Putin üritab kõigiti kommunikeerida, et religioonil on Venemaal väga oluline osa inimeste igapäevaelus, aga Venemaa majandusanalüütiku Anatoli Nesmiani sõnul on reaalsus teine – reaalselt käivat kirikus tihedamalt 3-4% elanikkonnast ja needki enamuses pensionieas, noortele ei pidavat see teema korda minema. Küll aga on Venemaal vaat et religiooni staatuses militarism ja eriti kõiksugu relvad, nii II maailmasõja aegsed kui ka uuemad.

Siiani on sõja jooksul kõik nn analooge mitteomavad relvad osutunud Putini jaoks suureks pettumuseks, sest isegi väidetavalt püüdmatud imeraketid Zirkon ja Kinžal on osutunud USA õhutõrjekompleksi Patriot jaoks igati jõukohaseks, putinlikult väljendades võib öelda, et need kompleksid purustavad Putini imerelvi nagu head tangid pähkleid. Jah, neid komplekse on Ukrainal vähe, aga nad teevad väga head tööd.

Nüüd üritab Putin imelugusid vesta uuest analooge mitteomavast imerelvast, keskmaa ballistilisest raketist „Orešnikust“ ja muinasjutu uued peatükid luges ta ette Kasahstanis. Kuidas ilma lõhkeaineta raketi lõhkepea pidavat kineetilise energiaga põhjustama maale langedes kahju, mis võrdne tuumaplahvatusega. Sinna juurde jutud selle imeraketi tootmisest jne.

Anatoli Nesmian tegi siis arvutuse. Tema sõnul peaks tonnise kaaluga lõhkepea tabama maapinda kiirusega 45 kilomeetrit sekundis, et tekiks kahju, mis oleks 15 korda väiksema purustusjõuga kui Hirošimale heidetud tuumapommi oma. Tegelikkuses ei ole võimalik tiheda õhuga atmosfääris sellise kiirusega midagi maa poole saata, see lihtsalt põleks seal ära ja lisaks polegi võimalik sellist kiirust üldse raketile anda maalt stardi kontekstis.

Reaalsuses olid Dnipros nn Orešniku lõhkepea osad maad tabanud kiirusega väidetavalt kiirusega 2-3 kilomeetrit sekundis ehk siis kakskümmend kord väiksema kiirusega kui Nesmiani arvutuste järgi vaja oleks 1 kilotonni jaoks (1000 tonni lõhkeaine TNT plahvatamisel vabanev kogus energiat), järelikult on ka selle Orešniku poolt kineetilisel kokkupõrkel tekitatud kahju suurusjärgu võrra väiksem, lisaks tuleb arvestada, et lõhkepea jaguneb enne maale langemist 36 alamosaks, mis langevad paarisaja meetri raadiuses, mis teeb sellisel kujul ülikalli raketi kasutamise äärmiselt küsitavaks, sest need lõhkepea osad võivad liikuda läbi majade korruste, aga sellega see lõpeb, kuna täiendavat plahvatust ei järgne.

Terroriseerida tsiviilelanikkonda selle raketiga saaks, aga sellega see piirdubki, sõja käiku ei mõjuta ta vähimalgi määral ning väga kahtlane, et Venemaa armeel selliseid rakette üldse kokku rohkem ongi kui kaks-kolm. Putin muidugi üritab oma muinasjuttudega eeskätt hirmutada läänt, aga seal need enam eriti kellelegi korda ei lähe, samas Putinil enam rohkem muinasjutte vesta ei ole, käsil on selle raamatu arvatavasti viimane peatükk.

Küll aga on Venemaal piisavalt tiibrakette, et teatud ajavahemiku järel korraldada ulatuslikke raketirünnakuid ja toimus selline rünnak ka eile, kui Ukrainasse lasti lennukitelt 57 tiibraketti H-101 ja kolm tiibraketti H-59 ning 28 tiibraketti Kalibr (lastakse välja laevadelt). Rünnaku korraldamisel võisid otsustavaks saada ka Ukrainas valitsenud keerukad ilmastikuolud, kui mitmetes riigi piirkondades oli udu, mis takistas õhutõrje tööd. Kokku võttis Ukraina õhukaitse maha 79 raketti, aga oli ka tabamusi, peamiselt energiainfrastruktuuri objektide pihta Ukraina lääneosas.

Ukraina poolelt õnnestus mul lugeda sotsiaalmeediast kommentaare, et ukrainlasi see raketirünnak ei heidutanud ja nende peamine küsimus olevat selle rünnaku kontekstis, et millal Ukraina samaga vastab, aga selleks pidavalt Venemaal veel liiga soojad ilma olema, rünnatakse siis, kui rünnaku efekt on maksimaalne ehk kui Venemaale on jõudnud krõbedad talvekülmad.

Selle asemel ründasid Ukraina droonid täna öösel näiteks Tuapse sadamat ja taas ka Rostovi oblastis Kamenskis asuvat Atlase naftabaasi, mida viimati rünnati augustis. Sündmuspaigalt tehtud videote kohaselt on seal korralik tulekahju, mis järjest suuremaks paisub .

Venemaa ründas täna öösel Ukrainat 132 drooniga ning palju droone oli suunatud Odessa sadamataristu suunas. 88 drooni lasti alla ja 41 mõjutati Ukraina poolt elektroonilise sõjapidamise vahenditega (EW). Viimasel ajal on omajagu arutelusid nende droonide osas, mida mõjutatakse Ukraina EW vahenditega ja pea kõik on need ilma lõhkeaineta peibutusdroonid. Säästudroonid, millel ei ole reeglina kalleid tehnoloogilisi lahendusi, mis vähendaksid EW vahendite efektiivsust ja sellisel kujul neist Venemaa armee jaoks sisuliselt abi ei ole, sest EW kasutamine on odav. Küll aga saab propagandas välja hõigata järjest suuremaid droonide arve, millega Ukrainat rünnatakse, samas kui lõhkeainega varustatud droonide arv ei ole oluliselt kasvanud, aga infosõja elemendina paljude jaoks toimiv ka lääne pool.
Olukord rinnetel.

Vihmased ilmad on mõjutanud lahingutegevust piirkondades, kus on vähem teid ehk siis eeskätt Luhanski oblastis, kus Venemaa armee küll ründab, aga muutunud oludes on kaitsjatel natuke lihtsam, eeskätt Venemaa soomustehnika vastu.

Küll aga on Venemaa armee suutnud edeneda nii Pokrovske kui Kurahhove suunal. Z-blogija varjunimega Vault-8 sõnul on mõlemad armeed jõudnud seisu, kus neil pole enam reservist võtta diviise ning edukam on see, kes olemasolevat ressurssi paremini oskab ära kasutada. Z-kanal Igra v TsiviliZatsiju andmetel on Venemaa hakanud järjest rohkem ära kasutama oma ülekaalu elajõus viisil, kus nad pidevalt muudavad rünnakute suundi, sundides nii Ukraina armeed oma üksusi liigutama nö tuld kustuma.

Ukraina erusõjaväelase Arti Greeni sõnul on see taktika toonud ka tulemust, sest kui mingist lõigust viiakse ära seal rinnet hoidnud Ukraina võitlusvõimelised üksused, annab see tihtipeale võimaluse vastasel ründamiseks, eriti kui asemele toodud üksused on alamehitatud. Selles kontekstis tõi Green välja, et Vugledari langemine oli täpselt selline juhtum, kus Vugledaris hoidis kaitset tugev 72. brigaad, aga ühele tiivale toodi territoriaalkaitse pataljon, kus reaalselt olid võimelised eesliinil olema 50 sõjaväelast, aga kõrgemale kanti ette, et lõiku kaitseb terve pataljon ning sellistes oludes suunas Venemaa armee sinna lõiku täiendavalt jõude ning saavutas edu.

Ka oskab Venemaa armee Green’e sõnul järjest paremini ära kasutada Ukraina armee ebaõnnestunud rotatsioone ning selles kontekstis tõi ta välja Toretski, kus nende brigaad hoidis hästi rinnet, siis aga roteeriti nad Tšasiv Jari, sealt omakorda toodi nende asemele Tšasiv Jaris sisuliselt võitlusvõime kaotanud brigaadi ning selle tulemusel olevat Venemaa armee saanud kaks kolmandikku alast ära võtta sisuliselt ilma lahinguteta, enne kui Ukraina armee väejuhatus jõudis reageerida.

