Olukord rinnetel. Ukraina jaoks on jätkuvalt kõige keerulisem olukord Pokrovski suunal ning olukorra tõsidusest annab märku ka kindral Sõrskõi viibimine seal piirkonnas, väidetavalt Selidove lähedal. Venemaa armee on viimaste nädalate jooksul suutnud edeneda arvestataval määral ning järjest rohkem küsitakse ka Ukraina meedias, et kas Ukraina suudab Pokrovskit hoida ning kas viimaste arengute kontekstis ei olnud viga viia osa üksuseid Kurski oblastisse.

Ukraina sõjaväelane Roman Romanenko kirjutas oma Telegram-kanali postituses, et kui varem sai olukorda Pokrovski suunal kirjeldada kui rasket, aga kontrolli all olevat, siis nüüd olevat sellega võrreldes olukord halvenenud. Seni kaitset hoidnud üksused on Romanenko sõnul väsinud ja alamehitatud, aga uute üksuste juurdetoomine ei olevat olukorda parandanud, vaid teatud juhtudel olevat sellest hoopis rohkem probleeme tekkinud, sest appi toodud üksustel pidavat olema varasemat lahingukogemust väga erineval määral, sellele olevat lisandunud kommunikatsiooniprobleemid eri üksuste vahel, mis olevat viinud otsusteni, mis keerulises olukorras ei olevat ennast õigustanud ning ka ei olevat motivatsioon kõige kõrgem olukorras, kus pidevalt pead taganema.

Romanenko sõnul on praegu kujunenud olukord ka eelmise aasta probleemide tulemus, nimelt Ukraina poolelt mobilisatsiooniga viivitamine ning ka USA poolt antava abi kuudepikkune hiljaksjäämine, mistõttu oli Ukraina sunnitud lahkuma positsioonidelt, mida muidu oleks saanud hoida veel pikka aega. Olukord elavjõuga pidavat praegu aga olema kohati nii keeruline, et Ukraina armee sõdurid on ära andnud positsioone seetõttu, et lihtsalt ei ole sinna sõjaväelasi panna.

Romanenko sõnul takistavat Venemaa kiiremat edenemist see, et nad on täpselt samamoodi väsinud ja kurnatud, aga nende suur eelis olevat selles, et neid on rohkem ja neil on rohkem laskemoona suurtükkidele. Ukraina poolelt on videod olukordadest, kus Venemaa jalaväelased lähevad rünnakule päevasel ajal, ilma rasketehnika toetuseta, üle lageda ala, Ukraina armee võtab neid maha droonide ja suurtükkide kassettmoonaga, aga Venemaa poolelt tulevad järjest uued ja uued jalaväelased. Venemaa hoiab oma soomustehnikat, nende asemel saadetakse surema jalaväelased, sest seda ressurssi neil on võimalik vajadusel kasvõi mobilisatsiooniga juurde saada, aga soomustehnikaga on lood selles osas keerulisemad.

Samas, hoolimata kohatisest paanilisest meeleolust Ukraina meedias ei ole Venemaa suutnud Pokrovski suunal rinnet läbi murda. Kui nad hakkaksid praeguses olukorras liikuma Novogrodivka suunalt Pokrovski peale, siis muutuksid nende positsioonid tiibadelt rünnatavateks ning mitmete Ukraina analüütikute arvates on kujunenud olukorras Venemaa enne Pokrovski suunale suurte jõududega ei hakka liikuma, kui nad on suutnud liikuda lõuna poole, elimineerides nii Ukraina võimaliku vasturünnakute ohu tiibadelt.

Just selles kontekstis omab Ukraina armee jaoks suurt rolli Selidove kaitsmine, sest selle asula kaotamise korral muutuks oluliselt keerulisemaks kaitse korraldamine nii lääne kui lõuna pool. Ukraina poole andmetel on Venemaa edenemine peatatud Selidovest ida pool oleva Mihhailivka asula keskel ning asula pärast käivad ägedad lahingud.

Ukraina armee jaoks on kujunemas keeruline olukord Karlivka juures, sest asulast lääne pool on Venemaa armee oma kontrolli alla saanud Memriki asula ning kui nad suudaksid edeneda Galitsinivkasse, siis lõikaksid nad läbi viimase suurema tee, mille kaudu Ukraina armee saaks Karlivkasse logistikat organiseerida. Kui Ukraina otsustaks taanduda Karlivkast, tähendaks see ka lahkumist Nevelskest.

Ukraina armee sõjaväelase Kiril Sazonovi sõnul olevat aga olukord niipalju muutunud, et Venemaa armeel on järjest vähem võimalusi rünnata suurte jõududega rindel üheaegselt mitmes kohas, mistõttu on mujal rindelõikudes olukord Ukraina armee jaoks muutunud isegi rahulikumaks, kuigi lahingud toimuvad pea kogu rindejoone ulatuses, aga nende intensiivsus on langenud.

Lisaks Pokrovski suunale üritavat Venemaa armee Sazonovi sõnul veel tõsisemalt Toretske suunal, aga seal olevat nende edenemine väga vaevaline, samas kaotused elavjõus on suured. Tšasiv Jaris aga ei ole Venemaa üksused suutnud Sazonovi sõnul üle veekanali püsivaid positsioone luua, üksikud jalaväelaste grupid küll aeg-ajalt liiguvad üle kanali, peale mida nad aja hävitatakse teatud aja jooksul.

Soomustehnikat kasutab Venemaa suuremas koguses veel ainult rünnakutes Kurahhove suunal, aga edu pole see neile siiani toonud. Vugledari juures üritavad Venemaa üksused liikuda asulast mööda lääne ja põhja suunast, lootuses luua olukord, kus Ukraina armeel on ümberpiiramise ohu tõttu mõistlikum asulast ise lahkuda. Väike edenemine on Venemaa üksustel olnud, aga hetkel Ukraina armee kaitse püsib.

Üle pikema aja tuli infot ka Kupjanski suunal, kus Venemaa armee jalaväelaste grupp pani Sinkivka asula põhjapiirile püsti Venemaa lipu ja z-kanalid olid rõõmuhõiskeid täis, et lõpuks ometi olevat asula ära võetud. Reaalne asjade seis nende optimismi ei kinnita, asula on jätkuvalt suures osas Ukraina armee kontrolli all ja sarnaseid olukordi on ka varem seal olnud, aga alati on need lõppenud Venemaa jaoks mitte soovitud kujul.

Kurski oblast. Sealt laekuv info on kohati vastukäiv, aga suures plaanis saab väita, et Ukraina suurem edenemine on lõppenud ning Venemaa toob piirkonda täiendavaid jõude. Ukraina poolelt on sõjaväelased hakanud rääkima probleemidest, mis neil seal rindelõigus on ning erinevatest infoallikastest edastatud info kohaselt joonistuvad välja kaks suuremat teemat – kaotused elavjõus ning laskemoona nappus.

Ukraina sõjaväelaste sõnul saavutasid nad Kurski operatsiooni alguses suhteliselt väikese arvu sõjaväelastega häid tulemusi, sest esiteks suudeti oma tegevusega vastase segadusse ajada ning teiseks polnud Venemaal seal lõigus reaalse lahingukarastusega sõjaväelasi. Nüüd aga on Venemaa 155. ja 810. brigaadi dessantväelased olukord muutnud ning Ukraina sõjaväelased kannavad arvestatavaid kaotusi elavjõus, sest pealetungioperatsioonidel on ründaval poolel pea alati suuremad kaotused elavjõus ja tehnikas.

Laskemoonaga on ka probleemid, Ukraina sõjaväelaste sõnul on viimasel ajal mitmelgi korral jäänud tulemata nende suurtükkide toetus, kuigi sihtmärkide koordinaadid on edastatud, ka nappivat neil moona miinipildujatele ja granaadiheitjatele, samas kui vastaspoolel sellega muret ei olevat. Kujunenud olukorras tuleb iga edenemine Ukraina jaoks nüüd järjest raskemalt, aga siiski on ka viimaste päevade kontekstis nimetatud mitmete asulate nimesid, mis väidetavalt on nüüd Ukraina armee kontrolli all.

Samas ei ole midagi roosilist ka Venemaa armee üksuste jaoks, seda eriti alal, mis on Seimi jõest lõuna pool ning kus eile väidetavalt hävitati ka järjekordne ajutine sild, mis oli tehtud üle jõe Zvannoje juures. Ehk siis piirkonnas olevate Venemaa üksuste varustamine on äärmiselt problemaatiline, samas ei ole ka Ukraina armeel hetkel võimekust seal suunas suuremat pealetungi arendada. Ukraina kasutab seal piirkonnas palju droone, et maksimaalselt häirida mistahes logistikat antud piirkonnas ning aja jooksul saavad seal lõigus Venemaa armee jaoks probleemid ainult kasvada. Nii on jõe äärest olevast Gluškovast kohalikud teinud palju videosid, mis näitavad võimuvaakumis oleva asula poodide tühjakstegemisest nii sõjaväelaste kui ka kohalike elanike poolt. Ukraina armeele võib selline olukord isegi sobida.

DeepState andmetel oli Ukraina armee taandunud Korenevo idaosast ning seal asulas märgati üksust, mis koosnes nn rahvavabariikidest kohale toodud vabatahtlikest. Samal ajal tegutsevad Ukraina armee droonid küllaltki kaugel põhja pool ning neid on pidevalt nähtud trassil Rõlski ja Kurski vahel.

Kurski operatsiooni kohta on mitmed analüütikud öelnud, et see oli hulljulge, isegi avantüristlik, aga hoolimata kõigest on juba praegu tegu suure õnnestumisega, sest küllaltki väikeste jõududega saavutati häid tulemusi ning ma ise jälgin teraselt Venemaa z-kanaleid ja võib öelda, et nende jaoks on Ukraina armee viibimine Kurski oblastis äärmiselt valus ning neid ei rahulda argumentatsioon stiilis, et me ei vii sinna suuri jõude seetõttu, et edenemine Donbassis on tähtsam.

Ning kui praegu kannab Ukraina seal kaotusi, üritades edasi liikuda, siis täpselt samamoodi hakkavad Venemaa üksused kandma suuri kaotusi, kui nad peavad hakkama maad tagasi võtma, lisaks hävitavad nad selle tegevuse käigus Venemaad, mitte Ukrainat.

Paar päeva tagasi läks Ukraina meedias liikvele informatsioon lenduri Oleksii Mesi hukkumise kohta, keda tunti ka hüüdnime „Moonfish“ alla ja kes oli üks nendest lenduritest, kes läbis programmi, mille käigus Ukraina lendurid õppisid lendama lennukitega F-16. Eile tuli Ukraina armee poolt ametlik kinnitus, et lendur hukkus 26. augustil Venemaa raketi- ja droonirünnaku käigus, aga juhtunu põhjusi uuritakse. Loomulikult tekkis kohe mitmeid versioone, kuni selleni välja, et lennuk F-16 lasti alla nö sõbraliku tulega, aga tänase teadmise kohaselt on Ukraina poolelt välistatud õnnetuse põhjusena Venemaa armee tegutsemine ning enda õhukaitsevahendite nö sõbralik tuli.

Teada on, et Oleksii Mes oli õnnetuse hetkeks hävitanud kolm Venemaa tiibraketti ja ühe drooni. Teadaolevalt oli tegemist sõja käigus siiani suurima üheaegse drooni- ja raketirünnakuga ning nii mastaapse õhurünnaku tõrjumise kogemust ei ole eriti kellegil ning selles kontekstis ei välistata ka seda, et õnnetus võis toimuda põhjusel, et väljaõppe aeg jäi liiga lühikeseks ning seetõttu võis piloot mingis olukorras eksida. Oleksii Mes tunnistas enne õnnetust antud intervjuus, et tipptasemel oskuste omandamiseks jäi kuuest kuust väheseks.

Lisaks on sõja ajal juba varem Ukraina kaotanud lennuki Mig-29 olukorras, kus kiire lennuk tulistas temast palju aeglasemat drooni ning pärast drooni plahvatust sai lennuk drooni kildudest nii tõsiseid kahjustusi, et kukkus alla. Kuna F-16-ga lasti ka üks droon alla, ei ole välistatud, et võis juhtuda midagi sarnast. Loodetavasti annab uurimine küsimustele vastused, aga Ukraina armee jaoks oli kõige valusam kogenud piloodi kaotus.

Natuke positiivsemaid uudiseid ka. Ukraina oli pikemat aega hädas Venemaa luuredroonidega, mis lendasid päris kaugele tagalasse ning juhtisid tuld sihtmärkide pihta. Nüüd on aga hakanud selles osas kostuma vingumist z-kanalitest ning see on väga hea märk. Vingutakse, sest Ukraina on õppinud luuredroone efektiivselt maha võtma, kasutades selleks antud ülesande jaoks spetsiaalselt kohandatud rallidroone. Lühikese ajavahemiku jooksul on Ukraina armee hävitanud 115 Venemaa luuredrooni ning selle kohta on olemas ka videotõestused, sealhulgas näiteks Orlan-10 drooni hävitamine 2400 meetri kõrgusel.

