Ma olen oma eelmistes ülevaadetes väga palju kirjutanud nii Prigožinist kui wagnerlastest. Ehk mõnede inimeste arvates isegi liiga palju, aga minu jaoks oli wagnerlaste esiletõus kõige selgem märk Venemaa sõjaväe taandarengust selle sõja käigus.
Venemaa on suur riik ning selle valitsemine keeruline mäng, kus sa pead suutma säilitada eri jõuleeride omavahelist tasakaalu, mängides isegi vajadusel neid üksteise vastu välja. Putini tugevuseks loetakse seda, et nö rahuajal sai ta antud ülesandega päris kenasti hakkama, lisaks sai eliit varastada riiki palju jõudis ning kui jälgisid nö
ponjatieid (kirjutamata reeglid), millest kõige olulisem oli lojaalsus oma isandale, siis polnud elul häda midagi – jõudis nii luksusjahte pidada kui lastel läänes luksuslikku elu tagada.
Nendesamade jõudude tasakaalustamiseks kui ka enesele täiendava turvagarantii andmiseks kujunesid isandal ajapikku välja kaks nö sõjapealikku, kes küll erinevates sfäärides tegutsedes aitasid tasakaalustada võimu ning Putin lootis, et probleemide kerkimisel on nad talle täielikult truud, sest mõlemad said oma positsioonid ainult ja ainult tänu temale. Kui me räägime, et Venemaa võitis Tšetšeenias, siis lähemalt vaatlusel asi enam nii ühene ei tundu. Sisuliselt seal riigis Venemaa seadused kehtivad ainult täpselt niipalju, kui nad sobivad Ramzan Kadõrovile, talle kuulub seal piirkonnas täielik võim. Ja see pole veel kõik, Kadõrov on ise tunnistanud, et iseseisvudes kaotaksid nad selle katkematu ja võimsa rahajõe, mis Venemaalt nende poole igakuiselt tulvab – rohkem kui 80% Tšetšeenia eelarvest moodustab Venemaa keskvalitsuse toetus ja see on pea täielikult Kadõrovi otsustada, kes sellest osa saab. Vastutasuks tuleb Putinile olla Venemaa siseriiklikus meedias hirmutusvahendiks, kellega hirmutatakse opositsionääre ja kõiki võimuga rahulolematuid – kui te sõna ei kuula, tulevad kadõrovlased ja teevad ai-ai. Seega Kadõrov on raha poolt kontrollitav, tal on oma nö kuningriik ning vasallisuhe isandaga toimib Kadõrovile väga kasulikel tingimustel.
Prigožini teema on keerukam. Tema rolliks oli musta töö tegemine välismaal, kus oli vaja edendada Venemaa huve, aga varjatult. Ilma keskvõimu otsese toetuseta poleks olnud võimalik wagnerlastel üldse tegutseda, sest Venemaa seaduste järgi on selline tegevus karistatav. Sõjas Ukraina vastu ei olnud seetõttu esialgu wagnerlastele mingit rolli planeeritud, sest Kiiev pidi ära võetama kolme päevaga ja siis oleksid teoorias pidanud kadõrovlased tsiviilelanike vastuhaku terroriga maha suruma. Kõik see lendas vastu taevast ning nüüd ei jäänud isandal muud üle, kui oma teine vasall sõtta kutsuda. Prigožinil see ei meeldinud, sest Aafrikas ja Lähis-Idas tal asjad sujusid, mõjuvõim kasvas ning raha voolas tema kukrusse ojadena. Aga Prigožin teadis, et
ponjatiete kohaselt peab ta käsku täitma. Venemaal olid veel laod laskemoona pungil täis ja wagnerlased hakkasid sõdima Popasna pärast Donbassis. Nad tõid sinna palgasõdureid Lähis-Idast, kes olid varustatud võrratult paremini kui Venemaa regulaararmee sõdurid ning nende öised lahingretked põhjustasid ukrainlaste ridades kohati vaat et paanikat, sest vastastel olid moodsad öövaatlusseadmed ja reaalne lahingukogemus.
Ometi kandsid ka wagnerlased kaotusi ning Prigožinile sai selgeks, et nii jätkates on tal varsti kogenud võitlejad otsas, aga ilma nendeta ei ole ta sisuliselt mitte keegi. Prigožin oli märganud, kuidas sõdivad nn rahvavabariikide üksused - värskeltmobiliseeritud sõjalise väljaõppeta nn mobikud saadeti kahurilihana rünnakule, ukrainlased avasid vastutule ja alles nüüd hakkasid väljaõppinud sõjaväelased tegutsema, võttes tule alla ukrainlaste laskepositsioonid. Pikki aastaid vangis istunud Prigožinile oli selge, kuskohast saaks väga suures koguses samasugust nö kahuriliha – kinnipidamisasutustest üle kogu suure riigi, kus oli neid sadades tuhandetes. Ta suutis teema Putinile maha müüa, argumenteerides, et nii tegutsedes tabab ta mitu kärbest ühe hoobiga – tavainimesed ei pea rindele surema minema ning riik saab lahti ohtlikest kurjategijatest, vastutasuks pidi Putin neile andma amnestia, kui nad kuus kuud rindel elus püsivad.
Peale seda, kui Ukraina oli läbi viinud eduka vabastusoperatsiooni Harkivi oblastis ning Venemaa oli taandunud Hersonist, kujunes wagnerlastest ainuke jõud, kes suutis mingid suuremaid edusamme saavutada. Võitluses Soledari pärast kaotasid oma elu tuhanded eksvangid, aga Venemaa armee juhtkond ei lubanud Konašenkovil wagnerlaste rollist sõnagi rääkida. See oli Prigožini jaoks juba liig mis liig ning oma arvamuse ütles ta selgelt välja ka oma meediakanalite kaudu. Samal ajal võib mõista ka Gerassimovi tegevust, sest suure riigi armee ei saa nii toimida, kui kõik ei ole ühtse juhtimise all, lisaks tahtis ta wagnerlased muuta lepingulisteks sõduriteks. Tänu Prigožini solvavatele väljaütlemistele tekkis ka vaat et kohustus tegudega vastata ning nii keelati Progožinil kinnipidamisasutustest kinnipeetavate värbamine, aga ilma nendeta kukkus kogu senine talle edu toonud sõjapidamismeetod kokku.
Seetõttu pidi Prigožin võitluses Bahmuti pärast lõpupoole eesliinile lahingusse saatma oma kõige võitlusvõimelisemad sõjamehed, aga ta mõistis, et ilma nendeta on tal tulevikus äärmiselt keeruline üldse elus püsida. Kuigi tal tegelikult ei olnud puudus laskemoonast ehk siis võrreldes teiste Venemaa armee üksustega ei saanud nad vähem laskemoona, pigem vastupidi, siis tegi ta maailmas palju vastukaja teinud video, kus kaks wagnerlast sõimasid Šoigut ja Gerassimovi. Küllaltki taipliku inimesena Prigožin mõistis, et ainuke variant oma tegevuse jätkamisel oleks nii Šoigu kui Gerassimovi ametist eemaldamine ja nende asendamine talle sobivamate inimestega.
Prigožini üksuses kahanes jätkuvalt kogenud võitlejate arv ning järgnes uus avaldus, nüüd juba surnud wagnerlaste kõrval. Prigožini jaoks oli rindelt minemasaamine elu ja surma küsimus, Šoigu ja Gerassimov vastupidi, tahtsid ta üksuse eesliinil täielikult verest tühjaks lasta. Prigožinil õnnestus koos Bahmuti äravõtmisega ennast niipalju kehtestada, et wagnerlased roteeriti rindelt ära, aga kujunenud olukorras oli nende tulevik tumedast tumedam – Ukraina sõjaline võimekus kasvab jätkuvalt ning on ainult aja küsimus, kui nad uuesti lahingutesse saadetakse ning siis ei jää neist enam midagi järgi ning ka Prigožin ilma oma eraarmeeta ei ole suurt muud kui kildurebiv rets, kelle elu oleks vaat et iga minut ohus. Prigožinil endal puudus poliitiline ambitsioonikus, sest ta mõistis, et tema minevikuga inimene riiki juhtida ei saa, maksimaalselt rääkis ta variandist, et võiks ideaalis olla kaitseminister, aga ka see polnud tema jaoks kõige määravam. Tema vaenlased olid Šoigu ja Gerassimov, kes olid talle tema arusaamade kohaselt sõja kuulutanud ja nendega tuli klaarida arved, kuni on veel võimalik. 1. juuli oli tähtaeg, selleks kuupäevaks oleksid pidanud wagnerlased sõlmima armeega lepingu ning siis oleks juba keeruline sõjast eemale pääseda enne selle lõppu.
Soodus hetk saabuski, sest juba Belgorodi oblastis toimunud sündmused näitasid, et Venemaal pole enam riiki jäänud võitlusvõimelisi üksusi, sest riik ei saanud hakkama pika aja jooksul hakkama saja üle piiri tulnud Venemaa vastupanuliikumise võitlejatega. Samal ajal arendas Prigožin ka poliitilise tegevuse liini, kus temaga samal lainel mõtlevad inimesed käisid koos Tuula kuberneri Aleksei Djumini juures. Väidetavalt käis seal kohal ka Setšin, kes on Venemaal väga mõjukas inimene.
Kõik eelpoolkirjutatu loob tausta sündmustele, mis toimusid 23.-24. juunil. Lõunarinde varustamine läbi Mariupoli toimub Rostovi oblasti kaudu, seega selle linna hõivamisega saadi enda kontrolli alla nii sõjaväeringkonna staap, sõjaväeosad kui ka rinde varustamine. Voroneži äravõtmisega saadi kontrolli alla kogu Donbassi rinde varustamine. Kuigi on vastukäivaid andmeid selles osas, et kui palju wagnerlasi oli Prigožinil veel järgi, aga ekspertide sõnul võib siiski arvestada, et vähemalt 10000 võitlejat ning nendest suurem osa saadeti Rostovisse Doni ääres. Ja ühtäkki, ilma igasuguse vastupanuta, oli sisuliselt kogu kontroll rinnetel toimuva üle Prigožini meelevallas. Putinil ei olnud jõudu, et olukorda muuta. Hoopis Prigožin saatis mõned tuhanded sõdurid Moskva suunas teele ja möödaminnes tulistati alla kuus helikopterit (3 Mi-8MTPR, 1 Mi-8, 1 Ka-52, 1 Mi-35M) ja Il-22, mis on juhtimispunkt ning millega lendavad reeglina kõrgemad ohvitserid ning milles viibis 10 inimest. Prigožin olevat Irina Kuksenkova sõnul selle peale öelnud, et nende õhukaitse laskis kõik lendavad objektid alla ja pakkus kompensatsiooniks lähedastele kokku 50 miljonit rubla.
Rohkem keegi wagnerlaste edenemist ei seganud, aga kui wagnerlased hakkasid lähenema Moskvale, oli selge, et nii väikeste jõududega suurlinnas siiski midagi korda ei saada, aga jõudemonstratsioon oli piisav selleks, et Putin kuuldavasti nõustus osade Prigožini edastatud tingimustega ning selles kontekstis räägitakse nii Šoigu kui Gerassimovi ametist tagandamisest lähiajal koos nende asendamisega Prigožinile sobivamate inimestega. Prigožin andis käsu wagnerlastel pöörduda tagasi, aga edasiste arengute osas on teadmatust palju – Putin kindlasti ei andesta reetmist, aga praegusel hetkel on ta võim nii habras, et ta peab enda endise vasalli nõudmisi mingil määral arvesse võtma, kui alandav see ka hetkel tema jaoks ei ole. Lisaks sai pöördumatult kahjustada niigi juba varem mõranenud kuvand machost, kes kindlakäeliselt riiki valitseb. Ja mis tema jaoks veel hullem – mitte keegi ei hakanud massiliselt wagnerlastele vastu, ei sõjaväelased ega eraisikud, aga see on tema enda rahva tasalülitamise, rahva zombistamise tulemus. Ei ole palavat armastust juhi vastu, mida maalivad sotsioloogilised küsitlused, on apaatne ja ärahirmutatud mass, kelle on küllaltki ükskõik, kes neid juhivad.
Putini tegevus riigijuhina on nii läbikukkunud, et Venemaal on liikvel asjakohane nali – kõik, mis me tänase päeva kohta teada saime, oli see, et kui NATO peaks meid ründama, suudame läbi kaevata ainult maanteed ja helistame peale seda Lukašenkole, et ta meid hädast välja aitaks.
Rinnetel toimuvast niipalju, et Ukrainal oli edenemine Bahmutist lõuna pool Kurdjumovka juures ning olevat ka edasiliikumine Klišeejevka kõrgendiku suunas. Kell 13.25 tuli info Ukraina armeelt, et tagasi on võetud ka Rivnopol. Lähipäevad näitavad, kas nn Prigožini mässukatse mõjutab Venemaa armee võitlusvõimekust või mitte, aga hetkel mitte midagi Ukraina jaoks kergelt ei tule.
Järgmine ülevaade kolmapäeval.
Au Ukrainale!
Ülalolev artikkel põhineb
Teet Kalmuse Facebook postitusel.