Aga ei ole kõik nii hästi ka Venemaa armee jaoks, z-kanalites kirjutavad inimesed väidavad, et kuigi mitmete Ukraina üksuste isikukoosseisu kvaliteet olevat selle aasta jooksul langenud, on Ukraina armee suutnud seda tasakaalustada rallidroonide kasutamisega, milles olevat ukrainlased palju efektiivsemad, mistõttu väga suur osa Venemaa armee rünnakuid lõpeb nii, et nad üldse ukrainlaste positsioonideni ei jõua. Kui aga jõuavad, siis üldjuhul need positsioonid ka ära võtavad, sest jalaväelasi on Ukrainal vähe ja need siis tavaliselt ohu tekkides taanduvad oma positsioonidelt.

Ja selles kontekstis ei olevatki nö hakkliharünnakutele alternatiivi, need on küll Venemaa armee jaoks väga suurte kaotustega seotud, aga vähemalt midagi suudetakse saavutada. Arti Green’e arvates aga oleks Ukraina armee piisava jalaväelaste arvu korral täiesti reaalne stsenaarium, kus õhku kontrollivad droonid mõlemalt poolt ning tekib 15 kilomeetrine surmatsoon, kus ei suudaks mõlema poole sõjaväelased ellu jääda ehk siis sellistes oludes ei oleks mõeldav ka Ukraina armee pealetungi läbiviimine, Green’e sõnul kaasneksid sellega lihtsalt väga suured kaotused elavjõus, peegelpilt sellega, mida Venemaa praegu teeb, kus tema sõnul Venemaa armees olevat jalaväelaste jaoks rünnakule minek väga tihti võrdne surmaotsusega ning jalaväelasi rindele toovatest soomusmasinatest jõuab ka tagasi lõpuks mõni üksik.

Venemaa z-kanalites on palju poleemikat tsiviiltranspordi piiramise kohta rindetsoonis. Nimelt on droonide sõjas jõutud olukorda, kus suure veoautoga rindejooneni logistika enam ei toimi, sest Ukraina droonid teevad neile kiire lõpu. Selles kontekstis on oluliseks osutunud vabatahtlike abiga saadud sõiduautod, millega viiakse rindele laskemoona ja võimalusel tuuakse ära ka haavatuid. Nüüd aga keelati Venemaa armee poolt valgete numbrimärkidega autode kasutamine ära, sest esiteks olevat palju juhtumeid, kus purjus sõjaväelased nendega sõidavad ja teiseks on sellisega tegevusega löögi alla seatud tsiviilisikud, sest Ukraina pool ründab nüüd Venemaa tagalas pea iga sõiduautot, sest üldjuhul kasutavad neid sõjaväelased sõjalistel eesmärkidel.

Keelati ära küll, aga asemele midagi ei pakutud ning selle tulemusena lihtsalt halvenes logistika veelgi. Lisaks ei tahtvat Venemaa armee neid tsiviilmasinaid oma bilanssi võtta, sest kohe tekib küsimus, et mis rahadega neid remontima hakatakse (aga seda on vaja teha pidevalt) ja mis vahenditest ostetakse sinna sisse kütus. Ja üks häda pidavat veel olema – komandörid võtvat paremas korras autod endale ja müüvat need maha, kui hädaldad, saadetakse sind kohe nn hakkliharünnakule. Mida suurem kisa Z-kanalites, seda ilusam muusika see minu kõrvade jaoks on.

Innovatsioon toimub sõja kiirelt. Veel suvel olid Ukraina armee üksused tõsiselt hädas Venemaa operatiivtasandi luuredroonidega, mis lendasid sügaval tagalas ning juhtisid tuld sihtmärkide pihta. Viimases hädas katsetasid ukrainlased rallidroonidega nende vastu võidelda ja see on osutunud täielikuks edulooks – ainuüksi Serhii Sternenko poolt kogutud vahendite eest ostetud rallidroonidega on alla võetud rohkem kui 400 küllaltki kallist Venemaa luuredrooni, aga neid droone saadavad Ukraina armeele ka teised vabatahtlike organisatsioonid.

Ja sellisel tegevusel on otsene mõju ka lahinguvälja toimuvale, võtame näiteks Lancet-droonid, mis on efektiivsed siis, kui neid juhib sihtmärgi poole luuredroon. Kui augustis registreeriti Ukraina poolt 180 rünnakut Lancet droonidega, siis septembris kukkus see 81 peale, oktoobris oli 100 ja novembri jooksul paari päeva taguse seisuga oli see arv 61. Kusjuures rallidroonidega on maha võetud ka Lancet-doone.

