Eile Moskvas toimunud Vladimir Putini inauguratsiooni üritusel nö röövis show hoopiski Tšetseenia juht Ramzan Kadõrov, kellel oli suuri raskusid pintsaku mahavõtmisel ning selle tegevuse juures abistasid teda mitu inimest. Kui varasemalt oli ta terviseprobleemide hajutamiseks postitanud videosid sotsiaalmeediasse, kus jõusaalis tõstab innukalt rauda, siis nüüd ei olnud sellest hoost enam midagi järgi.

Putini uuest valitsemisperioodist ootavad paljud z-blogijad autoritaarsuse kasvu ning Putin ise rääkis taas sellest, kuidas aastaks 2030 saabub vaat et paradiis Venemaal maa peale, kuidas teadus õitseb, inimesed on jõukad ja õnnelikud ning loomulikult tuleb selle saavutamiseks veelgi tugevamalt oma suure juhi ümber koonduda, et anda üheskoos vastulöök jõududele, kes üritavad riiki nii seest- kui väljastpoolt õõnestada. Minu enda arusaamise kohaselt liigub Putini Venemaa tüüpilise diktatuuri süvenemise suunal koos kõige sinna juurde kuuluvaga ehk siis mingit lootust suhete normaliseerumiseks Venemaaga arenenud maailmal Putini valitsemisajal oodata ei ole.

Moskvas võeti väga valuliselt mitmete lääneriikide poliitikute juttu sellest, et lääneriigid ei lase Venemaal Ukrainas võita. Loomulikult lendasid meedia eesliinile kõik Putini ustavad jüngrid, aga huvitava järelduse sai teha Maria Zahharova jutust, mille järgi Krimmi tulistamine pole eriline proleem, aga vot Venemaa territooriumi tulistamine lääne relvadega on probleem ehk siis Zahharova jaoks ei ole Krimm nagu päris õige Venemaa osa.

Kremlis loodeti taas tuumasantaažile, aga see enam ei toimi, lääne pool seda enam ei kardeta ning mitmete ekspertide sõnul on Venemaa oma tuumaähvardustega ummikus. Nimelt, taktikalise tuumarelva kasutamisel Ukrainas oleksid sellest Venemaale ainult negatiivsed tagajärjed ning seda olukorras, kus lahinguväljal jääks selle relva mõju küllaltki väikeseks kogu rindejoone pikkust arvestades. Küll aga tähendaks tuumarelva kasutamine kõikide punaste joonte ületamist, mistõttu kaotaks Venemaa ülisuure tõenäosusega Hiina toetuse ning see võrduks katastroofiga, sest just eeskätt Hiina aitab Venemaal praegu sõda sellisel kujul pidada. Ka oleks selle relva kasutamine nõrkuse ja isegi hirmu tunnus, sest nii käitudes näiteks Venemaa, et ta ei looda enam konventsionaalses sõjas edu saavutada.

Strateegilise tuumarelva kasutamine aga tähendaks Venemaa enda eksistentsi lõppu ning selle kohta ütles Venemaa majandusekspert Anatoli Nesmian, et Venemaa riigitüüri juures on inimesed, kelle jumalaks on raha ning sellise ideoloogilise baasi pealt nad enesetappu sooritama ei lähe, sest nad on vargad, mitte nö kangelased.

Täna korraldas Venemaa viimase aja suurima raketirünnaku ning kokku kasutas Venemaa 55 erinevat tüüpi raketti ning 21 Shahed-tüüpi drooni. Viimastel päevadel on palju arutelusid selle ümber, et kas ja kui, siis mitut Iskander laskeseadet ukrainlased Krimmis ATACMS rakettide rünnakuga tabasid. Satelliidifotosid analüüsinud ekspertide sõnul oli realistlik ühe laskeseadme kahjutuks tegemine, aga neid olevat Krimmis veel väidetavalt vähemalt 10 ühikut järgi. Igatahes tänases raketirünnakus lasti kaks ballistilist raketti Iskander-M välja Krimmi poolsaarelt, seega Ukraina armeel on veel palju tööd teha, et nende laskeseadmete arvukust Krimmis vähendada, aga probleem on selles, et need kompleksid on mobiilsed ning häire korral kiiresti teisaldatavad.

