Möödunud oktoober oli Ukraina jaoks rinnetel keeruline ning esialgsete arvestuste kohaselt kaotas Ukraina selle aja jooksul kontrolli rohkem kui 500 ruutkilomeetri territooriumi üle. Varasemate kuude jooksul akumuleerunud probleemid realiseerusid negatiivseteks arenguteks eeskätt Vugledari ja Pokrovski suunal, aga Venemaa armee suutis väiksemas mahus edeneda ka teistes lõikudes.
Venemaa armeel on jätkuvalt kolm eelist, millest kirjutasin juba kuid tagasi ning need on ülekaal elavjõus ja suurtükkides ning väga suur ülekaal liugpommides. Siiski tasub tähele panna, et Venemaa armeel ei ole enam jõudu kogu rinde ulatuses suuremale pealetungile minna, mistõttu nad on oma kõige võitlusvõimelisemad üksused koondanud Pokrovski suunale ning Ukraina armee on sundinud Venemaa armeed viima kümneid tuhandeid sõjaväelasi Kurski oblastisse, mistõttu on Ukraina armee jaoks olukord lihtsam Harkivi oblastis, Luhanski oblastis ning ka Donbassis Tšasiv Jaris ja Toretskes.Kui vaadata kaarti, siis Donbassis on Ukraina kontrolli all suured asulad Slavjansk ja Kramatorsk ning nende asulate kaitsmise kontekstis on tähtis, et Venemaa ei suudaks edeneda Limani, Siverskisse, edasi Tšasiv Jarist ja Toretskest. Nende ülesannetega on Ukraina armee hakkama saanud ja selles kontekstis toob Ukraina sõjaväelane Kirill Sazonov eriti välja Limani piirkonna olulisuse. Kui 2022. aasta suvel oli Venemaa armee sealt suunalt Slovjanskist kuue kilomeetri kaugusel, siis nüüd on 30 kilomeetri kaugusel. Tšasiv Jari suunalt on Kramatorskisse 20 kilomeetrit.
Venemaa armee viimaste kuude rünnakute peamine suund on olnud Pokrovsk, aga Kirill Sazonovi sõnul saaks Pokrovski äravõtmine Venemaa armee jaoks olema ülimalt keeruline, tulenevalt Pokrovski suurususest, sinna lähedale rajatud kaitseliinidest ning linna kaitseks lisaks toodud Ukraina armee üksustest. Sazonovi sõnul on sisulises plaanis Venemaa armee juba praegu oma eesmärgi saavutanud ehk siis Pokrovski ja Konstantinovka vahelist teed Ukraina suuremahuliseks logistikaks enam ei kasuta, samas on tema sõnul kogu Donbassi enda kätte saamine Venemaa armee jaoks väga-väga kauge tulevikumuusika.
Küll oli aga Ukraina armee jaoks keeruline Kurahhivka veehoidlast põhja pool oleva territooriumi hoidmine ning oktoobri teisel poolel suutis Venemaa ootamatult kiirelt edeneda ka Vugledarist lääne poole. Võttes arvesse eelpool kirjapandut, siis võib arvata, et novembris ongi Venemaa armee peamine eesmärk võtta enda kontrolli alla territooriumi Kurahhivka veehoidlast (ülespaisutatud Vovtša jõgi) nii põhja kui lõuna pool.
Venemaa armee on väga tõsiselt olnud hädas ukrainlaste positsioonidega Kurahhoves, nad on sinna suunda teinud oktoobris palju edutuid rünnakuid soomustehnikaga, aga Ukraina armee kaitse püsib ning just sealt suunast on väga palju videomaterjali kümnete kaupa rallidroonidega hävitatud Venemaa soomustehnikast, just selle suunaga on seotud mitmed Venemaa armeega seotud skandaalid, kus komandöride silmis ebasoosingusse sattunud sõjaväelasi on saadetud teadlikult nn hakkliharünnakutesse.
Kõige ebameeldivam üllatus on Ukraina armee jaoks olnud Venemaa ootamatult kiire edenemine Vugledarist lääne pool läbi Šahtarske Krasna Poljanani ja sealt on põhja poole otse mööda teed veel ainult 10 kilomeetrit maanteeni, mis on Kurahhove varustamise ainuke suurem tee ja kui Venemaa armee peaks edenema Kurahhivka veehoidla põhjapoolsest osast lääne poole, siis on Ukraina armee jaoks 30 ruutkilomeetri suuruses piirkonnas oht jääda piiramisrõngasse. Minu enda jaoks on see rindelõik Ukraina armee jaoks lähimate nädalate jooksul kõige kriitilisem. Rindelõigu olulisust Venemaa jaoks näitab ka asjaolu, et just seal piirkonnas on Venemaa armee hakanud kasutama palju liugpomme Ukraina armee positsioonide vastu.
Aga see edenemine on Venemaa armee jaoks tulnud väga suurte kaotuste hinnaga, Ukraina armee poolt edastatud andmete kohaselt kaotas Venemaa armee oktoobris rekordiliselt elavjõudu hukkunute ja raskelt haavatutena – rohkem kui 40000 inimest. Kuna väidetavalt suudab Venemaa lepingulisi inimesi kuus värvata natuke rohkem kui 20000 inimest, siis sellisel kujul kaua nii suurte jõududega pealetungi arendada pole lihtsalt võimalik, aga hetkel Venemaa on suutnud nii edeneda ning initsiatiiv on selgelt nende käes.