Positiivne tulemus Ukraina jaoks on ka see, et nüüd on kaotanud nad oluliselt vähem suurtükke, aga suurtükkidel on sõja praeguses faasis kaitselahingute läbiviimisel oluline roll. Kui juba tehnikani jõudsin, siis Andrei Perpetua andmetel oli novembri esimesel poolel tehnika kaotuste suhe (videotõenditega kinnitatud) 1:2,8 ehk siis ühe Ukraina poolt kaotatud ühiku kohta tuli pea kolm Venemaa armee oma. Venemaa armee kaotab oluliselt rohkem tanke, jalaväe lahingumasinad ja soomustransportööre, aga ka suurtükke.

Samas olid Ukraina kaotused oluliselt suuremad väiksemate soomusmasinate (näiteks Humvee) ja MRAP (Mine-Resistant Ambush Protected) -ide osas ja põhjus paljuski proosaline – Venemaa armeel selliseid masinaid lihtsalt napib, aga MRAPid on päästnud ka miinile sõites paljude Ukraina sõjaväelaste elud.

Venemaal ei suudeta riiklikul tasemel kohe mitte kuidagi inimestes lõkkele puhuda patriotismi leeki ja seda on eriti näha kultuurisfääris. See ei ole uudis, et Venemaal on praktiliselt võimatu Ukraina sõjast tehtavate filmide või seriaalide jaoks leida vähegi nimekamat režissööri, aga kui midagi Ukraina sõjast kinodesse jõuab, siis on rahva reaktsioon samasugune.

Nimelt sai Venemaa avalikkusele tundmatu Igor Dadašev valmis patriootilise filmiga „Eto naša zemlja – Novorossia!“ (tõlkes – „See on meie maa – Novorossija!). Ta tegi seda filmi kaks aastat, rahastuse sai presidendi fondist. Esilinastuse jaoks tehti meedias kõvasti reklaami, filmi näidati tasuta kinosaalis, kus oli 450 kohta. Ürituse õnnestumises kindlad ametnikud ei hakanud seekord käsukorras riigipalgalisi kohale ajama ning seetõttu tuli kinno kokku 12 inimest, kellest enamus filmi tootmisega seotud. Täpselt selline see nn patriotism Venemaal hetkel ongi – kui käsu korras inimesi kohale ei aeta, siis vabatahtlikult naljalt keegi kohale ei tule.

Kiirelt kukkunud rubla kurss jäi pidama sinna 1 dollar = 107-108 rubla juurde ning isegi Solovjovi propagandakanalis rääkis külaline, et pole välistatud rubla nõrgenemine sinna 180 juurde. Kuigi ametlikult üritatakse Kremlis teha nägu, et rubla nõrgenemine pole tõsine probleem, siis reaalsus on teine, sest kasvõi ravimitest rohkem kui 50% imporditakse ja Venemaal toodetud ravimitest on arvestatav osa imporditud komponentidest, seega ravimite hinnad kasvavad kiirelt, nagu kasvavad kõikide importkaupade hinnad. Aga juba on mõju ka välistööjõu osas, kellest on Venemaal niigi suur puudus, aga nõrgeneva rubla tingimustes ei ole nende jaoks Venemaal töötamine enam kasulik.

Lisaks kõigele on viimaste sündmuste valguses alanud Venemaal nö pangajooks pehmemal kujul ehk siis inimesed on hakanud välja võtma hoiustel olevaid rahasid. BRIEFLY andmetel olevat oktoobris kolme Venemaa suurima panga eraisikute arvetel olev kogusumma hakanud vähenema, seda hoolimata pakutavatest väga kõrgetest intressidest tähtajalise hoiuse puhul. Omajagu suurendab rahade väljavõtmist rahva sees leviv jutt, justkui võiksid nad lähiajal lihtsalt pangaarvetel olevast rahast ilma jääda. Ja mida nad siis nende rubladega teevad? Ikka ostavad neid rohelisi rahatähti, millel nimeks dollar ja mis pidavat Putini varasema jutu järgi olema tähtsust kaotav rahaühik.

Järgmine ülevaade esmaspäeval.

Au Ukrainale!

Ülaloleva artikkel põhineb Teet Kalmuse Facebook postitusel.

Märkmed: