Venemaa ballistilise raketi rünnak Dnieprole. Foto: ekraanitõmmis videost.
Kuna Ukraina on juba augustust alates lasknud HIMARS mitmikraketiheitjatelt väiksema laskeulatusega rakette Kurski oblastisse ja selles osas Venemaa poolt suurt hädaldamist polnud, siis nüüd toimus ainuke muutus selles, et varasema kuni 80 kilomeetri asemel lendavad raketid 300 kilomeetri kaugusele. Kuidagi väga õnnetuks jäi see Venemaa propagandamasina katse selles osas teemat USA peale veeretada.
Aga raketiteema sai jätku üleeile ja seda Venemaa jaoks veelgi alandavamal moel, sest kui Brjanski oblastis asuva arsenali ründamisest korralikku videot ei olnud, siis üleeile oli sündmuskohal Ukraina droon, kes kogu rünnaku salvestas ning kiirelt jõudis see ka meediasse. Kurski oblasti Rõlski rajoonis Marinos on korda tehtud mõisakompleks, kus asub Venemaa presidendi administratsiooni sanatoorium. Sanatooriumist natuke maad eemal oli madal piklik hoone, mis uhke mõisahoone kõrval mitte millegagi silma ei paistnud, aga üleeile kella kolme paiku päeval tabas seda hoonet raketirünnak. Droon filmis probleemideta toimuvat ning ekspertide sõnul võis märgata, et raketid tabasid võrdsetes osades kolme erinevat punkti.
Rünnaku tulemuste osas toetuvad nii Venemaa kui lääne sotsiaalmeediakanalid Telegram-kanali Dosje Spiona andmetele, sest sõja jooksul on seal kanalil avaldatud infot harva, aga väga suures osas on see hiljem kinnitust saanud. Kanali andmetel said rünnakus juhtimispunktile surma 18 sõjaväelast ning 33 sõjaväelast said erinevas raskusastmes vigastusi.
Vigastatute hulgas oli olnud ka kolm Põhja-Korea sõjaväelast, kellest kaks meest said raskelt vigastada ja üks naine kergemalt. Punkris oli rünnaku hetkel viibinud ka Leningradi sõjaväeringkonna juhi esimene asetäitja kindral-leitnant Solotšuk, aga hetkel pole veel teada tema staatusest.
See rünnak oli Venemaa armee jaoks šokk ning tekkis kummaline olukord, kus meedias võimutses Ukraina poolt tehtud video, aga Venemaa z-kanalites oli vaikus. Ainsana puudutas kaudselt teemat lennundusele spetsialiseerunud z-kanal Fighterbomber, kus ei suudetud ära imestada, kuidas sai Ukrainas korraga õhku tõsta kuus lennukit (Su-24, igal lennukil kaks raketti) nii, et nemad ei suutnud reageerida võimalikule ohule ja mis veel hullem, viia veel ka läbi perfektselt koordineeritud rünnaku.
Päev hiljem siiski Venemaa z-kanalites teema enam tabu ei olnud ja küsimus, mis kordus läbi paljude postituste, oli üks – kus kohas oli Venemaa õhukaitse, sest võimekus tiibrakette mingi protsendiga tabada on neil idee järgi olemas, aga kui juhtimispunkti pihta lendavad kõik raketid täpselt kohale, siis on see ju katastroof!
Ukraina telegram-kanali Sonjantšiku andmetel oli tegemist Ukraina poolt keeruka operatsiooniga, kus lisaks Su-24 osalesid F-16, mis katsid neid lennukeid ning lisaks Su-27 ja kaks Mig-29, millelt lasti radarivastaseid rakette AGM-88 HARM, peibutusrakette ADM-160 MALD ja liugpomme. Venemaa õhukaitse olevat enne tiibrakettide väljalaskmist kahjutuks tehtud ja just seetõttu olevat operatsioon niivõrd hiilgavalt õnnestunud.
