Täna alustan ülevaatega rinnetel toimuvast.
Luganski oblastis üritasid Venemaa üksused mitme nädala jooksul arendada pealetungi nii Kupjanski suunal kui ka Kreminna suunalt kõigepealt Jampolivka ja Torske suunal (Kreminnast läänes), hiljem ka metsamassiivis Kreminnast edelas, aga soovitud edu nad ei saavutanud. Venemaa üritab jätkuvalt Bilohorivka juures Kreminnast lõunas, aga ka seal neil edu puudub. Viimase info kohaselt on väidetavalt Kreminna suunalt saadetud osa Venemaa dessantvägede üksusi Bahmutisse kaitset tugevdama, nii et see peaks tähendama Venemaa rünnakusurve vähenemist seal piirkonnas.
Donbassis on Bahmuti ümbrusest tulev info äärmiselt vastukäiv, ka erinevad Venemaa z-blogijad räägivad erinevat juttu. Kui võtta aluseks Ukraina poole info, siis on Ukraina lõpuks suutnud läbi murda Kurdjumovkasse ning selles osas andmed lahknevad, kuivõrd on Ukraina suutnud asulas edeneda. Seal piirkonnas on Venemaa kaitse püsima jäänud põhja-lõuna suunaliselt kulgeva veekanali (iseenesest veest tühi, aga rasketehnikaga pole võimalik seda ületada) idakaldale, kus pikki kanalit on mõlemal pool metsaviirg.
Kurdjumovka juures oli ainuke koht, kus rasketehnika saab probleemideta seda kanalit ületada ja see koht on Ukraina kontrolli all. Kurdjumovkast saaks Ukraina edasi liikuda põhja poole Andrijivka suunas, mis omakorda seaks äärmiselt ebamugavasse olukorda Venemaa üksused, kes on Klišeejevkas. Ukraina poole andmetel on nad edenenud Klišeejevkale ka põhja poolt, aga Venemaa käes on seal piirkonnas veel oluline kõrgustik ning Ukraina jaoks oleks väga oluline see piirkond oma kontrolli alla saada, siis saaks sealt suunalt arendada pealetungi Opõtne suunal.
Bahmutist põhja pool on samuti Berhivkast läänes väga oluline kõrgustik ning kui veel mingi aeg tagasi suutis Ukraina edeneda Berhivka suunas ning sealt oleks olnud mõeldav liikuda kõrgustiku suunal, siis viimastel päevadel on ülekaalus info, mille kohaselt on Venemaa üksused suutnud Ukraina Berhivka juurest tagasi tõrjuda, aga lahingud seal piirkonnas kestavad ning olukord võib kiirelt muutuda.
Lõunarindel on Ukraina suutnud edeneda Velika Novosilovka suunalt, lääne poolt on lähenetud Prijutnele ning ida poolt Krementšikile. Ukraina on suutnud ka edeneda ka Orehhivist Robotine suunal, võttes tagasi maad Robotinest kirdes. Venemaa z-blogijad on selliste arengute pärast ärevuses, sest just sealt suunast saaks Ukraina edasi liikuda Tokmaki peale, mis on rindejoonest nüüd suurusjärgus 20 kilomeetri kaugusel.
Hersoni rindel sillapea Antonovi silla idapooleses otsas püsib ning kuuldavasti on Ukraina armee sõjaväelasi seal piirkonnas rohkem kui 100, nii et ka Venemaa armee on sunnitud väidetavalt sinna piirkonda lisavägesid saatma.
Rääkides Ukraina pealetungist laiemalt, siis erilisi üllatusi pole senini olnud ja nagu kirjutas Max Boot ajalehes The Washington Post, et väga vähesed pealetungid on olnud ajaloos sama edukad kui oli „Kõrbetorm“ Iraagis, kus USA-l oli massiivne tehnoloogiline üleolek ning nad kontrollisid täielikult ka õhuruumi. Tema sõnul ootasid paljud lõunarindel eelmise aasta nn Harkivi pealetungi edu kordumist, aga ei saa ära unustada, et Hersoni läänekalda vabastamise võttis aega mitu kuud ning nüüd on Venemaa lõunarindel veelgi põhjalikumad kaitseliinid rajanud ning miine on paigaldatud miiniväljadele väga suures koguses.
Nagu paljud eksperdid enne pealetungi ennustasid, saab väga suureks probleemiks olema miinid, sest Venemaal neid jagub, nagu jagub ka tehnikat, millega distantsilt mineerida suuri piirkondi. Mõnes mõttes on tegemist peegelpildiga olukorrast Vugledari all, kus Venemaa üritas rünnata üle ukrainlaste poolt mineeritud piirkondade, kus nad olid sunnitud seetõttu liikuma mööda teid, muutudes nii heaks märklauaks ja kui kolonni lõpus pihtasaanud masin sulges ohutu tagasitee, oli Venemaa üksustel kaks valikut – kas lennata õhku tee pealt põllule sõites või oodata, kuni Ukraina suurtükid neid kolonnis tabavad. Nüüd peab Ukraina samamoodi tegema koridorid, kus miine pole, samas proovitakse teha vähemalt kaks koridori, et vaenlasel oleks keerukam neid rünnata. Aga Venemaal on veel olemas helikopterid KA-52, mis on osutunud väga tõsiseks peavaluks Ukraina rasketehnikale.
Ukraina ei ole hetkel veel leidnud eelpoolnimetatud probleemidele lahendust ning paljuski seetõttu ka suurem osa pealetungiks ettevalmistatud üksustest on ooteseisundis. Ukraina on hoopis kasutusele võtnud taktika, kus rünnatakse väikeste gruppidega laial rindel ning see ei võimalda Venemaal kontsentreerida suurtükke mingisse konkreetsesse rindelõiku. Ukrainlased liiguvad edasi peamiselt mööda põldude ääres olevad metsaviirge, vältides võimalusel põlde. Peamiselt rünnatakse öösiti, kasutades ära asjaolu, et nende kasutuses olevad öövaatlusseadmed ja soojuskaamerad on paremad kui Venemaa armeel. Tasapisi suudetakse nii edasi liikuda isegi tingimustes, kus vaenlane on hästi kaitseks valmistunud pikema aja jooksul.
Omajagu arutelusid on olnud ka teemal, et kas Ukrainal oleks mingeid muid variante pealetungi läbiviimisel. Juba aasta alguses räägiti variandist, et Ukraina liiguks Belgorodi oblasti kaudu mööda Venemaad kaarega Rostovini Doni ääres välja, aga väidetavalt ei olnud sellise plaaniga isegi teoreetiliselt tasandil nõus USA, sest nad ei taha näha enda relvastust Venemaa territooriumil Ukraina armee käsutuses. Nüüd on lisanud arutelud, et kas Ukraina ei saaks ära kasutada Kahhovka veehoidla kuivamisel avanevaid uusi ületuskohti, mis olid seal veel II maailmasõja ajal. Mitmed kohalikke olusid tundvad eksperdid on aga selle võimaluse osas kahtleval seisukohal, sest aastakümnete jooksul olevat veekogu põhja settinud kiht, mis küll kuival ajal kuivab kandvaks, aga vihmade tulles muutuvat kiirelt väga raskesti läbitavaks. Samas pole välistatud, et seal piirkonnas Ukraina teeb vähemalt pettemanöövreid, et sundida Venemaad ka neid piirkondi tugevamalt kaitsma, aga see saab tulla ainult teiste rindepiirkondade arvelt.
Arutelusid on ka teemal, kuidas efektiivsemalt demineerida piirkondi pealetungi kontekstis. Nn laskemoonaköied, mis plahvatamisel puhastavad teatud lõigu miinidest, on küll efektiivsed, aga puhastatud lõigud ei ole pikad ning lisaks on vastav tehnika rindejoonele väga lähedal, seega ka vaenlase relvade laskeulatuses. Lugesin päris huvitavat arutelu, kus arvati, et kassettmürskude kasutamisest võiks demineerimisel abi olla, sest granaatide killud tungivad maasse laiemal maa-alal ning see kas kahjustaks paigaldatud miine või sunniks neid plahvatama. Ei oska kommenteerida, aga ilma ülekaaluta õhus lastakse spetsiaalsed demineerimismasinad kiirelt liikumisvõimetuteks, Ukraina on pealetungi käigus sellise valusa õppetunni juba kätte saanud.
Okupeeritud Novotroitskes toimusid võimsad plahvatused hoones, kus väidetavalt asus ühe Venemaa üksuse juhtimiskeskus. Asula asub 15 kilomeetri kaugusel Vugledari rindejoonest ning märkimisväärseks teeb selle asjaolu, et kuuldavasti oli Ukraina kasutanud üle pika aja planeerivat lennukipommi JDAM-ER. Veel pool aastat tagasi arvati, et nendest kujuneb Ukraina pealetungil väga oluline relv, aga siis järsku teema vaibus ning kõmulistest lekkinud dokumentidest võis lugeda, et probleem olevat seisnud Venemaa võimekuses segada GPS signaali sedavõrd, et need pommid ei tabanud soovitud sihtmärke. Mitte eriti ammu tuli omakorda info, et lääne pool on see probleem lahendatud ning Ukraina saavat taas probleemideta täppismoona kasutada. JDAM-ER teeb efektiivseks just lõhkeaine kogus, sest peamiselt on need liugpommid tuhandenaelased ehk siis natuke üle 450 kilo (samas suurusjärgus Storm Shadow lõhkepea kaaluga), aga ta maksab võrratult vähem kui tiibrakett. Vältimaks Venemaa õhutõrjet, teevad Ukraina Mig-29 järsu tõusu 6000 meetri kõrgusele, lasevad pommi lahti ja laskuvad sama kiirelt alla. Seetõttu 70 kilomeetri kaugusele need pommid ei liugle, aga ka 30 kilomeetrit on suureks abiks. Rohkem selliseid uudiseid.