Venemaa edenemist on soodustanud probleemid, millest olen varasemalt kogu suve jooksul korduvalt kirjutanud, millest peamine on Ukraina armee elavjõu puudus, mistõttu ei ole saanud lahingukoormust kandnud brigaadid õigel ajal roteeruda tagalasse, et seal puhata ja ridasid täiendada, mis veel halvem, paljud brigaadid ei saanud viimasel ajal ka piisavalt täiendusi, et jooksvalt kaotusi kompenseerida. Need on Ukraina armee kõige võitlusvõimelisemad üksused, kes hoiavad rinnet üleval ning see puudutas ka 72. brigaadi, kes pika aja jooksul kaitses edukalt Vugledari, aga lõpuks on nad ikkagi ainult lihast ja luust inimesed.
Samal ajal jätkati Ukraina poolel uute üksuste moodustamisega, aga et nendel puudub varasem lahingukogemus, siis lahinguväljal nad kohe reeglina ei suuda asendada samaväärselt varem seal tegutsenud üksusi ja nii on Ukraina armee jaoks mitmed ebaõnnestumised seotud just eeskätt üksuste rotatsioonidega.
Ebaõnnestumine toob aga kaasa suuremad kaotused elavjõus ning ka suurenenud sõjaväelaste lahkumise sõjaväeosade juurest, sest väeosadest lahkunud sõjaväelaste sõnul ei soovi nad ebakompetentse juhtimise all lihtsalt pea ees surma minna. Selles kontekstis oli huvitav Luhanski oblastis edukalt sõdiva kolmanda brigaadi ühe pataljoni komandöri pakkumine, kes kutsus teistest väeosadest lahkunud sõdureid enda brigaadi sõdima, argumenteerides pakkumist sellega, et nende brigaad on väga hästi juhitud ja seal kedagi hakkliharünnakutesse ei saadeta.
Lõunarindel on Ukraina sotsiaalmeedias kohati lausa paanilised meeleolud stiilis, et praeguste arengute jätkudes on Venemaa armee varsti Žaporižžja juures (praegu on rindejoon linnast 40 kilomeetri kaugusel), aga seal piirkonnas kaitses olevate Ukraina sõjaväelaste sõnul on nad vastase võimalikuks pealetungiks valmistunud ja lagedas stepis on sellisel juhul keeruline edu saavutada, kui kaitsjatel on kõik vajalik relvastus olemas.
Kurski oblastis on Ukraina poolt mitmed nende kõige võitlusvõimelisemad üksused ning viimaste päevade jooksul on Ukraina olnud aktiivne Novoivanivka juures ning kohapealt laekunud info kohaselt ka edu saavutanud. Küll aga tuleb seal piirkonnas arvesse võtta, et toimub manööversõda, kus nn hall ala on suur ning kontroll piirkondade üle muutub pidevalt. Märk Ukraina armee aktiivsusest on ka Venemaa sotsiaalmeediasse üleslaetud video, mis näitab Rõlski – Kurski maanteel Ukraina rallidroonidega pihta saanud Venemaa sõjaväe tehnikat ning asub see tee Ukraina armee positsioonidest 25 kilomeetri kaugusel.
Venemaal on omajagu pahameelt põhjustanud Venemaa (f)riigiduuma saadiku Aleksander Borodai avameelne telefonikõne, mis salvestati mehe teadmata (link allpool). Borodai on otseselt seotud nn rahvavabariikidega, ta tegutses seal piirkonnas koos Igor Girkiniga juba 2014. aastast alates. Mees rääkis põlgusega Venemaa vaesemate piirkondade inimestest, kes teenivat oma töö eest närust palka – kuus 20000 või 30000 või isegi 40000 rubla kuus (1 euro =105 rubla).
Borodai sõnul olevat tegemist nö liigsete inimestega, kellest riigil polevat suuremat kasu, sest akadeemikuid nendest nagunii enam ei saa (erinevalt Kadõrovist, kes on Venemaal auakadeemik- minu märkus) ja siis olevatki igati õiglane, et nad saadetakse sõjas kiirelt hakkliharünnakutesse, et kurnata Ukraina üksuseid, andes samal ajal aega Venemaa armeel tagalas professionaalsemaid üksuseid paremini ette valmistada.
Vähemalt on mees aus, ütleb otse välja, kuidas nö eliit Venemaal tavalistesse inimestesse suhtub. Samal ajal on Venemaal järjest teravam tööjõupuudus ning puudutab see ka akadeemilise sfääriga seotud töökohti, sest need on riiklikult rahastatud ja palgatase on seal madal, samal ajal käib palgaralli erasektoris, kus meeleheitel ettevõtjad on olnud sunnitud tõstma kohati veoautojuhtide palkasid rohkem kui kaks korda 120000 rublani kuus.
