda majandusanalüütikud soovitavad vaadata nende numbrite taha ning siis asjad enam nii roosilised ei tundu.
Majandusteadlase Igor Lipsitsi sõnul on Venemaa majandus juba muutunud väga sarnaseks NSVL-i majandusele enne selle kokku kukkumist – sõjatööstuse roll oli ülisuur, riiklike tellimuste najal oli seal kõik hästi isegi vahetult kuni NSVL-i kokku kukkumiseni, aga sõjatööstuse eelistamise tõttu mandus muu majandus. Eelmisel aastal vedasid Venemaa majanduskasvu ainult otseselt sõjatööstusega seotud sektorid pluss sektorid, mis tootsid armeele erinevat varustust, näiteks riietust. Väikeses plussis oli ka ehitussektor, aga kõik muu oli miinuses.
Inflatsiooni ohjeldamiseks oli keskpanga baasintress 16%, mis muutis laenuraha kasutamise väga kulukaks ja siis pole imestada, et mitmed riigi omanduses olevad ettevõtted läksid käsi pikalt ees rahalist abi küsima. Igar Lipsitsi sõnul saab sellises majandusolukorras hakkama, kui sul on endal arvetel palju vabu vahendeid või kui saad riigilt suuri tellimusi ning seetõttu ei olnudki sõjaväe heaks töötavatel ettevõtetel mingeid erilisi probleeme.
Sõda on põhjustanud hinnanguliselt kuni miljoni parimas tööeas inimese lahkumise riigist ning sajad tuhanded on rindel, seega on Venemaal tekkinud järjest süvenev tööjõupuudus ning tänasel päeval on puudu miljoneid töötajaid. Aga ka siin süvendab probleeme sõda, sest sõjatööstusettevõtted nö suplevad rahas ja nad on võimelised palju kõrgemat palka maksma, lisaks annab sõjatööstusettevõttes töötamine nö bronni ehk kaitse mobiliseerimise vastu.
Suure tööjõupuuduse tingimustes tähendab see tööjõu endale tõmbamist teistest sektoritest ning nii olevat paljudes ettevõtetes ja asutustes tööjõuga nii suured probleemid, et ei jätku isegi enam autojuhte prügi ära vedamiseks, ei jätku autojuhte kiirabiautodele ja päästemasinatele, sest seal on palgad kordades madalamad kui sõjatööstusettevõtetes. Sõjatööstusele „pakub konkurentsi“ Venemaa armee, pakkudes Venemaa oludes igati konkurentsivõimelist teenistust.
Samal ajal näiteks siseturule toiduaineid tootva ettevõtja olukord närusest närusem – sisendkulud kasvad kiirelt (tööjõupuuduse olukorras surve tööjõukulude kasvule, tootmiseks vajalike importkomponentide kallinemine, laenuraha on väga kallis), samas väljamüügihinda jälgib Venemaa keskvalitsus hoolega ning kui tõstad hinda nende jaoks liiga kiirelt, on probleemid kindlustatud.
Sellises olukorras on paljude jaoks kõige mõistlikum lahendus üldse tegevus lõpetada. Esimesena ilmusid turul signaalid sellistest protsessidest seoses kanamunade ja kanalihaga, aga nüüd on need edasi liikumas ka näiteks piima- ja lihatööstusesse. Leiva tootmine pidavat olema praegusel hetkel vaat ei kõige kahjumlikum tegevus üldse ja just selles kontekstis võib vaadata mitte eriti ammust uudist sellest, kuidas ühes Venemaa leivatööstuses „olla“ lääne päritolu seadmed katki läinud, mistõttu nad hakkasid hoopis sõjatööstusele allahanget tegema.
Ehitussektoris valitses buum, sest kuigi raha laenamine oli kallis, siis kinnisvara soetamisel oli väga palju variante soetada see soodustingimustel – nii sai soodustingimustel laenu uue kinnisvaraobjekti soetamisel, lisaks said odavamalt laenu pered, spetsialistid jne. Omaosalus pidi olema väike ning siis polegi vaja imestada, et kinnisvarasektoris moodustus suur mull, kus 90% tehingutest tehti soodustingimustel saadud laenudega, kusjuures on paljudel laenu saanud inimestel igakuised laenukohustused rohkem kui 60% palgast, päris arvestataval osal inimestel isegi kuni 80% sissetulekust. Tänavu hakati tingimusi muutma, eesmärgiga vähendada soodustingimustel antavate laenude mahtu 25% peale, sellest suurendatakse omaosaluse määra, vähendatakse võimalust saada sooduslaenu Moskva ja Peterburi piirkonnas, lõpetatakse plaanide järgi uute elamispindade müügil sooduslaenu andmine.
Ehk siis tänasel päeval on Venemaa majandus Venemaa keskvõimu tegevuse tulemusena ilmselgelt üle kuumenenud, inimestel on suur laenukoormus, mis aga tähendab, et kui peaks saabuma majanduskriis, siis selle negatiivne mõju võimenduks. Kogu selle majandusmasina jätkuvaks töötamiseks peab Venemaa keskvalitsus suutma lisaks sõjapidamisele jätkata majandusse raha suunamist, aga tulude poolega on keeruline, sest energiakandjate müügist tulud langesid eelmisel aastal tuntavalt ning viimased olemasolevad reservid kuluvad kiirelt.
Juba selle aasta lõpuks võib rahvusliku heaolu fond olla tühi ning ega siis enam väga häid variante järel pole, sest ettevõttetest on juba palju välja pigistatud ning laenu ei taheta ka Venemaale eriti anda. Venemaalastel on arveldusarvetel 40 triljonit rubla, üks variant on selle kallale minna, teine variant on lasta rublal kiirelt devalveeruda. Nii et midagi rõõmustavat pikemas perspektiivis ei paista, sest järjest süvenevad probleemid ka sanktsioneeritud kaupade importimisel kolmandate riikide kaudu, samas tänavu peab Venemaa majandus suure tõenäosusega veel vastu ka sõja tingimustes. Suuresti ka „tänu“ Hiina ja India abile, aga oma panuse annavad ka näiteks Türgi ja Araabia Ühendemiraadid.
Järgmine kord plaanin majandusteemal jätkata.
Au Ukrainale!
Ülaloleva artikel põhineb Teet Kalmuse Facebook postitusel.
