Viimastel päevadel on meedias palju arutatud Venemaa väidetava tuumadoktriini muutuse üle. Teadaolevalt hetkel ühtegi dokumenti ei ole, mis kinnitaks doktriini muutust ning otsapidi kinnitas selle puudumist ka Kremli pressiesindaja Peskov, et arutelu Julgeolekunõukogus oli pigem signaali andmine nö mittesõbralikele riikidele.

Tuumarelvadega on Venemaa üritanud kogu sõja ajal vastaspoolt hirmutada, aga ähvardusteks on need kõik jäänudki. Kunagine Venemaa president Dmitri Medvedev kinnitas omal ajal, et nö punasemast punasem joon olevat Krimmi tulistamine. Nüüdseks on Krimmi tulistatud nii ATACMS kui SCALP/ Storm Shadow rakettidega ja ei miskit, kuigi Venemaa enda arusaama kohaselt on Krimmi näol tegemist nende territooriumiga. Ukraina ründas edukalt droonidega Venemaa nö horisondi taha nägevaid radareid, mis olid nö tuumatriaadi osad, aga Venema poolt sellele mingit reaktsiooni ei järgnenud.

Ukraina operatsioon Kurskis oleks pidanud ka Venemaa senise tuumadoktriini järgi vähemalt teoreetiliselt andma aluse kasutada tuumarelva, aga ei midagi, Ukraina kontrolli all on sadu ruutkilomeetrid Venemaa nö põlist territooriumi ning USA andis loa seal kasutada ka mitmikraketiheitjatelt lastavaid rakette, välja arvatud ballistilised raketid ATACMS. Ja ma ise arvan, et Venemaa poolt poleks järgnenud ka siis mingit reaktsiooni, kui ATACMS rakette oleks varem kasutatud Venemaa nö põlisterritooriumil, Venemaa oleks lihtsalt viinud osa lennuvahendeid piirist kaugemale ja sellega oleks see lõppenud.

Putin on korduvalt rääkinud oma elufilosoofia õppetunnist, mille ta sai, kui oli näinud nurka surutud roti käitumist ning praegune Putini käitumine näitab, et ta üritab samamoodi käituda. Miks siis just nüüd tuli selline muutus? Venemaa majanduseksperdi Anatoli Nesmiani arvates võib see olla kahe viimase sündmuse koosmõjul toimunud muutus ehk siis kontinentide vahelise raketi Sarmat ebaõnnestunud katsetus ning Ukraina poolne väga edukas droonirünnak Venemaa kolme suure arsenali pihta.

Sarmatist armastasid Venemaa marurahvuslased palju rääkida, aga rahvusvaheline meedia teemasse millegipärast varem väga ei süvenenud. Peale viimast Sarmati ebaõnnestunud katsetust aga selgus, et selle raketiga on Venemaal asjad pehmelt öeldes halvasti ning lisaks kõigele leidus mitmeid teemaga hästi kursis olevaid Venemaa eksperte, kes rääkisid, nagu asjad on. Et reaalselt pole see rakett kunagi lahinguvalves olnudki, nüüd aga hävis peamine raketišaht ning võib minna mitu aastat, enne kui jõutakse olukorda, kus jälle saab nö praegusest punktist edasi minna.

Sarmati eellane arendati välja Ukrainas, sinna jäi kogu oskusteave, samas on Venemaalt viimastel aastatel lahkunud paljud võimekad teadlased, kes võiksid vähemalt teoorias Sarmati projekti edasi arendada. Venemaa ekspertide hinnangul läheb Sarmati töökindlaks saamisega vähemalt kümme aastat aega, samal ajal on tema eellase R-36 Vojevoda puhul ületatud pikalt ekspluateerimistähtajad ja pole teada, kas reaalses lahinguolukorras nad üldse töötaksid või mitte. Kokkuvõtvalt – Putinil kadus võimalus Sarmatiga ähvardamiseks.

Kui Ukraina pool kommunikeerib, et Venemaa plaanib talvel hävitada nende tuumaelektrijaamade ülekandevõrgud, siis täpselt sama kardab ka Venemaa. Arsenalide hävitamine näitas, et Ukraina massiivse droonirünnaku korral jääb Venemaa õhukaitse hätta ning mitmete Venemaa ekspertide sõnul ei olevat Ukraina siiani rünnanud Venemaa tuumajaamade ülekandevõrke veel ainult seetõttu, et nad ootavad külmade saabumist. Ukraina piirile on lähedal näiteks Rostovi oblastis olev tuumaelektrijaam ning Kurski lähedal Kurtšatovis asuv tuumaelektrijaam, kus hetkel on neljast reaktorist töös ainult üks. Ma ise pooldan siiski arusaamist, et Ukraina on valmis selliseid rünnakuid läbi viima, aga alles peale seda, kui Venemaa on rünnanud nende tuumaelektrijaamade ülekandevõrke.

Nesmiani sõnul saadeti varem tuumaähvardustega meediasse sõnavahtu pilduma Dmitri Medvedev ja Nesmian sarkastiliselt märkis, et kindlasti oleks ka Medvedev Sarmati ebaõnnestunud katsetuse puhul mahlakat sõnavara kasutades rääkinud, et vaadake, kuidas see rakett hävitas stardišahti ja sealjuures ta ei lennanud välja, aga kujutage ette, missugust hävingut põhjustab ta siis, kui ükskord sealt välja lendab!

Nesmiani sõnul kasutati seekord teist lähenemist, mida ta nimetab taktikaks “hoidke mind seitsmekesi kinni, sest muidu ma ei tea, mida ette võtan!“, mida võib nimetada ka nurkasurutud roti metafooriga. Tema sõnul näitab Putini jutt tema poolt siiani viljeletud tuumasantaaži täielikku läbikukkumist ning kui reaalselt kasutaks tuumariik Venemaa tuumarelva mitteomava Ukraina vastu taktikalist tuumarelva, demonstreeriks see Venemaa täielikku läbikukkumist konventsionaalses sõjas, lisaks kaotaks Venemaa hetkega nö globaalse lõuna varjatud toetuse ning ei saa ka ära unustada seda, et mitte eriti kauges tulevikus võõrustab Venemaa BRICSi kuuluvate riikide esindajaid ning BRICS on Putini jaoks ülimalt oluline rahvusvaheline väljund.
Olukord rinnetel.

Ukraina jaoks on kõige kriitilisem olukord Vugledari juures, kus Venemaa üksused on asulale lähenenud viimase päeva jooksul lääne poolt ning Ukraina armee 72. brigaadi jaoks on olukord äärmiselt keeruline ning pigem on küsimus selles, kuidas õnnestub lähiajal võimalikult väikeste kaotuste hinnaga Bogojavlenkasse taanduda. 72. brigaadi näitel on viimastel päevadel meediasse üles tõusnud ka problemaatika, mis on seotud Ukraina poolse mobilisatsiooniga.

Kui varem oli omajagu mobiliseerituid saadetud peale lühikese väljaõppe läbimist lahingutes karastunud brigaadidesse, kus kogenud sõjamehed andsid edasi lahingutegevuses omandatud oskusi, millest üks kõige olulisemaid on ellujäämine, siis nüüd olevat olukord muutunud, mobiliseeritutest pidavat peamiselt moodustatama uusi üksuseid ning kui selline üksus viiakse rindejoonele, siis saavat neist paljud kiirelt haavata ja surma, sest puudub lahingukogemus ning see omakorda viib alla moraali ning just selliseid asju oli juhtunud Pokrovske suunal.

Selles kontekstis meenutatakse eelmise suve Ukraina vastupealetungi, kui lahingusse saadeti lääne tehnikaga varustatud 47. brigaad, mis alguses kandis lahingukogemuse puudumise tõttu raskeid kaotusi, aga hiljem sai neid Ukraina armee üks kõige võitlusvõimelisemaid brigaade ning siis ongi küsimus, et kuidas anda uutele üksustele lahingukogemust, aga mitte nii, et üksused kogenematuse tõttu kiirelt võitlusvõimetuteks muutuksid.

Pokrovske juures suutis Venemaa armee edeneda Mõkolaijvka ja Krasnõi Jari juures, Ukraina armee omakorda surus vastast natuke tagasi Selidovest lõuna pool. Seal rindelõigul on aktiivselt töös drooniüksus Madjari linnud ning nende üheks peamiseks eesmärgiks on nii vastase logistika kui ka tehnika kas hävitamine või kasutuskõlbmatuks muutmine. Madjari sõnul oli varasemalt neil seal rindelõigus päevas 40 edukat rünnakut, aga nüüd olevat see arv tõusnud 60 peale. Seal rindelõigus on Ukraina armee lennuväe kasutamine piiratud, sest Venemaa poolt olevat üles ehitatud korralik ešeloniseeritud õhukaitse.

