Strateegilises plaanis oli see väga suur kaotus nii Venemaale kui Iraanile, aga see kaotus sai suuresti võimalikuks tänu nende riikide endi ebaõnnestunud tegevusele, Venemaal Ukrainas ning Iraanil läbi oma prokside Hamasi ja Hezbollah’i kui ka läbi otsese katse Israeli rünnata rakettidega.
Putin on kogu oma valitsusaja unistanud imperialistliku Suur-Venemaa taastamisest ning koos sellega ka sarnase mõjuvõimu saavutamisest maailmas, nagu oli omal ajal Nõukogude Liidul. Teda ei morjenda teadmine, et NSVL kukkus omal ajal kokku seetõttu, et ei suutnud majanduslikult võidurelvastumises USA-ga konkureerida, aga praegune Venemaa on võrreldes omaaegse NSVL-iga väike tegija, sest Venemaa mõjusfääris ei ole enam Ida-Euroopat ning ka Venemaa on NSVL-ist eeskätt rahvastiku arvu tõttu palju väiksem. 144 miljoni elanikuga riik koos SKP-ga elaniku kohta alla 14000 dollari on küll regionaalselt oluline tegija, aga majanduslikus mõttes suurusjärgu võrra väiksem kolmest suurest tegijast maailmas – USA-st, Hiinast ja Euroopa Liidust. Mistahes mõju maailmas saab pikemas perspektiivis lähtuda ikka majandusest, sest see on baas ka sõjatööstusele ja sõjaväele.
Kuigi NSVL oli Süürias valitsenud Assadi perekonnaga sõbralikes suhetes ka varem, siis suur muutus toimus aastal 2015, kui Venemaa sekkus arvestatavate jõududega Assadi poolel Süürias toimuvasse kodusõtta. Selle käiguga lõi Putin kohe nö mitu kärbest ühe hoobiga:
1. Siseriiklikult sai kommunikeerida, et Venemaa on globaalne tegija, kellel on oluline roll Lähis-Idas.
2. Süürias sai reaalsetes lahinguoludes testida Venemaa relvastust, mis rahvusvahelisel relvaturul on oluline argument.
3. Süürias oli kaks olulist sõjaväebaasi, mis võimaldasid Venemaal oma tegevust laiendada Aafrika suunal.
4. Kuigi Venemaa oli siis Euroopa gaasiturul suurim tegija ning selleaegses hinnareaalsuses ei oleks olnud mõistlik rajada maagaasi torujuhet Katarist Türgisse, sai nii ära blokeerida mistahes katse selles suunas midagi ette võtta.
5. Lahingutegevuse tulemusena tekitas Venemaa (nende panus oli suurim) suure põgenikelaine nii Türki kui sealt edasi Euroopa suunas, mis võimaldas Putinil destabiliseerida Euroopat ning sellise tegevuse käigus aitas ta esile tõusta poliitilisel spektril paremal äärel olevatel poliitilistel jõududel, kes kogusid just põgenike teemal poliitilist kapitali ning samas suhtusid Putinisse üldjuhul väga positiivselt.
Peale aktiivse sõjategevise lõppu jäi Süüria kohaks, kus käisid läbi paljud Venemaa sõjaväelased, Venemaa relvastas terve Süüria armeekorpuse, läbi sõjaväebaaside omas Venemaa mõju Vahemerel. Venemaa meediasse toodeti suures koguses kangelaslikke lugusid sellest, kui võimas ja võitmatu ikka venemaa armee on ning terve maailm kartvat neid seetõttu. Venemaa elanikud nautisid neid reportaaže, sest kui nende strateegiline pommitaja vaip-pommitab Aleppot, täidab see hinge uhkustundega – meie punakotkad on võitmatud! Väidetavalt kulutas Venemaa Süürias iga päev oma armee hoidmisega seotud kuludeks neli miljonit dollarit.
Kõik see oleks võinud nii jäädagi, aga Putinil oli vahepeal isu kasvanud ja ta otsustas Ukraina okupeerida, paraku läks kõik viltu ja „Kiiev kolme päevaga“ asemel on Ukraina armee hoopis ise olnud Kurski oblastis nüüd juba rohkem kui neli kuud.
