Kõige aktiivsem lahingutegevus on jätkuvalt Donbassis, kuhu on Oleg Ždanovi sõnul Venemaa koondanud suurusjärgus 30000-40000 sõjaväelast, lisaks on teiste rinnete arvelt sinna toodud suurtükke ja ka mürske. Rünnakud käivad ikka sama mustri järgi – kõigepealt ettevalmistav tuli suurtükkidest ja miinipildujatest ning siis jalaväe rünnak. Ukraina pool võtab enamuse ründajatest kuulipildujatega maha, aga kui see ei õnnestu, järgnevad juba võitlused ukrainlaste kaevikutes. Ja nii järjest ja järjest, Venemaa oma kaotusi ei loe, neid huvitab ainult edasiliikumine. Raske on ka Ukraina sõjameestel, tuleb neilgi keerukates ilmastikuoludes pikalt kaevikutes olla ja seda tihtipeale mürsurahe all, aga siiani kaitse pidanud. Venemaa on küll mõnes kohas Bahmuti juures natuke edasi liikunud, aga selline sajameetrine edenemine tuleb väga suurte kaotuste hinnaga. Sõjakurjategija Igor Girkin nimetas sellist sõjapidamist mõistusepuudulikuks (sõnasõnaline tõlge), sest niimoodi kaotab Venemaa laupkokkupõrkerünnakutes Ukraina positsioonide vastu palju jalaväge, samas kui Ukraina on saanud Hersoni alt vabanenud kaheksat brigaadi ette valmistada suuremaks pealetungiks, mis võib toimuda juba lähimas tulevikus lõuna suunas.
Ometi ei suuda ka ukrainlased lõpmatult mürsurahe all olla, mingil hetkel võib tekkida vajadus natuke taanduda parematele kaitsepositsioonidele, sest kui Venemaa on kõik maatasa pommitanud, on juba keeruline selles kohas kaitset hoida, nii et väga suurte kaotuse hinnaga võib Venemaa natuke edasi liikuda, aga siis jäädakse jälle kuudeks paigale uue koha peale.
Luganski rindel teevad pealetungikatseid mõlemad pooled, aga et rasketehnika kasutamine on seal piiratud teedega, siis suuremat edu ei suuda saavutada kumbki pool. Ukraina on teatud lõikudel suutnud siiski natuke läheneda nii Svatovele kui Kreminnale, aga see edu tuleb väga raskelt. Roman Svitani sõnul on Venemaa ka Svatovesse koondanud suurusjärgus 30000 sõjaväelast, aga suuremale pealetungile minemist segab Venemaa armeed ilm.
Rinnetele jõuab järjest rohkem tšmobikuid ja sellega seoses on Venemaa armeel kasvavad probleemid. Kuhu neid majutada sellisel hulgal? Kui paned nad kokku mingisse ühiselamusse või kooli või muusse sarnasse kohta, siis on oht, et varsti tuleb külla onu HIMARS. Sellise olukorra vältimiseks on saadetud tšmobikud tihtipeale nö täiendavaid kaitseliine rajama ning siis peavad nad ööbima lageda taeva all ning see on juba kaasa toonud külmakahjustusi. Külmakahjustustest pääsemiseks ja ka stressi maandamiseks on hakatud kasutama suurtes kogustes alkoholi ning see on kujunemas suureks probleemiks, nii kukkus üks purupurjus sõdur kaevikusse, murdes mõlemad jalaluud, käeluu ja mitu roiet ning see pole mingi erandlik juhtum. Ja neid tšmobikuid on järjest väljaõppekeskustest juurde tulemas ning need probleemid saavad ainult süveneda, sest mingit suuremat pealetungi hetkel ei ole, küll aga on külm ja vihm. Tšmobikutele rakenduse leidmiseks pannakse neid kaevikuid rajama ka Krimmis mere ääres.
Kaevikud Krimmis
Viimastel päevadel on tulnud teateid mitmest suuremast rünnakust Venemaa armee sõdurite majutuskohtade pihta. Kõige rohkem vastukaja sai rünnak Melitopoli äärelinnas asuva puhkekeskuse „Prijut ohhotnika“ pihta, mis oli olnud pideva partisanide jälgimise all ning onu HIMARS tuli külla alles siis, kui sinna tuli väidetavalt pidutsemiseks kohale palju inimesi. 12-st raketist jõudis kohale 10 ning puhkekeskusest pole enam suurt midagi järgi. Hukkunute ja haavatute arvu osas on palju spekulatsioone, aga sellest tähtsam on Venemaa sõdurites ebakindluse tekitamine – nad peavad elama teadmisega, et koos kuskil ööbides on alati oht raketirünnaku alla sattuda. Variant oleks ju paigutada sõjaväelased hajutatult eramajadesse nagu ukrainlased teevad, aga niigi madalalt motiveeritud Venemaa armee sõdurite puhul tähendaks see kontrolli alt väljuvat alkoholitarbimist koos sellise tegevuse tagajärgedega, kuni relvade abil omavaheliste arveteklaarimisteni välja. Nii et mida rohkem tšmobikuid rinnete lähedusse saabub, seda rohkem on häid sihtmärke ukrainlaste jaoks ning väga ukrainameelses Melitopolis info jõuab ukrainlasteni kiirelt. Kui Melitopolis toimunule lisada rünnakud Berdjanskis, siis hakkab see kõik järjest rohkem meenutama sündmusi Hersoni vabastamisele eelnenud ajal. Sotsiaalmeediakanalites on ka videod HIMARSite rünnakute tagajärgedest Kadiijivkas (Donatski oblast), kus rünnakus tabamuse saanud wagnerlaste ühiselamust leitakse rusude alt nii surnuid kui haavatuid.
Ukrainlaste droonirünnak Engelsi lennuvälja asuvate strateegiliste pommitajate vastu tõid välja Venemaa õhukaitse probleemid kogu tema hiilguses. Selle rünnaku tõttu paigutati osa strateegilisi pommitajaid väidetavalt lausa Murmanskisse, sest neid pommitajaid Venemaa enam juurde toota ei suuda, aga nad on tuumatriaadi üks komponent, nende esmane ülesanne oleks tuumasõjas osalemine. Küll aga selgus selle rünnakuga seoses Venemaa suurim probleem – kui õhutõrjekomplekse veel isegi jagub, siis suurim probleem on hoopis radaritega, mis suudaksid katta Venemaa suured piirkonnad. On küll üheksa Il-76 baasil tehtud vastava võimekusega luurelennukit, aga need ei saa kogu aeg õhus olla ning millal nad õhus on, seda teavad ameeriklased hästi. Seega on Venemaa enda sõjaväeliste ekspertide sõnul sisuliselt võimatu kõiki olulisi objekte ukrainlaste droonide rünnaku eest kaitsta ning see on uue reaalsus, millega tuleb arvestada, kusjuures Venemaa ekspertide andmetel pidavat Ukraina lähima 1-1,5 kuu jooksul saama palju droone, millega on võimalik sügaval Venemaa sisemaal asuvaid objekte rünnata. Elame-näeme.
Relvastuse vallast tuleb järjest uudiseid, kuidas Saksamaa annab Ukrainale järjekordseid ultramoodsaid relvasüsteeme, viimati oli juttu õhutõrjekompleksidest Skynex. Vahva, kui poleks väikeseid „agasid“, neid relvasüsteeme alles hakatakse tootma ning Skynex peaks Ukrainasse saabuma aastal 2024. Seda ei saa aga öelda USA-st saadava abi kohta, nii said ukrainlased nö peturadarid ehk „threat emitters’d“. Need seadmed loodi USA-s sõjaväelaste väljaõpet silmas pidades, et hoida kulusid kokku, samas parandades pilootide väljaõpet. See sõjalises mõistes odav kompleks suudab järgi teha õhukaitsesüsteemide radareid, näiteks S-300 kompleksi kuuluvat radarit ja lausa nii, et lisaks imiteerib ka raketi väljalaskmist õhukaitse süsteemist. Ukraina juba kasutab neid süsteeme ning Venemaa jaoks tähendab see seda, et nad ei tea enam, missugune radar on nö õige ja missugune vale, kas rakett lasti nende lennuvahendi vastu välja või oli see imitatsioon. Segadust kui palju ja täpselt seda ongi vaja saavutada. Esimese Aafrika riigina annab Ukrainale sõjalist abi Maroko, nimeks varuosasid tankidele T-72.
Odessat olid Iraani päritolu droonid väidetavalt rünnanud Krasnodari kraist ning ukrainlased ei olevat selleks päris valmis olnud (siiani rünnati nendega Krimmist) ning 15-st suudeti alla tulistada ainult 10 (samas Dripros osati oodata nende droonide rünnakut õigest suunast ja võeti alla kõik 17 drooni). Odessas suutsid need droonid tekitada palju probleeme ning nii jäid 1,5 miljonit elanikku mingiks ajaks elektrita. Ukrainasse tuuakse küll tuhandete kaupa erinevaid elektrigeneraatoreid, aga suurim probleem on hoopis transformaatoritega, mida on keeruline asendada. Selles kontekstis tuli väga hea uudis Aserbaidžaanist, kes annab Ukrainale transformaatoreid, aga ka generaatoreid. Mingil kujul on pihta saanud pea kõiki Ukrainas asuvad suuremad soojus- ja hüdroelektrijaamad, kõigi kahjustuste likvideerimiseks kulub ukrainlaste hinnangul isegi kuni kaks aastat.
Venemaal üritatakse koolides kasvatada militaarset patriotismi ning nii on hakatud koolidesse suruma nö erioperatsioonides hukkunud nö kangelaste mälestust. Nii tehti ühes Irkutski koolis klassides nö kangelase pink
Järgmine ülevaade kolmapäeval.
Au Ukrainale!
Ülalolev artikkel põhineb Teet Kalmuse Facebook postitusel.