Mitmed riigid andsid Ukrainale tanke T-72, mida aga moderniseeriti Tšehhis, kus lisati ka uuem reaktiivsoomus (näevad välja nagu tellised), mida tuntakse tähelühendi ERA (explosive reactive armor) kaudu. Ja sellest on reaalset abi olnud, nii ründas Venemaa Lancet tapjadroon ühte sellist tanki, aga plahvatav reaktiivsoomus absorbeeris drooni plahvatuse ning tanki saab kiirelt jälle töökorda seada.
Rasketehnikaga on Ukrainal aga omajagu probleeme, sest New York Times’is ilmunud materjali järgi on suurusjärgus kolmandik läänest toodud rasketehnikast pidevalt remondis. Lääne pool ei oldud valmis võimaluseks, et Euroopas võiks üldse suurem sõda puhkeda, seetõttu oli suur osa rasketehnikast pikki aastaid seisnud ja seetõttu selgus ootamatult, et kulub omajagu aega ja raha, et see rasketehnika üldse töökorda saada. Ja ei ole ka USA-l selles osas kõik asjad paremani korras, nii toodi näiteks Humvee soomusautod, millised oli Kuveidis ning kõik Ukrainale üleantavat 30 masinat pidid olema töökorras. Selgus, et tervelt 24 ei olnud. Tehti töökorda, toodi Euroopasse ja siis selgus, et masinate rehvid olid läbi, aga kiirelt nii suures koguses rehve leida oli väga problemaatiline. Itaalia lubas üle anda tanke Leopard 2A4 ja nad ütlesid ausalt, et masinad vajavad remonti, aga Ukraina nõudis neid kiirelt kohale ja Ukraina selguski, et pikast seismisest tingituna lekkis masinatest jahtusvedelikku ning ka osade tankide mootorid ei töötanud korralikult.
Teine teema on lahingute käigus kulunud või viga saanud tehnika remondiga, Ukraina sõlmib küll lääne firmadega lepingud, aga väga tihti ei suuda lepingupartnerid neid töid õigeaegselt teha ja seetõttu on ukrainlased olude sunnil õppinud tehnikat ise remontima, saades näpunäiteid videosilla vahendusel.
Venemaa rünnak Kramatorski söögikoha (pitsarestoran) pihta Iskander raketiga näitas ära taas, kuivõrd vähe Venemaa sõjaväelased hoolivad tsiviilelanikest ning Venemaa poole sõnul on söögikoha ründamiseks piisavalt põhjust, kui seal sööb kasvõi üks Ukraina sõjaväelane. Sõda puudutab väga suurt osa Ukraina elanikkonnast, nii tõi Timofei Mõlovanov välja Kiievis asuva Mogila Akadeemia sotsioloogide poolt läbiviidud uuringute andmed, mille järgi 78 protsendil ukrainlastest on sugulased või sõbrad, kes on sõjas kas surma või vigastada saanud. Mõlovanov tõi välja, et selles osas ei ole regionaalseid erisusi, sõda puudutab valusalt kogu riiki ning et kuna juba on nii palju ohverdatud oma riigi inimesi, ei saa ukrainlaste jaoks olla muud varianti kui okupantide väljalöömine kogu Ukraina territooriumilt.
Täna varahommikul kostis okupeeritud sadamalinnast Berdjanskist lausa 10 plahvatust ja arutelu on omajagu, et mis relvadega Ukraina seekord ründas rindejoonest kaugel asuvat linna, sest HIMARSid sinna ei ulatu ja Storm Shadow rakette korraga nii palju välja lasta on väheusutav, arvestades tiibrakettide kallidust ja vähesust.
Järgmine ülevaade esmaspäeval.
Au Ukrainale!
Ülelolev artikkel põhineb Teet Kalmuse Facebook postitusel.
Teet Kalmus: pealetungi suureks probleemiks on miinid (1)
Eestlased Ukrainas | 30 Jun 2023 | EWR
Viimased kommentaarid
Kommentaarid on kirjutatud EWR lugejate poolt. Nende sisu ei pruugi ühtida EWR toimetuse seisukohtadega.
Eestlased Ukrainas
TRENDING