Viimases hädas hakkas Putin Süüriast võitlusvõimelisi üksusi ära tooma, Süüria nö maapinnal kõige võitlusvõimelisemad wagnerlaste üksused „lahustusid“ Ukraina sõja ja sellega seoses toimunud nö Prigožini mässu tõttu. Süüriasse jäi väikesearvuline Venemaa sõjaline kontingent, lisaks saadeti sinna nö asumisele need kõrged ohvitserid, kes Ukrainas toimuvas sõjas oma tööga hakkama ei saanud.
Koos Venemaaga omasid Süürias tähtsat rolli Iraan ja Hezbollah, aga ka siin läksid asjad Iraani jaoks käest ära. Iraanil oli ka ambitsioon kasvatada oma mõju piiri taga ning tegi ta seda peamiselt läbi nn šiitliku-vöö loomise, kus nad otseselt rahastasid proksisid teistes riikides, näiteks Hezbollah’d ja Hamasi. Eelmise aasta 7. oktoobri Hamasi rünnak aga käivitas sündmuste ahela, mille tulemusena Iraan on tänaseks päevaks kaotanud suure osa oma varasemast mõjust.
Israel hävitas suurema osa Hezbollah’i organistioonist ning peale Iraani raketirünnakut järgnenud vastuaktsiooni käigus hävitas Israel sisuliselt kogu Iraani õhukaitse ning see oli ülimalt valusaks hoobiks nii Iraani kui ka Venemaa jaoks, sest selgus, et Venemaalt saadud õhutõrjekompleksid ei saanud hakkama oma tööga ning sealtpeale oli selge, et Iraan edaspidi teeb ainult suuri sõnu, sest mistahes rünnaku korral hävitaks Israel probleemideta mistahes objekti Iraani territooriumil (v.a osad maa all asuvad objektid).
Tekkis olukord, kus varem Süürias Assadile võimu kindlustanud jõud seda ei saanud enam teha ning nüüd tekkis võimalus Süüria opositsioonilistel jõududel. Oli teada, et Assadi armee SAA sunniitidest sõdurite võitlusmoraal on olematu, aga et nad annavad sisuliselt võitluseta ära terve riigi, oli üllatus ka minu jaoks, arvasin, et Damaskuse ja Latakia pärast tulevad lahingud, aga ei midagi.
Nii Iraani kui Venemaa meediakanalite retoorika muutus nädalavahetusel, terroristidest said opositsioonijõud ning selles on oma loogika – mõlemad riigid hindavad ainult jõudu ning ainult läbi jõu näitamise muudavad nad oma arusaamasid. Venemaa palus Türgilt abi, et nad saaks probleemideta oma sõjaväelasi riigist ära viia ning loomulikult selline sündmuste käik rõõmustas Erdogani, sest oma aega ära oodates sai ta väga kerge vaevaga suure võidu.
Venemaa z-kanalites ei mõisteta, et kuidas see on võimalik, et Assad sai viimastel presidendivalimistel 2021. tervelt 95,19 % häältest, aga nüüd rahvas kukutas oma „palavalt armastatud“ liidri. Kusjuures diktaator mängis sarnaselt Putiniga sama mängu, et ehk siis nö demokraatia illusiooni loomiseks olid ka kaks kandidaati veel, kes said marginaalse toetuse ametlikel andmetel. See 95,19% on samasugune nö tulemus, nagu ka Putini viimasel korral saadud tulemus, kus paberi peal lähenes rahva toetus 90% juurde, aga reaalse toetusega sellel tulemusel erilist kokkupuudet ei ole, aga diktatuurides joonistatakse täpselt sellised toetusnumbrid, nagu diktaator soovib.
Süüria kaardimaja kukkus kokku, kurjuse telje riigid said valusa tagasilöögi, aga Putini võimekust Ukrainas sõjapidamisega jätkata see eriti ei mõjuta. Venemaa kaotas nö strateegilise tegija staatuse ning tema laeks jääb nüüd globaalsel tasandil tuumarelvadega ähvardamine, aga seda enam klammerdub Putin Ukrainas toimuva sõja külge, see on viimane, mis talle on jäänud.