Venemaa kannab seal rindelõigus hakkliharünnakute läbiviimise käigus väga suuri kaotusi, nii kirjutasid Marinivka juures kaitses olevad 68. jäägribrigaadi võitlejad, et 10 päeva jooksul kaotas Venemaa seal 600 sõdurit ning seda küllaltki väikese rindelõigu ulatuses.

Venemaa edenemine tuleb seal lõigus ainult läbi väga suurte kaotuste hinna ning Venemaa sõjaväelane Golikov, kes kirjutab z-kanalist „Filolog v zasade“, tõi välja järjest kasvava trendi Venemaa armees – need on enesetapud tulirelva läbi, tema sõnul laskvat sõdurid ennast maha ka siis, kui lahingus saadud haavad ei ole tõsised ja neid oleks võimalik päästa, aga lootuse kaotanud sõdurid valivat järjest rohkem teise tee. Tema sõnu kinnitavad kümned Ukraina droonivideod.

Venemaa üksused läksid Ukraina ajakirjaniku Vassil Pekhno sõnul 50 ühiku soomustehnika toel rünnakule Luganski oblastis Pišannest lääne pool Kolinikivka ja Krugljakivka suunal ning kuigi Ukraina armee hävitas kolmandiku tehnikast, ei ole välistatud, et Venemaal õnnestub seal lõigus natuke edeneda.

Kurski oblastis toimuva kohta kirjutavad z-kanalid, et kuigi mõlemad pooled koguvat seal suunal jõudu, et võetavat ette suuremaid rünnakuüritusi. Seal piirkonnas viibivad Ukraina sõjaväelased tunnistavad, et kiire edasiliikumise ajad on läbi, väiksemaid operatsioone võetakse ikka ette, et vastane ei saaks ennast nö mugavalt tunda. Sotsiaalmeediasse ilmus info, et Kurski piirkonnas olevat mitmikraketiheitja M-270 töö tulemusena hävitatud nii õhutõrjekompleks S-400 Triumf kui ka Pantsrir-1, aga teksti kirjutamise hetkeks Ukraina armee seda informatsiooni kinnitanud veel ei ole, aga sündmuspaigalt on olemas videod, mille kohaselt suure tõenäosusega see kõik ka aset leidis. Ehk kammitseb Venemaa tegevust selles rindelõigus ka Tveri lähedal hävitatud arsenalid, läbi mille toimus just eeskätt Kurski oblastis asuvate Venemaa üksuste varustamine.

Venemaa armee on aktiviseerumas lõunarindel ning Ukraina armee sõjaväelaste sõnul võib lähitulevikus oodata ka Venemaa rünnakute arvu kasvu, aga selles rindelõigus pidavat Venemaa õhutõrje võimekus olema väiksem, mis andvat Ukraina lennuväele võimaluse vabamalt tegutsemiseks. Samas on just sellelt suunalt hakanud Venemaa liugpomme viskama Zaporižžja suunal ning sõja praeguses faasis on Venemaa liugpommid Ukraina jaoks suureks peavaluks ning lisaks tuleb arvestada, et neid vanasid lennukipomme on Venemaa ladudes vanast ajast järgi kogustes, millest piisab veel aastateks liugpommide valmistamiseks.

USA avalikustas uue relvaabi paketi ning seekord sisalduvad seal sees lõpuks ka liugpommid AGM-154 JSOW. Tavaversioonis on nende lennuulatus küll üle 100 kilomeetri, aga see eeldaks nende viskamist lennuki poolt väga kõrgelt ja antud sõja kontekstis oleksid F-16 kohe Venemaa pikamaa õhutõrjekomplekside radaritele nähtavad ning laskeulatuses sihtmärgid. Kasutades seniseid taktikaid ehk siis lennates madalalt rindejoone poole, siis äkiline tõus ja liugpommi viskamine, tuleks selliste liugpommide lennuulatus sinna 40 kilomeetri kanti ehk siis mitte eriti perspektiivikas tegevus.

Küll on olukord kardinaalselt teine, kui me räägime liugpommist AGM-154 JSOW-ER, kus on liugpommile lisatud Defence Expressi andmetel Pratt-Whitney TJ-150 mootor (mida kasutatakse ka peibutusrakettidel ADM-160 MALD) ning selline liugpomm olevat juba nagu omamoodi tiibrakett, mille lennuulatus on kuni 550 kilomeetrit. Kuigi sellise liugpommi hind on rakettide mõistes odav ehk siis Defence Expressi andmetel suurusjärgus 350000 dollarit tükk, jäi see liugpomm konkurentsis tiibraketiga AGM-158 JASSM-ER alla, sest viimati nimetatud raketi lennuulatus on rohkem kui 900 kilomeetrit. AGM-154 JSOW-ER liugpommid jäid aga ladudesse nö tolmu koguma ning nüüd leidis USA, et on õige aeg need Ukrainale üle anda.

Kirsiks tordil on teadmine, et olemas on ka kassettmoonaga varustatud lõhkepead, mis sobiksid suurepäraselt Venemaa sõjaväelennuväljade kohal plahvatamiseks. Nii et need liugpommid võivad osutuda Venemaa jaoks oluliselt valusamateks relvadeks, kui võis varasemalt arvata.

Venemaal kipuvad asjad viltu vedama ka naftarindel. Võiks ju arvata, et saudid suplevad rahas, sest õnneks pole vaja muud, kui maa seest naftat ammutada ja see maha müüa, aga selgub, et praeguste tootmismahtude juures peaks nafta maailmaturuhind olema suurusjärgus 96 dollarit/barrel, et saudid oma planeeritud kulutused kaetud saaks, aga nüüd on nafta hind langemas 70 dollari juurde barrelist ning pole ette näha, et nõudlus nafta järgi lähemal ajal järsult kasvaks.

OPEC+ raames on just saudid kõige rohkem tootmist vähendanud, aga et kartellipoliitika ei toimi, siis nüüd on Saudi-Araabia poolt teada antud, et alates detsembrist hakkavad nad iga kuu tootmist suurendama 83000 barreli võrra, see aga viib pikemas perspektiivis nafta hinna alanemise veelgi kindlamatele alustele ning majandusekspertide sõnul kaotavad sellest eelkõige Venemaa, Iraan ja Venetsueela, kelle naftat ostetakse paljuski seetõttu, et turul piisavalt teisi pakkujaid ei ole, aga ostjad asendaksid suure osa sellest kiirelt saudide naftaga. Venemaa suudab sõda pidada peamiselt energiakandjate müügist saadud raha toel ja nende tulude vähenemine lööks neid vägagi valusalt.

Venemaa propagandaartisti Jaroslav Dronovi, artistinimega Shaman, elu veereb allamäge, sest lisaks kontsert-tuuri läbikukkumisele läks tema juurest ära ka abikaasa Jelena Martõnova, kes on Venemaa PR ja turundusmaailma tipptegija ning kelle töö tulemusel paljuski Shaman kui bränd loodi koos liibuvate nahkpükste ja muu visuaalse esteetikaga, mis paljude arvates muutis Shamani väljanägemise väga sarnaseks hoopis natsi-Saksamaa nö iluideaaliga. Samal ajal on Shaman jätkuvalt juhtiv propagandaartist ehk siis nö spetsiaalse sõjaväelise operatsiooni esindusnägu ning tema laulu venelaseks olemisest õpetatakse Venemaa koolides algklasside õpilastele.

Näis, kas temast lähiajal märter ka tehakse, kõlaks antud kontekstis loogiliselt, sest sellisel kujul on ta kujunemas Venemaa propagandamasina jaoks tüütuks koormaks. Venemaa elanike jaoks aga osutus võimalus mitte minna propagandisti kontsertidele viisiks näidata oma suhtumist läbi Shamani Ukrainas toimuvasse sõtta ja tundub, et selline käitumine tuli keskvõimu jaoks üllatusena, sest muidu nad ei oleks üldse riskinud nende kontsertide lubamisega.

Järgmine ülevaade esmaspäeval.

Au Ukrainale!

Ülalolev artikkel põhineb Teet Kalmuse Facebook postitusel.

Eestlased Ukrainas

TRENDING