Sellise eduka töö tulemusena on viimaste nädalate jooksul oluliselt vähenenud Venemaa armee rünnakud Ukraina tagalas ning see võimaldab paremini logistikat korraldada.

Droonide teemal jätkan. Ukraina sõjaväelaste sõnul on Venemaa rindejoone läheduses hakanud kasutama uut tüüpi droone. Odavatest materjalidest (vineer, penoplast, alumiiniumtorud) on ehitatud suurte tiibadega droonid, mis oma väliskujult meenutavat lennukit An-2, mida Venemaa kutsutakse „kukuruznikuks“, aga Eestis tuntakse neid ka hüüdnimede „moosiriiul“ ja „metsavaht“ järgi.
See droon lendavat kokku kuni 30 kilomeetrit, stardivad Venemaa poolel 15 kilomeetri kaugusel rindejoonest ja koguvad kõrgust ning viimased 15 kilomeetrit droon laskub, mistõttu mootorit kasutatakse vähe ning seetõttu olevat seda drooni hääle järgi raske avastada, siiani on neid üldjuhul enne nähtud, kui kuuldud. Käsirelvadega olevat neid keeruline alla tulistada, kõige parema tulemuse pidi andma tiiva tulistamine, peale mida droon muutub raskesti juhitavaks ning ei taba sihtmärki.

Samas ei ole selles kontseptsioonis midagi uut, Ukraina poolel ehitati sarnaseid droone juba aasta tagasi, aga nüüd on Venemaa samasugused droonid valmis teinud ning ukrainlaste sõnul on nad kohati päris suures hädas nendega olnud.

Hiina lõpetab alates esimesest septembrist droonide ja droonidetailide tarnimise riikidesse, kus neid võidakse kasutada sõjalistel eesmärkidel ning antud kontekstis on juttu eeskätt Venemaast ja Ukrainast. Ukraina jaoks on droonid ülimalt olulised ning siiani on nii droonid kui nende detailid toodud peamiselt Hiinast, sest see on olnud kõige odavam variant. Kindlasti jääb mingi kogus Hiina kaupa liikuma läbi kolmandate riikide, aga nüüd on samas käes õige hetk, kus droonide tootmiseks vajalikke komponente hakataks järjest rohkem tootma nii Euroopas kui teistes riikides, kes on sõjas Ukraina toetajad.

Omajagu vastukaja on saanud informatsioon selles osas, et esimest korda sõja jooksul tulistas Valgevene alla Venemaa drooni, mis sisenes Valgevene õhuruumi Ukrainast. Lennukeid oli Valgevene sellisel juhul tõstnud õhku ka varem, aga nüüd astuti järgmine samm ning on omajagu arutelusid selles osas, et mida see siis pidi tähendama, eriti selles valguses, et NATO riigid ei ole julgenud siiani sarnases olukorras Venemaa poolt teele saadetud droone alla tulistada. Ilmselgelt ei ole Lukašenkal huvi Ukrainaga tüli norida, samas Venemaa drooni demonstratiivne allatulistamine näeb Venemaa suunal välja päris tugeva žestina.

Ukraina sõjaväelased tegid öisel ajal fotosid, kus kordus üks ja seesama motiiv – taevast oli maapinna poole suunatud roheline valgusvihk ning liikvele läksid jutud isegi maaväliste jõudude huvist sõjas toimuva vastu. Reaalsus osutus siiski maalähedasemaks – Defence Expressi sõnul on tegemist Venemaa luuredroonidega, mis suunavad laserkiire sihtmärgile ja nii saab sihtmärgile suunata nii suurtükimürske kui rakette. Nähtav aga olevat see laserkiir seetõttu, et Venemaa kasutavat selleks otstarbeks viletsa kvaliteediga seadmeid, mistõttu olevat pimedas lisaks näha ka rohelist valgust.

Järgmine ülevaade esmaspäeval.

Au Ukrainale!

Ülalolev artikkel põhineb Teet Kalmuse Facebook postitusel.

Eestlased Ukrainas

TRENDING