Süüria enda tulevik on ka ähmane, sest küllaltki kõnekas on info, mille kohaselt olevat riigi suurim sissetulekuallikas olnud viimastel aastatel psühholoogilise simulandi Captagon (feneteliin) tootmine ja müük ning seda peamiselt Saudi-Araabias ja Kataris ning väidetavalt olevat Süüria käes olnud lausa 80% selle narkootikumi turuosast maailmas ning kureeris seda äri Assadi noorem vend isiklikult.
Nüüd see tulu kaob, varasemalt enne Araabia kevadet suutis Süüria toota Mihhail Krutihhini andmetel 400000 barrelit naftat päevas, aga nüüd olevat see langenud 40000 barrelini päevas ning need alad on kurdide kontrolli all ja neid omakorda toetavad seal piirkonnas ameeriklased. Tänase info kohaselt olevat Iraani tagasi pöördunud tanker, mis pidi tooma naftatooteid Süüriasse ehk siis nüüd tuleb ka riigi naftatoodetega varustuskanalid ümber mängida.
Aeg näitab, kas Süürias õnnestub mingi toimiva riigi üles ehitada, kuhu saaksid Türgist ja Euroopast põgenikud tagasi pöörduda. Türgi on sellest väga huvitatud ja suure tõenäosusega proovib seal protsesse juhtida neile sobivas suunas, aga Süürias on palju erinevaid rahvuseid ja erinevaid huvigruppe, mistõttu see kõik ei saa kerge olema.
Olukorrast Ukrainas ka. Täitus neli kuud Ukraina armee operatsiooni alguses Kurski oblastis ning suurusjärgus 800 ruutkilomeetrit territooriumi on jätkuvalt Ukraina armee kontrolli all, kusjuures Ukraina ajakirjaniku Vassil Pekhno sõnul võisid ka need sündmused olla omamoodi tõukejõuks Süüria opositsioonilistele jõududele, sest Ukraina armee tegi midagi, mis tundus mõned aastad tagasi mõeldamatuna – võttis oma kontrolli alla nö põlised Venemaa alad, viies seeläbi hävingu Venemaa territooriumile.
Riik, kes mõned aastad tagasi hirmutas maailma multifilmidega analooge mitteomavatest relvadest, ei saa lahti ukrainlastest, keda Venemaa peavoolu meedia kirjeldab kui peamiselt saamatuid sõjamehi, kes ise pole millekski võimelised (samas peaksid venemaalased mäletama, et II maailmasõjas olid just ukrainlased NSVL-i armee parimad sõjamehed).
Kurski oblastis on Ukraina armee jaoks kaitsepositsioonid paremad kui Donbassis või lõunarindel, seega sobib neile praegune olukord, kus Venemaa üritab Kurski oblasti edu saavutada nö iga hinnaga ning Ukraina poolelt on seal vastas nende kõige võitlusvõimelisemad üksused.
Rindejoones Kurski oblastis viimaste nädalate jooksul märkimisväärseid muudatusi pole toimunud ning z-kanali Kremljovskaja tabakerka andmetel olevat juba tekkinud prognoos, mille kohaselt ukrainalasi sealt enne kevadet välja ei saagi, see aga omakorda väidetava nn Trumpi rahuplaani tingimuste kohaselt (lahingutegevuse külmutamine rindejoonel) tähendaks Kurskis territooriumi jätmist Ukraina kontrolli alla, mis aga Putini jaoks oleks olukord, millega tal ülimalt keeruline oleks nõustuda, sest seda tal ei oleks võimalik kaasmaalastele nö meedia kaudu maha müüa.
Just selles kontekstis võib ka vaadata Peskovi juttu, et Venemaa oleks nõus alustama läbirääkimisi, kui Ukraina loobuks neljast oblastist ja Krimmist, sest see ei ole realistlik, aga midagi muud nad ka öelda ei saa ning eks siis paistab, mida Trump sellises olukorras ette võtab, sest otseseid mõjutushoobasid Putini suunas tal ei ole, Süürias toimuv on Putini jaoks äärmiselt ebameeldiv, aga üleelatav, samas raha tal lepingute sõjaväelaste palkamiseks veel jagub, Putinit toetab tugev repressiivaparaat, mis koosneb suures osas venelastest endist.
Venemaa opositsiooniline ajakirjanik Marina Litvinovitš juhib veel tähelepanu asjaolule, et Kremlis ei räägi keegi rahuläbirääkimistest, sest õiguslikult ei olevat see võimalik, sest Venemaa ei ole sõjas, vaid viib läbi nö sõjaväelist erioperatsiooni, lisaks ei olevat tema sõnul Putini arvates Ukraina üldse riigina õiguslik subjekt, mistõttu olevat võimalik mingite otsuste tegemine üle Ukraina riigi. Näis, kas Trump suudab selles osas Putini arusaamisi muuta.
Venemaa praegune peamine rünnakuvektor on Pokrovskest lõuna pool Sevtšenko suunal ning seal nad nädalavahetusel ka natuke edenesid. Ukraina sõjaväelaste sõnul üritasid Venemaa üksused maksimaalselt ära kasutada keerukaid ilmastikuolusid, eeskätt tugevat udu, mis takistas Ukraina armeel droone efektiivselt kasutada. Venemaa on jõudnud lääne pool asuva Novotroitske asulani, mistõttu lõikasid nad läbi ka Ukraina armee olulise põhja-lõuna suunalise varustustee.
Samas oleks Pokrovske peale liikumiseks vaja Venemaa armeel likvideerida nö Kurahhove tasku, sest praegu on nad lõuna poolt tiivalt rünnatavad, aga Kurahhove suunal nende edenemine viimasel ajal enam nii kiire ei ole olnud. Ukraina armeel on jätkuvalt keeruline olukord Kurahhovest lõuna pool, samas Uspenivka on veel Ukraina armee kontrolli all.
Venemaa üksused liikusid nädalavahetusel edasi Velika Novosilkast edelas, Rivnopoli juures ning Ukraina armee on tasapisi loovutamas territooriumi, mille nad said enda kontrolli alla eelmisel suvel toimunud vasturünnakute käigus. Seal rindelõigus olevat Venemaa armee kasutanud palju elektrilisi mootorrattaid.
Ukraina armee poolt avaldatud andmetele põhinedes on koostatud joonis, mis näitab Venemaa armee poolt visatud liugpommide arvu ning viimaste nädalate jooksul on see oluliselt langenud ehk kui tippajal oktoobris oli see näitaja seal 150 liugpommi juures päevas, siis nüüd on kukkunud 50 juurde päevas.
Ukraina elektroonikaeksperdi Serhii „Flash“ Beskrestnõi andmetel olevat ta analüüsinud audiosalvestust Venemaa pilootide omavahelistest vestlustest ning selle järgi kartvat Su-34 piloodid väga ukrainlaste käsutuses olevaid õhutõrjekomplekse Patriot ja SAMP/T, mistõttu on Su-34 saatmas Su-35 ja väiksemagi ohu korral nad pidavat nad pommid lihtsalt lendu laskma ja tagasi pöörduma, peale mida saadetakse Ukraina armee poolt kasutatud radari piirkonda Venemaa luuredroonid, et võimaliku sihtmärgi leidmisel sinna juhtida Iskander-M raketid. Ukraina õhutõrjekompleksid pidavat seetõttu väga tihti oma asukohta vahetama ning selline olukord pidavat olema rindel 24/7 ehk siis väiksem visatud liugpommide arv on Beskrestovi sõnul seotud ka küllaltki suurte riskide Ukraina poolelt vaadatuna.
Ukraina armee kontekstis on oma tulemusliku tegevusega Siverski suunal tuntud pataljon nimega K-2 ning et nad olid eeskätt väga tugeva suunitlusega droonide kasutamise osas, siis nüüd moodustati nende pataljoni baasilt teine droonide polk (esimene oli Madjari oma).
Ukraina panustab ka jätkuvalt hea kvaliteediga makettide tootmisele, allpool on video, mis näitab ühte sellist HIMARS-i maketti. Loogika on lihtne – HIMARSid on Venemaa armee jaoks prioriteetsed sihtmärgid ning nende hävitamiseks lastakse teele Iskander-M raketid, mis maksavad miljoneid dollareid tükk. https://t.me/Arustamzade/1634
Järgmine ülevaade kolmapäeval.
Au Ukrainale!
Ülalolev artikkel põhineb Teet Kalmuse Facebook postitusel.
