Eilse päeva kõige kõmulisem sündmus leidis aset Venemaal, nimelt Belgorodi oblastis, kus Venemaa paramilitaarsed rühmitused tulid üle Ukraina piiri ja liikusid Šebekino suunas, milles asuvaid sõjaväelisi objekte olid ukrainlased eelnevatel päevadel aktiivselt tulistanud nii suurtükkidest kui mitmikraketiheitjatest. Kuigi meedias on liikvel videod põlevatest hoonetes Šebekinos, ei ole lõplikult selge, kumma poole kätetöö see oli. Suuremas plaanis oli antud sissetungil Ukraina jaoks arvatavasti mitu eesmärki. Kõigepealt näidata, et Venemaa piir Ukrainaga on jätkuvalt väga nõrgalt kaitstud ja sellest tulenevalt võiks ideaalis Venemaa tuua Kupjanski suunalt ära osa oma üksusi. Teiseks näitasid Venemaa paramilitaarsed rühmitused, et vastupidiselt Šoigu jutule nende täielikult hävitamisest Brjanski oblastis on nad tegutsemistahet täis ja võimelised põhjustama palju ebameeldivusi. Väheoluline ei ole ka see, et Šebekino ründamise teema jõudis Venemaa sotsiaalmeediakanalite abil paljude elanikeni ja neil tekkis palju küsimusi, millele Venemaa juhtkonnal ei ole usutavaid vastusi võimalik anda.

Eile lahvatas ka konflikt wagnerlaste ja kadõrovlaste vahel. Prigožin oli peale Bahmutis edu saavutamist järjepidevalt esinenud avaldustega, kus ta väga karmide sõnadega manas Venemaa kaitseministeeriumi ja eriti selle juhti. Nüüd tuli lisaks jutt, kus tal avaldas kahtlust, et kas Tšetšeenias formeeritud üksused Ahmat oleksid võimelised reaalses lahingutegevuses suuri tegusid tegema (ilmselge vihje nö tik-tok vägedele, kes pigem asusid rindejoonest üpris kaugel). Nüüd haistis Šoigu oma võimalust ning ta andis korraldused, peale mida päris mitu Kadõrovi alluvat esinesid Prigožinile suunatud sõnavõttudega, milles anti mõista, et II maailmasõja ajal oleks Prigožin oma sõnade pärast juba seina äärde pandud ja et oma lennukite, helikopterite, tankide ja vangide eest peab ta olema tänulik teadagi kellele. Lisaks veel omajagu kriminaalse maailma mõisteid ja lõpuks üleskutse nö strelkale (Venemaa kriminaalses maailmas gängide omavahelised kokkusaamised, kus klaaritakse erimeelsusi).

Venemaal valitsevate ponjatiate (kriminaalsest maailmast üle võetud nö kirjutamata seadused) kohaselt pidi Prigožin vastama, aga kuna tema poole pöördusid Kadõrovi alluvad, siis tema poolt vastas wagnerlaste komandör Dmitri Utkin, kes on ajakirjanik Ivan Jakovina sõnul suur natsismi fänn ja wagnerlaste nimetus on ka tulnud sellest, et Uktin olevat suur helilooja Wagneri austaja, nagu oli ka omal ajal ka tema eeskuju Aadu. Ivan Jakovina sõnul on Utkin tuntud selle poolest, et ta vihkab nö mittevenelasi, eriti aga kaukaaslasi ning kõik tšetšeenidest pöördumise tegijad võitlesid tema vastu esimeses Tšetšeenia sõjas, kui Uktin oli Venemaa eriüksuse sõdur. Utkini vastusest võis selgelt välja lugeda, et wagnerlased ei karda ei kadõrovlasi ega kaitseministeeriumi.

Peale Utkinit edastas oma sõnumi ka Prigožin, kelle sõnul otsustavad just nemad tulevikus, keda seina äärde panna ja maha lasta. Kirjutan sellest nii pikalt seetõttu, et see kõik näitab nn maailma teise armee reaalsust – Putin on loonud monstrumi, andes Prigožinile relvastust, mis on tavaliselt ainult regulaararmee üksustel ning nüüd on ta kontrolli monstrumi üle kaotanud. Kurbloolisus on Putini jaoks teadmine, et ainult wagnerlased koos vangide surmaajamisega suutsid midagigi lahinguväljal saavutada ning nende elimineerimine vähendaks veelgi Venemaa armee võimekust kasvõi mingis rindelõigus kaitset organiseerida ning kindlasti oleks see ka valus hoop Venemaa üksuste moraalile. Lisaks kaitseb Prigožin varjatult Venemaa huvi piiri taga ning eriti Aafrikas on ta positsioon arvestatav ja järjest kasvav.

Venemaa jätkab vaat et meeleheitest kantud rünnakuid Kiievile ning vaheldumisi tulistatakse kas tiibrakettidega lennukitelt Kaspia mere kohalt või ballistiliste ja tiibrakettidega Iskanderi kompleksidelt. Üleelile lasti Kiievile 7 ballistilist raketti Iskander-M ja 3 tiibraketti Iskander-K. Ballistiliste rakettide allatulistamisel on see probleem, et raketi lennu lõppfaasis liigub rakett otse maapinna poole ning isegi raketi täpsel tabamisel on oht, et raketi tükid põhjustavad maapinnale kukkudes purustusi ja on suureks ohuks inimeste eludele ehk siis Kiievile suunatud ballistilise raketi saab alla lasta ainult Kiievi kohal. Ballistiliste rakettide allatulistamise kontekstis räägitakse peamiselt kompleksist Patriot ning küsimus oli, et missuguseid PAC-3 rakette nad kasutavad. Vanemad PAC-3 raketid on väiksemad ja seetõttu ka väiksema lennuulatusega, aga neid on ühes nö kassetis neli ja laskeseadmel on neli kassetti ehk siis kokku 16 raketti. PAC-3 rakettide edasiarenduse käigus muudeti nad suuremaks, nad lendavad kaugemale ja katavad seetõttu kompleksiga suurema ala, aga suuruse tõttu on neid ühes kassetis kolm ja laskeseadmes kokku 12. Vanemaid rakette hakati kutsuma PAC-3 CRI (Cost Reduction Initiative) ja uute nimeks sai PAC-3 MSE (Missile Segment Enhancement). Kiievi tänavatelt on siiani leitud PAC-3 CRI tükke, järelikult kasutavad Patriot kompleksid Ukrainas seda tüüpi rakette, mistõttu on kompleksi kaitse all olev territoorium väiksem kui ta oleks PAC-3 ME puhul, aga ka need vanemad raketid on teinud suurepärast tööd.

Täna öösel tulistati Kiievi suunas Kaspia mere kohalt 15 tiibraketti H 101/H-555 ja kõik need võeti ka alla. Arvestades Venemaa raketirünnakute aktiivsust on järjest tihedamini kõlanud küsimus, et kui palju on Venemaal neid veel alles. Aus vastus on, et ega päris täpselt keegi ei teagi, minul õnnestus näha andmeid, et ballistilisi rakette Kinžal ja Iskander-M on kumbagi järgi suurusjärgus 50 ja tiibrakette kokku suurusjärgus 200, aga eksperdid on ühel nõul selles osas, et praegu kulutab Venemaa neid palju rohkem kui suudab jooksvalt asemele toota, seega laoseis väheneb kiirelt, aga lisaks sõjale Ukrainas on nendel rakettidel ka muud ülesanded vaja täita. Võib öelda, et nii käitudes hoiab Venemaa Patriot-kompleksid Kiievis töös ja seetõttu ei saa Ukraina kasutada neid moodsate lennukite puudumisel pealetungidel Venemaa õhuväe mahasurumiseks, aga kui nii tegutsedes ammendab Venemaa oma raketivarud, siis võib paari nädala pärast olla selles osas võhm üpriski väljas. Venemaa ei saa pikalt selliste rünnakutega jätkata, samas ega Putinil ei olegi jäänud järgi mitte mingeid muid variante.

Rinnetel toimuvast ka natuke. Märgatud on Venemaa üksuste koondumist Kupjanski suunale, aga hetkel on Ukraina kontrolli all seal kõik olulised põhja-lõunasuunalised kõrgendikud. Luganski oblastis ei ole kumbki pool suutnud paaril viimasel päeval märkimisväärselt edeneda.

Viimaste teadete kohaselt on Tšetšeenias formeeritud üksused Ahmat viidud Marjinka juurde ja on oodata järgnevatel päevadel seal Venemaa poolt aktiivsuse kasvu. Nende üksuste võitlusvõime kohta on olemas suures osas ainult spekulatsioonid, elu näitab, milleks nad võimelised on. Venemaa on aktiviseerinud mitmikraketiheitjate kasutamist Vugledari suunal, sest nad kardavad Ukraina armee edenemist antud suunalt Mariupoli poole. Kusjuures on viimastel nädalatel Ukraina võtnud tagasi territooriumi Pavlivka külast nii lääne kui da pool, nii et Venemaa kartused on täiesti põhjendatud. Bahmutist räägivad ukrainlased kui nö hiirelõksust, sest orus asuvas purustatud linnas on Venemaa üksustel keeruline ennast kuskil turvaliselt tunda. Wagnerlased lahkusid, eks paistab, kuidas nende asendajad seal hakkama saavad.

USA andis teada, et nad ostavad Ukraina armee jaoks 118 miljoni dollari eest õhukaitsekahureid Gepard. Defence Expressi andmetel ostab USA need relvad Jordaaniast, kes omakorda ostis 2013. aastal relvad sisuliselt nö võileivahinna eest Hollandilt, makstes 60 Gepardi eest kokku 21 miljonit eurot ja nö kauba peale saadi 350000 mürsku, varuosasid ja mõned vanemad Gepardi mudelid ka. Ehk siis osteti hinnaga 350000 eurot masin, aga müüakse pea kahe miljoni dollari eest. Pole paha äri.

Jeffrey A. Edmonds ja Samuel Bendett avaldasid artikli „Russia’s Use of Uncrewed Systems in Ukraine“, kus põhjalikult lahti kirjutatud, mis seisud on Venemaa armeel erinevate mehitamata lennuvahenditega (UAV). Arendustöö käis enne sõda ja on jätkunud sõja ajal ning Defence Expressi andmetel demonstreeriti hiljuti suure drooni Sirius lendu Moskva lähistel ning see droon suudab Venemaa andmetel kanda kuni 500 kilogrammi pomme. Ukraina poolel käib ka droonide osas vilgas arendustegevus ning Venemaa z-kanalites on selles osas vaat et paanilised meeleolud, sest väidetavalt pidavat ukrainlastel kas juba valmis olema või on komponendid 10000 sarnase drooni tootmiseks, mis lendasid ka Moskvas ringi. Kui korraga saata rünnakule 1000 drooni, oleks see juba kõva sõna. Arvestades sellega, et nn mopeed-droone on odav toota ja et Ukraina seljataga on suur osa arenenud maailmast, siis võiks see ka tõde olla. Eks see ole näha, hetkel on kõige aktiivsemalt pildil Ukraina nö mängudroonid (FPV), mis tegutsevad väga aktiivselt Bahmutist põhjas ja lõunas Venemaa transpordivahendite hävitamisega ning neid on Ukraina käsutuses samuti juba tuhandeid.

Venemaa turismifirmad on ootamatu probleemi ees, sest kiirelt on vähenenud nõudlus Türgis puhkamise osas ja nii prognoositakse, et Türgit külastab tänavuse aasta jooksul oodatust kaks korda vähem inimesi. Põhiline põhjus on proosaline – venemaalastel on kasvavad rahalised probleemid ning seetõttu lihtsalt ei jätku raha välismaal puhkamiseks. Krimmi ka ei saa ja siis ongi alternatiiv kodune puhkus koos rohke alkoholi tarbimisega.

Järgmine ülevaade esmaspäeval.

Au Ukrainale!

Ülalolev artikkel põhineb Teet Kalmuse Facebook postitusel.

Märkmed: