Tiibrakettidest 16 lasti välja laevadelt ja need ongi need Kalibrid, millele on Venemaa meedias loodud vaat et imerelva oreool, kuigi nad ei erine eriti lennukitelt väljalastavatest tiibrakettidest. Erinevalt varasematest rünnakutest tulistati Musta mere kohal Roman Svitani andmetel välja kuus raketti H-22, mis on pärit kaugest nõukogude ajast ja loodi nad eesmärgiga võidelda avamerel USA lennukikandjatega. Tegemist on suurte rakettidega (lõhkepea kaalub tonni, rakett 5,6 tonni), mille tabamistäpsus on suurusjärgus 250 meetrit ehk siis me ei saa rääkida täppisrakettidest ning nendega taristuobjektide tabamine on problemaatiline. Ülejäänud rünnakus kasutatud raketid olid tiibraketid H-101 ja H-555.
Kokku ainult 69 raketi kasutamine (millest osad H-22) näitab, et laovarud kipuvad kokku kuivama, sellele viitab ka pikenenud ajaline vahe viimaste rünnakute vahel. Seekord tulistati hästi kaitstud Kiievi suunas ainult 16 raketti ja kõik need lasti ka alla. Väga kõnekas ja võib tähendada, et Venemaal ei ole enam jõudu Kiievi ründamiseks, sest õhukaitsest läbitungimine eeldaks juba vähemalt 50 raketi korraga sinna suunda saatmist. Kõige rohkem rakette tulistati seekord Odessa suunas ja nendest lasti alla 21. Suhteliselt kõige halvemini läks Lvivis, kus kuuest raketist suudeti alla lasta neli ning tabamused põhjustasid arvestatavaid probleeme. Tabamusi said ka Harkiv ja Ivano-Frankovsk ja teised kohad, aga soovitud tulemusi seekordne rünnak Venemaale ei andnud. Raketirünnakule eelnesid ja järgnesid rünnakud Iraani droonidega, aga need lasti pea kõik alla ja eriti ebaefektiivne oli droonirünnak päevavalguses. Täna öösel lasti Ukraina suunas kokku 16 Iraani drooni, mis ka kõik alla lasti. Loodetud efekti need rünnakud Venemaa jaoks ei andnud.
Rinnetel on palju kõneainet põhjustanud ukrainlaste edenemine Kreminna suunal. Nädalaga on Ukraina armee edasi suutnud liikuda 2,5 kilomeetrit ning nüüd ollakse linnast (enne sõda suurusjärgus 20000 elanikku) kõigest viie kilomeetri kaugusel. Kreminna probleem Venemaa jaoks on selles, et ta asub jõe läänekaldal (seal pool on ka kallas kõrgem) ning Ukraina võimaliku edasiliikumise korral võib tekkida probleem linnast lahkumisega. Kindlasti ei plaani Venemaa seda linna võitluseta ära anda, sest see võtaks neilt võimaluse pealetungiks Lõmani suunale ja avaks Ukrainale omakorda tee Luganski oblastis edasiliikumiseks. Kreminna juures võitleva Venemaa sõjaväelase pealtkuulatud kõnest selgus, et paljud tšmobikud ei soovi seal rindelõigus võidelda ning motivatsioon olevat ka madal. Ukraina edasiliikumist takistab eeskätt piirkondade mineeritus, ka olevat Venemaa sinna reserve juurde toonud, aga nende võitlusvõime ja motivatsiooni osas on palju küsimärke.
Kreminna ja Svatove vahel on maantee R-66 ja siinkohal on äratoodud foto, mis näitab piirkonna reljeefi.
Kõige raskemad lahingud toimuvad jätkuvalt Donbassis Bahmuti ümbruses ning linnast lõunas on Venemaa natuke suutnud ka edeneda. Kui mõned kuud tagasi oli Prigožin veel väga enesekindel ja lootis Bahmuti äravõtmisega näidata, et tema wagnerlased on paremad sõdurid kui on Venemaa regulaararmee omad, siis reaalses elus asjad nii hästi ei lähe. Ukrainlaste andmetel on Bahmutit ründavad sõdurite grupid järjest väiksemad ja nüüd need ei ületa enam 15 sõdurit, mis viitab selgelt elavjõu kokkukuivamisele. Väidetavalt on wagnerlastel nüüd ka abiks regulaararmee dessantväelased, aga siiani pole see suuremat edu toonud, samas olevat kaotused dessantväelaste hulgas suured.
Suurim probleem Prigožini jaoks on siiski selles, et vangid hakkavad rindel otsa saama, aga juurde neid eriti tulemas ei ole. Blogija Daniil Konstantinov kirjutas oma andmetele tuginedes ühest Venemaa kinnipidamisasutusest, mida suvel külastas Prigožin ja kus lausa 600 kinnipeetut soovisid sõtta minna. 300 neist saadeti sõtta, ülejäänud jäid reservi. Kui taheti ülejäänutele järgi tulla, siis oli 300-st esialgsest soovijast nõus sõtta minema ainult kolm, sest vangideni jõudnud info kohaselt olid pea kõik varem sõtta läinud mehed juba surnud, lisaks läks vanglates liikvele info Prigožini küsitava mineviku kohta tema vangla-aastate jooksul. Kui aga pole vange, keda surma saata, siis ei ole Prigožinil jõudu, et wagnerlastega midagi suuremat rinnetel saavutada.
Ägedad lahingud käivad ka Marjiinka pärast ning seal on Venemaa üksused suutnud linnast põhjas natuke lagedat ala enda kontrolli alla saada, samas linnas on olukord endine.
Venemaa sõjablogija, kes peitub varjunime „Govorit Topaz“ taha, kurtis Venemaa armee trööstitut perspektiivi ja tõi sealjuures välja kaks peamist põhjust.
1. Osaline mobilisatsioon olevat läbi kukkunud, sest erinevatest põhjustest tulenevalt olevat 70-80% mobiliseeritutest reaalses lahinguolukorras võitlusvõimetud. Mobilisatsiooni läbiviimisel ei tehtud meditsiinilist ülevaatust, lisaks olevat paljudel psühholoogilised probleemid.
2. Tema sõnul on Venemaa siiani edu saavutanud ainult tänu suurele ülekaalule suurtükkide arvu ja suurtükkidest tehtud laskude arvu osas, aga erinevatel põhjustel on laskude koguarv kordades vähenenud, samas kui ukrainlastel on nüüd haubitsad, mis lasevad kaugemale ja täpsemalt (enda poolt lisan, et Venemaa sõdurite info kohaselt olevat 2022. aastal toodetud mürsud viletsa kvaliteediga, Sergei Hrabski info kohaselt olevat aga rohkem kui 30% nõukogude perioodist pärit mürskudest defektsed).
Ka olevat Venemaa armees kujunenud hierarhia, kus tšmobikutest madalamal on ainult vangid, mis reaalses elus tähendavat aga seda, et kadõrovlased lihtsalt võtavad tšmobikutelt ära asjad, mis neile huvi pakuvad (näiteks tšmobikute oma raha eest ostetud öövaatlusseadmed). Ei ole vaja üle rääkida, kuidas sellised asjad mõjuvad niigi pea olematule moraalile ja võitlusvõimele.
Ukraina armeel on aga samuti omad probleemid ja eeskätt puudutab see nappivat raskerelvastust. The Washington Post’is oli artikkel sellest, et Ukraina on hädas eeskätt uuemate trofeedena saadud rasketehnika remontimisega, sest ei ole varuosasid ja ei ole ka teisi sarnaseid masinaid, millelt saaks viimases hädas osasid võtta. Nii olevat küll Izjumist saadud palju trofeesid, aga ainult väikest osa neist sai kohe kasutada, nii 30% sai probleemideta ära remontida, aga ülejäänutega on siiani probleeme. Ka olevat probleem, et Ukraina brigaadid tahavad trofeesid kiivalt ainult endale hoida ja seetõttu ei taheta omavahel infot vahetada trofeede kohta. Ukraina sõjaväelase Arty Greeni sõnul saab tänasel päeval ainult suurusjärgus 25% Ukraina jalaväelastest minna rünnakule soomustransportööridega. Eile läks liikvele info, et USA ei ole jätkuvalt nõus Ukrainale andma ei tanke, lennukeid ega pikema laskeulatusega rakette, küll aga kaaluvat nad jalaväe soomustransportööride Bradley Fighting Vehicle (BFV) Ukrainale andmist. Seda tehnikat oleks Ukrainal võimalikult kiirelt vaja, oleks vaja olnud juba mitu head kuud tagasi.
Lõppu uudisnuppe Venemaal. Kommersandi andmetel on piiri taga arestitud 13 Aerofloti all lennanud lennukit. Tegemist siis liisitud lennukitega, mille Venemaa otsustas lihtsalt endale võtta ja millegipärast lennati riikidesse, kus seda heaks ei kiidetud.
Eelmises ülevaates kirjutasin Dmitri Medvedevi lennukatest ennustustest, aga Prigožini sõnul ei olevat tegemist mitte ennustuste, vaid hoopis Medvedevi erootiliste fantaasiatega. Asi selge.
Putin on mures Venemaa demograafilise olukorra pärast ja Venemaale omaselt leiti probleemile analooge mitteomav lahendus. Nimelt saavad nüüd sõttaminevad mehed riigi kulul tasuta oma spermat külmutada, et nende surma korral oleks naistel võimalik ilma nende otsese osavõtuta lapsi saada. Nagu üks blogija sapiselt märkis, et ametnikud ei suutnud vist selle peale tulla, et selline info on mobiliseeritute jaoks kinnitus sellest, et neil on väike lootus sõjast elusana tagasi tulla ning mõjub demoraliseerivalt. Vähemalt ametnikud üritasid ja linnuke on kirjas, samas demograafiat see vaevalt positiivses suunas mõjutab.
Selline see tänavuse aasta viimane ülevaade sai.
Järgmine ülevaade esmaspäeval.
Au Ukrainale!
Ülalolev artikkel põhineb Teet Kalmuse Facebook postitusel.