BRIEFY andmetel otsiti selle aasta esimesel poolel Venemaa kõrgematesse õppeasutustesse 35211 nooremat teadustöötajat ja laboranti, aga laekus ainult 27233 avaldust. Aga samamoodi on probleemid Venemaa tippteadlaste lahkumisega, nii tõi Venemaa majandusteadlane Igor Lipsits välja, et Venemaale olevat jäänud ainult kaheksa teadlast, kes on maailma kõige tsiteeritumate teadlaste hulgas, ülejäänud on kõik riigist lahkunud sõja algusest alates.
Droonid. Oktoobris kasutas Venemaa rekordiliselt palju pikamaadroone, suurusjärgus 1600 ühikut. Serhii „Flash“ Beskrestov avas teemat väljaandes „Fokus“. Tema sõnul on Venemaa hakanud Ukraina õhutõrje kurnamiseks järjest rohkem kasutama peibutusdroone, mis on varustatud Lünebergi läätsega, mistõttu radaritel näivad nad suuremad. Beskrestovi sõnul on need tõelised säästudroonid, kütusepaagi asemel on kilekott, mootor on väiksem, lennuulatus on kordades väiksem kui Shahed-tüüpi droonidel, aga tema sõnul on mobiilsetel õhutõrjegruppidel keeruline kiirelt neil vahet teha ning nende droonide peamine eesmärk olevatki kurnata Ukraina õhukaitsesüsteeme, eeskätt ešeloniseeritud õhukaitsesüsteemi viimast kaitseliini ehk õhutõrjerakette.
Beskrestovi sõnul on teada, et Venemaa on mitu kuud varunud rakette võimalikeks suurrünnakuteks ning enne seda soovivad nad võimalikult palju tundma õppida Ukraina õhukaitsesüsteemi ülesehitust kui ka kurnata Ukraina õhukaitsesüsteemi. Tema sõnul on keeruline öelda, kui suur osa eelmisel kuul Ukrainas ringi lennanud droonidest olid Shahed-tüüpi droonid, aga ka selles osas olevat märgata muudatusi. Nimelt on Shahed-tüüpi droonide kõige kallimad komponendid mootorid, milliseid Iraan hakkas ise tootma, kopeerides üks-ühele Saksamaa mootori Limbach L550E, aga nüüd olevat Defence Expressi andmetel Venemaa saanud Hiinast sealseid Limbachi mootorite analooge, markeeringuga MD-550, kus mootoritelt on kulude kokkuhoiu eesmärgil ära võetud starter ja hooratas.
Beskrestovi sõnul arendatakse Venemaa poolelt pidevalt nende droonide kasutamise taktikat, ühtlasi testides nii Ukraina õhukaitse võimekust, nii pidavalt ühel päeval need droonid lendama kõrgel, teisel väga madalal, ühel päeval lendavad parves või üksteise järgi rivi, teisel päeval kõik eraldi, lisaks testitakse erinevaid sidepidamisvõimalusi.
Aga on arenguid ka Ukraina droonitööstuses. Ukraina asekaitseministri kindral-leitnant Ivan Gavriljuki andmetel on aasta alguses paljude poolt utoopiliseks peetud miljoni rallidrooni piir juba oktoobris ületatud ning aasta lõpuks võib Ukraina armeele üle antud rallidroonide arv tõusta rohkem kui 1,24 miljon ühikuni (eelmisel aastal 600000 rallidrooni). Aga arendustöö käib kõigis valdkondades, ka maapeal sõitvate ja veedroonide osas. Ukraina kolmanda brigaadi ühe pataljoni komandöri sõnul on maapealsete droonide kasutamise tõttu vähendanud nad kaotusi elavjõus 30%, mis on hea tulemus.
Defence Expressi andmetel on aga ka lennudroonide arendamises Ukrainal arenduse lõppfaasis huvitav projekt, kus muudetakse kõrgelt visatav laskemoon täppismoonaks. Ühe kilomeetri kõrgusel ei mõjuta droone vastase mobiilsed elektroonilise sõjapidamise vahendid ja neid ei saa ka jahipüssidega maha võtta, aga nii kõrgelt visatud lõhkekehad lendaksid üldjuhul sihtmärgist mööda, nüüd aga muudetakse need täppismoonaks ja laskemoon leiaks ja tabaks sihtmärki täiesti autonoomselt tegutsedes. Idee pole iseenesest uus, seda kasutavad ka näiteks täppismürsud SMArt, aga droonide puhul oleks sellise laskemoona hind mitu suurusjärku väiksem.
Ekonomitška Pravdas aga ilmus materjal, mis räägib ukrainlaste eestvedamisel moodustatud 3D-printerite võrgustikust „DrukArmy“, kuhu kuulub rohkem kui 10000 3D printerit, mis asuvad nii Ukrainas kui väljaspool seda. Võrgustiku abil toodetakse detaile nii droonidele, droonidelt vistavale laskemoonale, sapööridele tehtavale varustusele, meditsiinitehnikale, relvadele jne. Kahe aasta jooksul on kokku toodetud rohkem 275 tonni toodangut ning võrgustiku kasutajaks on registreerunud 15000 Ukraina sõjaväelast.