Tiibrakette tulistas Venemaa armee välja 50, millest Ukraina armee õhukaitse võttis alla 37. Venemaa ründas eeskätt energiataristu objekte, sealhulgas kolme soojuselektrijaama. Kiievi piirkonnas võeti alla kõik raketid. Arvatavasti on Ukraina poolelt oodata vastuseks suuremat rünnakut nii droonide kui ballistiliste rakettidega. Ots tehti selles osas lahti, kui Luganskis rünnati ATACMS raketiga kütusehoidlat.

Reuters avaldas info, mille ta sai Ukraina peaprokurörilt Andrei Kostinilt ning puudutas see Põhja-Korea ballistiliste rakettide kasutamist Venemaa armee poolt. Kostini sõnul tulistas Venemaa Ukraina suunas kokku 50 raketti KN-23 (Hwasong-11) perioodil eelmise aasta detsembri lõpust selle aasta veebruari lõpuni ning rohkem kui pooled väljatulistatud raketid kandusid programmeeritud trajektoorist kõrvale ning lõhkesid õhus.

Ukraina on siiani kindlaks teinud 21 Põhja-Korea raketi kasutamise, mis lõhkesid Ukrainas ning mille kohta on olemas tõendusmaterjal. Ilmselgelt on Põhja-Korea relvastus ning laskemoon olnud Venemaa jaoks suureks pettumuseks oma väga madala kvaliteedi pärast, aga ei saa ka välistada, et Põhja-Korea kasutas ära Venemaa väljapääsmatut olukorda ja müüs hea hinnaga oma vana kraami, mida muidu nad ise enam võimalikus sõjalises konfliktis ei kasutaks ning ega Venemaal kellelgi oma muret kurta ei ole, sest Põhja-Korea sugune paariariik on nüüd nende nö sõber.

Ukraina meredroonide arendustegevuse kontekstis on olnud omajagu juttu sellest, et neile planeeritakse panna mobiilseid õhutõrjekomplekse, millega oleks võimlik rünnata selliste droonide suurimat ohtu ehk siis helikoptereid. Ukraina üritas meredroonidega Krimmis asuvaid sihtmärke rünnata ning ühele Mangust-tüüpi patrull-laevale sai meredroon pihta ka, aga palju rohkem kõneainet on põhjustanud meredroon Magura V5, millel olid kaks õhk-õhk tüüpi raketti R-73. Praegune lahendus on kohmakas ning kuigi ukrainlased üritasid raketi veel välja ka lasta, see ei õnnestunud ning helikopterilt tehtud laskudega meredroon lõpuks hävitati.

Ometi põhjustas see meredroon Venemaa z-kanalites omajagu kõneainet, sest kui helikopter oleks drooni poolt avastatud varem ning kui laske oleks tehtud piisavalt kaugelt õiges suunas, siis helikopteril erilist varianti pääsemiseks poleks olnud. Kui aga meredroonile panna 360 kraadi pöörava aluse peale mobiilsed õhutõrjekompleksid, siis oleks Venemaa helikopterite jaoks seis veelgi nukram. Praeguse variandiga saab helikopter läheneda meredroonile tagantpoolt ning siis pole nendest õhk-õhk tüüpi rakettidest suuremat abi.

Olukord rinnetel on jätkuvalt Ukraina jaoks väga keeruline. Kuigi järjest rohkematest rindelõikudest tuleb infot, et suurtükimürsud on hakanud kohale jõudma ning seetõttu on ka suurenenud vastase suurtükkide hävitamine, on olukord jätkuvalt raske ning Venemaa armeel on viimastel päevadel õnnestunud mõnes kohas ka edeneda. Nii Tšasiv Jari juures kui Otšeretine juures ei ole Venemaa armee viimastel päevadel enam edeneda suutnud, aga Ukraina poole andmetel üritab Venemaa armee lähimal ajal mõlemal suunal taas suuremale pealetungile minna. USA relvaabi saabumise kontekstis on Ukraina armee olukord küll paranemas, aga samas liugpommide vastu hetkel head rohtu ei ole ning Venemaa sõjaväelased tunnistavad, et edenemine Otšeretinesse oli võimalik sellisel kujul ainult tänu massiivsele liugpommide kasutamisele.

Kuigi tuli info ühe Su-34 allakukkumisest, peaks neid lennukeid alla kukkuma ikka oluliselt rohkem või peaks Ukraina armee suutma neid hävitada Venemaa territooriumil asuvatel sõjaväelennuväljadel.

Lõunarindel suutis Venemaa edeneda Berdjanski suunal Staromaiorske suunal ning jõudis küla piirile. Samas on olukord seal rindelõigus väga dünaamiline ning võib lähipäevil veel muutuda mõlema poole kasuks. Robotõnesse teevad Venemaa sõjaväelased küll reide, aga seal lagedal väljal neil pidama jääda ei õnnestu ning nad on sunnitud taanduma. Hersoni rindel on Krinki juures olukord endine. Donbassis oli Venemaa armeel väike edenemine Krasnohorivka suunal.

Paljud rindel olevad Ukraina üksused on alamehitatud, see pole saladus ning Ukraina armee üritab erinevate meetoditega muuta mobilisatsiooni efektiivsemaks. Samas näen ma Venemaa z-kanalites täpselt samasuguste probleemide üle kurtmist ehk siis ka Venemaa armeel ei jätku rindel sõdureid ning järjest rohkem räägitakse vajadusest suurema mobilisatsioonilaine järele. Samas on käimasolev sõda juba põhjustanud suuri probleeme Venemaa tööjõuturule ning need probleemid järjest süvenevad.

Kui enne sõda olid Venemaa naftatööstussektoris palgad nii kõrged, et tööjõuga muret ei olnud, siis nüüd olevat Reutersi andmetel ka selles sektoris tööjõudu puudu suurusjärgus 40000 inimest ja tööjõukriis järjest süveneb, sest sektoris pakutav palk (keskmiselt 125000 rubla ehk suurusjärgus 1300 dollarit kuus) ei suuda võistelda ei sõjas osalemise eest pakutava tasu (kus lepingu sõlmimise eest pakutav stardiraha on paljudes oblastites kasvanud juba miljoni rublani) ega sõjatööstusettevõtetes pakutava tasuga, kus The Moscow News andmetel kasvas näiteks Rostehis pakutav töötasu eelmise aasta jooksul keskmiselt 17,2%.

Ja kui juba Venemaa naftatööstusettevõtted ei suuda tööjõu pärast võistelda, mida siis veel teistest sektoritest rääkida. Tööjõuprobleemid olid Venemaal juba enne täiemahulist agressiooni Ukrainasse, aga nüüd sõja tõttu jõutud olukorda, kui Rosstati andmetel on Venemaal tänasel päeval puudu 1,86 miljonit töötajat. Kui aastal 2021 tuli Venemaale tööle ümberkaudsetest riikidest 400000 inimest, siis eelmisel aastal oli see arv ainult 100000 ning viimasel ajal järjest süveneva võõrviha valguses võib see arv edaspidi veelgi väiksemaks muutuda. Keegi peab ju töö ära tegema ning nii tuli uudis Peterburist, kus ühe ülikooli tudengid peavad hakkama osalise tööajaga tööle sõjatööstusettevõttes. Aga sõja jätkudes ei piisa varsti enam ka sellistest meetmetest.

Järgmine ülevaade reedel.

Au Ukrainale!

Ülaloleva artikkel põhineb Teet Kalmuse Facebook postitusel.

Märkmed: