Venemaal sügisel mobiliseeritud lõpetavad oma väljaõpet ning Ukrainasse saabub järjest uusi tšmobikute üksusi. Nii on Aleksei Arestovitši andmetel Venemaa üksuste isikkooseis kasvanud novembrikuisest 220000-st sõjaväelasest 330000 sõjaväelaseni ja see arv kasvab ka edaspidi. Ilmselgelt on see ka järjest kasvavaks probleemiks Ukraina armee jaoks, aga mobilisatsiooni käigus on selgunud ka tõsised kitsaskohad Venemaa armee jaoks. Suurimaks nendest on rasketehnika nappus. Venemaal on küll kaitsetööstuse jaoks relvi tootvad ettevõtted pandud tööle kolmes vahetuses, aga see ei suuda asendada kaotusi sõjas, nii olevat Arestovitši andmetel tšmobikutest formeeritud mehhaniseeritud üksustes rasketehnikat kolm korda vähem kui ette nähtud. Probleemide tõsidusest annab aimu see fakt, et paljud väljaõppinud tankistid ja suurtükiväelased suunatakse rinnetele hoopis jalaväelastena, sest tehnikat lihtsalt napib. Laskemoona suurtükkidele napib.
Eelmine lõik loob tausta väidetavatele Venemaa plaanidele lähimal ajal läbi viia suuremaid pealetunge Luganski ja Donetski oblastis. Neil on palju jalaväge ja jalaväelaste arv kasvab, aga on puudus rasketehnikast, laskemoonast, ohvitseridest ja allohvitseridest. Bahmutist laekuva informatsiooni kohaselt hoiab Venemaa oma rasketehnikat ja naljalt nendega rünnakule ei minda. Probleem on aga selles, et kui väikese linna on võimalik ära võtta surma saadetavate vangide abiga, siis sõda nii ei võida. Venemaa on suutnud natuke edu saavutada Bahmutist lõunas, aga kuuldavasti on ka sellel karm hind nende jaoks – nii kurdavad Venemaa z-blogijad, et seal kasutab Venemaa armee oma väheseid allesjäänud dessantväelaste üksusi kui jalaväge, kes küll suudab natuke edasi liikuda, aga seda suurte kaotuste hinnaga. Nii võib küll paar asulat ära võtta, aga dessantväelasi pole võimalik samaväärsete sõduritega enam asendada. Bahmutit kaitsva Ukraina Rahvuskaardi pataljoni „Svoboda“ leitnant Evgen Oropai ütles, et wagnerlastel on vangid otsakorral ning neid enam rünnakutes Bahmutile pole näha olnud viimasel ajal. Kui saavad aga otsa vangid ja dessantväelased, siis kuidas planeeritavaid suurpealetunge läbi viia? Nii mitmetegi ekspertide sõnul suudavad Venemaa üksused uute täienduste toel paremini kaitset hoida ja muudavad järjest keerukamaks Ukraina võimaliku suurpealetungi läbiviimise, aga nende üksuste võime viia suuremaid pealetungioperatsioone on rohkem kui küsitav.
Loomulikult suudaksid nad massiga rünnates põhjustada Ukraina suurt peavalu, aga tänasel päeval on Ukrainal piisavalt jõud, et olukorda kaitses kontrolli all hoida.
Midagi ülemäära hõisata pole ka Ukrainal. Agil Rustamzade sõnul on tänasel päeval mõlema poole üksused kaotanud oma lahinguvõimekust ning sarnaselt Venemaale on ka Ukrainal terav puudus nii rasketehnikast kui laskemoonast. Rustamzade sõnul surub Venemaa Ukrainale peale nö kolmanda põlvkonna konventsionaalset sõda, mis on sarnase II maailmasõja lahingutele, Ukraina edu on siiani aga põhinenud asümmeetrilisel lahingutegevusel – distantsil vaenlase logistika häirimine, ladude hävitamine, juhtimispunktide ja üksuste koondusmispunktide hävitamine. Tänu mitmikraketiheitjast tehtavatele täppisrünnakutele on Ukraina suutnud takistada Venemaa armeel uute nö löögirusikate moodustamist, kui lisame juurde Venemaa suured kaotused Donbassis (ainuüksi eile sai surma 870 Venemaa armee sõdurit + haavatud ehk siis kaks pataljon-taktikalist gruppi päevas), siis on Venemaal oluliselt rakendatud pealetungide ettevalmistamine. Venemaa tahab panustada jalaväe arvukusele ja inimressurssi on Venemaal kordades rohkem kui Ukrainal.
Vangide surmasaatmine oli (ja on) küll äärmiselt julm, aga sõjalises mõttes Venemaa jaoks efektiivne samm – ohverdades kümnete tuhandete vangide elud, suudeti Bahmuti ümbruses (sh ka Soledaris) tekitada olukord, kus Ukraina pidi sinna tooma lisaks täiendavalt võitlusvõimelisi üksusi, keda planeeriti kasutada teistel rinnetel. USA erukindral Ben Hodgesi jaoks tuli selline vangide kasutamine suure üllatusena, oma sõnul ei osanud ta seda oma prognoosides arvestada. Mis teha, see on Venemaa sõjapidamise eripära ehk siis inimelul pole väärtust, eriti veel vangide omal.
Ka Ukraina kannab kaotusi, ka nende üksused nö kuluvad, nii on Evgen Oropai sõnul ka ukrainlaste hulgas palju külmetushaigusi ja isegi külmakahjustusi, sest sõltumata ilmast tuleb olla oma positsioonidel pika aja vältel. Oleg Ždanovi sõnul on ukrainlastel Bahmuti juures jätkuvalt probleeme viletsa side ja öisteks lahinguteks vajamineva varustusega (soojuskaamerad, öövaatluseadmed). Kui veel paar kuud tagasi räägiti võimalikust Ukraina pealetungist, siis nüüd on see pigem asendunud jutuga, et kõigepealt tuleb Venemaa võimalikud rünnakud tagasi lüüa ja alles siis rünnata vastast.
Mingi aeg tagasi rääkis kindral Zalužnõi, et Ukraina vajab edukate pealetungide läbiviimiseks 300 tanki, 700 soomustatud lahingmasinat ja 500 suurtükki. Ukraina armees on Oleksii Petrovi sõnul tankibrigaadi suurus 93 tanki, milles on kolm pataljoni a 31 tanki, seega jutt on kolmest tankibrigaadist. Vaatame selles kontekstis, kui palju üldse on Euroopas tanke, Suurbritannial peaks olema 227 tanki Challenger-2 ja Saksamaal suurusjärgus 265 tanki Leopard 2. Kokku on Euroopas Leopard 2 tanke suurusjärgus 2000, esialgsete hinnangute kohaselt oleks võimalik Saksamaa poolse nõusoleku korral kokku saada erinevatest riikidest suurusjärgus 100 tanki, mille meeskondadele tuleb korraldada väljaõpe, tuleb paika panna nende tankide remont ja hooldamine. Suuremas plaanis oleks aga tegemist nii Ukraina kui ka Venemaa jaoks täielikult olukorda muutva situatsiooniga – kaasaegsed tankid tähendavad ka lisaks jalaväe lahingmasinaid, suurtükke ja toetust õhust, ilma sellise komplektita ei ole lääne tankidel mingit eelist. Kui need kõik võimekused aga on Ukrainas ja Ukraina sõjavägi oskab neid kõik õigesti koos kasutada, siis ongi Ukraina armee sisuliselt NATO armee. See tehnika jääb tulevikus sinna. Seega võimalik otsus arvestatava koguse lääne tankide andmisest muudab paradigmat, see oleks Ukraina kui riigi jaoks väga suur samm NATO liikmelisuse suunas ja tagasiteed enam ei oleks. Kui kõik need otsused vastu võetakse, siis arvestades väljaõpet ja kujunenud olukorda rinnetel tekiks Ukrainal reaalne võimalus pealetungi läbiviimiseks kevadel, sinnamaani on aga vaja vastu pidada ja ees on paar väga rasket kuud, mille jooksul vaenlane üritab edu saavutada.
Venemaa armee oli viimase ajani sõjas küllaltki eklektiline moodustis, kus olid koos nii regulaaramee, vabatahtlike kui ka palgaliste sõjameeste üksused. Käis omavaheline rivaalitsemine, wagnerlased väitsid, et nende edu tugineb just sellel, et nad ei kasuta Venemaa armees muidu valdavat tsentraliseeritud juhtimise mudelit, et nende üksused on oma ülesehituselt sarnasemad NATO omadele. Nüüd aga on tüüri juures Gerassimov tagasi ning selline isetegevus tahetakse lõpetada. Tema plaan on allutada kõik üksused taas ühtse juhtimise alla ning selles suunas asus ta ka tegutsema. Distsipliini taastamiseks anti käsk, et kõik sõdurid peavad oma habeme maha ajama ning edaspidi tuleb hakata regulaarselt nii habet ajama kui juukseid lõikama, lisaks tuleb sõjaväevormi kanda nö „po ustavu“ ehk ettekirjutuste kohaselt.
Kõige suuremat nurinat põhjustasid aga teised ettekirjutused, mida sõjaväelased eesliinil lõpuni ei mõista. Nii ei tohi Venemaa sõjaväelased enam kasutada mobiiltelefone ja tahvelarvuteid droonide juhtimiseks, mis muutvaks võimatuks laiatarbedroonide kasutamise suurtükkide ja luure jaoks. Ka ei lubata enam laiatarbedroonidega vastase kontrollitavale territooriumile granaate heita. Venemaa armee sõdurite sõnul muudab see kõik nende vaates lahingute pidamise palju ebaefektiivsemaks ja nad ei mõista nende otsuste tagamaad. Ukrainlased aga aplodeerivad püsti seistes, nende vaates on tegemist väga heade otsustega.
Lisaks keelatakse sõdurite käsutuses olevate isiklike või kingitud autode kasutamise, need tuleb anda üle Venemaa armeele. Ukraina on suutnud asümmeetrilist sõda nii edukalt pidada, et Venemaa üksused veavad eesliinile nii toitu kui laskemoona sõiduautodega, sest suuremaid veoautosid lihtsalt ei jätku, nad lähevad kas katki või tabavad neid ukrainlaste tapjadroonid. Paljud Venemaa sõjablogijad on nende otsuste suhtes väga mürgised, sest lõhutakse seda vähest, mis siiani on toiminud ja isegi teatud edu toonud.
Gerassimov tegi enne sõda endale nime kui nö hübriidsõdade ekspert ja sellest said sõja jooksul esimest korda osa ka eesliinil olevad Ukraina sõdurid - nimelt heideti nende positsioonidele vanu häid propagandalendlehti, mis kutsusid üles vastupanu lõpetama. Missugune innovatsioon ja värske lähenemine! (sarkasm).
Venemaa majandus. Putin esines televisioonis ja rääkis möödunud aasta majandustulemustest, mis olevat olnud üle ootuste head, SKP olevat vähenenud ainult 2,5% (inflatsioon 12%, aga selle metoodikat muudeti väidetavalt korduvalt, et saada Putinile sobivam tulemus). Majandusteadlane Sergei Gurejev aga soovitab arvesse võtta, et sõja ajal annab relvastuse tootmine olulise panuse SKP-sse, samas kui tavainimeste olukord relvastuse tootmisest eriti paremaks ei muutu. Gurejev soovitas selles kontekstis vaadata kodumajapidamiste tarbimist, mis on aastaga langenud 10%, see näitab tema sõnul paremini asjade reaalset seisu.
Mida siis tulevik toob? Venemaa majandusekspert Dmitri Potapenko sõnul võib Venemaa majanduse tulevikku iseloomustada kahe mõiste abil, need on „tehnoloogiline degradatsioon“ ja „primitiseerumine“. Esimene on nähtav väga hästi lennunduses, kus seadustati lennukite varuosadeks lammutamine ehk kannibaliseerimine. Venemaa ei suuda ise toota väga suurt osa kõrgtehnoloogilistest seadmetest ja komponentidest ning seetõttu aja jooksul järjest väheneb võimekus olemasolevaid seadmeid kasutada ja ei ole ka võimet midagi samaväärset asemele luua. Tehnoloogilisest degradatsioonist tõukub aga kogu majanduse primitiseerumine ehk järjest suurema osa majandusest moodustab väiksema lisandväärtusega tootmine ja ka teenused, lisaks kuivab kokku kaupade sortiment ka kaubanduses.
Venemaal on kokku 106 miljonit mobiiltelefoni kasutajat ja see on valdkond, mis toimib ameeriklaste armust (Android ja iOS). Selline kogus telefone aga vajab toimimiseks mobiilsidet ja selles vallas andmesidemahud kasvavad kiirelt. Nokia ja Ericsson (50% turust) teatasid, et selle aasta algusest nad lõpetavad igasuguse tegevuse Venemaal ehk siis nad ei tarni ei riistvara ega tarkvara, mis on vajalik mobiilside toimimiseks. Ekspertide sõnul on otsus tarkvara osas isegi valusam Venemaa jaoks, sest tehnoloogiad on pidevas arengus ja muutused kiired, ilma tarkvarauuendustena tekivad lisaks ka turvaprobleemid. Huawei (turuosa hinnanguliselt kolmandik) teatas, et nad jätkavad tarkvarauuenduste tegemist ja olemasolevate seadmete hooldamist, aga uusi seadmeid enam Venemaale ei saada. Venemaa üritas halva mängu juures head nägu teha ja teatas, et edaspidi toodavad nad ise kõik vajalikud seadmed, aga lääne ekspertide sõnul on pigem tõenäolisemad arengud, et kõigepealt hakkab mobiilside kiirelt halvenema regioonides ja siis jõuavad suuremad probleemid linnadesse, aga mobiilside on vaestes regioonides oluline meelelahutuse tarbimiseks ja selle ärakadumine võib omajagu probleeme tekitada.
Täna kukkus tõsine postitus välja, aga oma postituste kirjutamisel ei tee ma endale hinnaalandust ja ei alahinda ka oma lugejaid, sest ma tean, et minu postitusi loevad arukad inimesed.
Järgmine ülevaade reedel.
Au Ukrainale!
Ülalolev artikkel põhineb
Teet Kalmuse Facebook postitusel.