Tekkis olukord, kus Putin pidi midagi ette võtma, aga mida? Sisuliselt kõik võimalikud relvasüsteemid juba olid kasutusele võetud, aga millegagi tuli ju vastata, sest venelastel on kriminaalsest maailmast pärit väljend, et oma jutu eest tuleb vastutada ja nii ootasid ka Venemaa inimesed presidendi vastukäiku. Eile see tuligi, kui Dniprod rünnati lisaks tiibrakettidele H-101(7 raketti, millest õhukaitse võttis alla 6) ja aeroballistilisele raketile Kinžal veel ühe raketiga, mille puhul oli videos nähtud kuues osas toimunud rünnak iseloomulik Venemaa kontinentide vahelisele raketile, mille puhul enne tabamust vastase õhukaitse töö raskendamiseks just sellist võtet kasutatakse.
Ukraina meedias leidis kõige rohkem toetust versioon, et tegemist on kontinentide vahelise raketiga RS-26 Rubež, aga hiljem hakkas Venemaa meedia levitama versiooni, et tegemist olevat hoopis keskmaaraketi prototüübiga ning Dnipro tulistamine olevat olnud nii katsetus kui ka katse heiduta läänt. Defence Express selgitas rakettide kvalifitseerimist lennukauguse järgi – 500-1000 kilomeetrit on lühimaa raketid, 1000-5500 kilomeetrit on keskmaa raketid ning üle selle kontinentide vahelised raketid. Kuna Defence Expressi andmetel oli nii lühimaa kui keskmaa rakettide arendamine vastavalt rahvusvahelisele lepingule keelatud, siis anti ka Iskander-M puhul selle maksimaalseks lennukauguseks kuni 500 kilomeetrit.
Kuigi oma karakteristikutelt olevat RS-26 Rubež Defence Expressi andmetel pigem keskmaarakett lennu-ulatusega 2000-6000 kilomeetrit, olevat aastal 2013. tehtud testi käigus lennanud rakett 5800 kilomeetri kaugusele ehk ta vastas lepingu tingimustele, mille järgi oli tegemist kontinentide vahelise raketiga, aga samas oli see kaugus nö piiri peal.
Nii läks ka seekord, kus suur osa plahvatusi toimus sihtmärgist eemal, garaažide ja elumajade piirkonnas. Kuna rakett lasti välja ainult 800 kilomeetri kauguselt Astrahanist, siis sellisel kujul oli tegemist täieliku raiskamisega, kus ülikalli raketi enamus raketikütusest jäi kasutamata. Matveejevi sõnul on Venemaa armeel selliste rünnakute läbiviimiseks olemas palju parem alternatiiv ehk siis ballistilised raketid Iskander-M, mis on täpsemad ja odavamad.
Putini sõnul olevat sellised raketid lääne õhukaitsesüsteemide jaoks tabamatud, aga Defence Expressi andmetel ei vasta see tõele, sest just keskmaa rakettide jaoks on USA-l õhutõrjekompleks THAAD, aga kokku olevat neid ainult seitse patareid, millest üks on Israelis. Defence Expressi andmetel oleks realistlikum kasutada mereväe õhutõrjerakette SM-6, mida olevat võimalik lasta ka maismaalt, kasutades Mk 41 VLS universaalseid laskeseadmeid.
Israeli analüütiku Igal Levini sõnul näitas Dnipro valimine sihtmärgina seda, et Venemaa ei julgenud Kiievi tulistada, kartes nii sihtmärki mitte tabada kui ka suhteliselt väikest kahju, mida selline rakett üldse põhjustada võiks ning Dnipros lisati rünnakuvalemisse Kinžal just seetõttu, et Venemaa teadmise kohaselt Ukrainal seal puudub võimekus ballistilisi rakette maha võtta ja nii on võimalik Kinžali tabamusest põhjustatud kahju esitleda kui RS-26 Rubeži oma.
Venemaa Telegram-kanal Rotten Kepken võttis RS-26 Rubeži raketirünnaku kokku nii, et Venemaa põrutas ülikalli raketiga tulemusteta mittekuskile lihtsalt selleks, et maha rahustada Venemaa z-blogijad.
Olukord rinnetel.
Kurski oblastis jätkuvad Venemaa armee aktiivsed rünnakud ning väidetavalt on Ukraina armee taandunud Olgivka piirkonnast, kus nende kontrolli all olev territoorium ulatus kitse keelena loode suunas ning logistika sinna oli ülimalt keeruline. Mujal Kurski oblastis Ukraina kaitse peab, kuigi Venemaa üritab nüüd ka aktiivselt liikuda ida poolt Sudža suunas.
Kõige keerulisem on Ukraina armee jaoks olukord Kurahhove juures, aga ka Pokrovske suunal ja Veliki Novosilka juures. Kurahhovest lõuna pool on Venemaa armee Dalne asula täielikult oma kontrolli alla saanud ja jõudnud ka teeni, mis siiani oli väga oluliseks logistika korraldamiseks Dalnest lõuna pool. Ukraina üksuste jaoks muutub seal olukord iga päevaga järjest keerukamaks.
Veliki Novosilka juures on kaitses ka Presidendi brigaad ja nende andmetel korraldas Venemaa armee 20 ühiku soomustehnikaga rünnaku Rozdojeni ning kuigi enamus tehnikast hävitati, kasutavat Venemaa armee seal ka palju elavjõudu, kus jalaväelased väikeste gruppidena ka lihtsalt üle põldude liiguvad, kandes küll väga suuri kaotusi, aga elavjõudu neil veel jagub ning selline lähenemine on toonud ka seal suunal edu.
Ukrainal on seal piirkonnas suur puudus jalaväelastest ning seda kommenteeris ka Igal levin, kelle sõnul oli Nõukogude sõjalises doktriinis ühe rühma (30 sõjaväelast) vastutusala 400 meetrit rindejoont, aga Ukrainas olevat tüüpiliselt rühma suurus kahanenud 10 sõjaväelaseni ning rühma vastutusala on 1,5 kilomeetrit ning kui Venemaa armee suudab nii droonide kui hakkliharünnakute abil selgeks teha nende väheste sõjaväelaste paiknemise, siis on võimalik kasutada erinevaid taktikaid, millest kõige efektiivsem on läbi hõreda rindejoone liikuda kaitsele selja taha.
Ukraina armee on viimasel ajal hakanud rohkem saama tankitõrjemiine, millega distantsilt mineeritakse vajalikud territooriumid. Tuntud drooniüksuse juht Roman „Madjar“ Brovdi sõnul on miinidel väga suur eelis tüüpilise rallidrooni ees – seda ei saa elektroonilise sõjapidamise vahenditega mõjutada ja seda ei mõjuta keerukad ilmastikuolud ning piisab ühe tankiroomiku lõhkumisest, et tank liikumisvõimetuks muuta.
Ideaalis tuleks kombinatsioonis kasutada nii rallidroone, miine kui suurtükke ning tankitõrjevahendeid, vahepeal olid rallidroonid Ukraina armee peamised vahendid kaitse hoidmiseks, aga nüüd on hakanud järjest rohkem ka muud relvastust Ukraina armeeni jõudma, sest kaitsetööstused võtavad tuure üles nii Ukrainas kui tema liitlaste juures.
USA poolt tuli uus sanktsioonide pakett, mis puudutas peamiselt finantsasutusi ning seal oli nimekirjas nii Gazprombank kui ka väiksemaid pankasid. The Moscow Times andmetel on sanktsioonidest möödahiilimisel kandev jõud nüüd nö sõbralikes riikides asuvatel vahendajatel, mille puhul Venemaa ettevõtjad maksavad vahendajatele kauba eest rublades ning vahendajad siis omakorda konverteerivad rublad teistesse valuutadesse ja vahendavad kaubad Venemaale.
Ometi on see teenus kallis, sest lisab kauba hinnale keskmiselt 4-6%, aga lisaks kõigele olevat järjest suurenenud petturite osakaal ehk siis järjest tihedamini esinevat juhtumeid, kus oma raha eest kaupa ei näe ning ka Hiina pangad järjest karmistavad sanktsioonide hirmus tingimusi, peale mille täitmist raha üle kantakse ning nüüd nõutakse ka dokumente, mis kinnitavad kauba mahalaadimist sihtriigis, et see ei saaks kohe edasi Venemaale liikuda.
Järgmine ülevaade esmaspäeval.
Au Ukrainale!
Ülaloleva artikkel põhineb Teet Kalmuse Facebook postitusel.