Kuna lõunarindel olid nädalavahetusel keerukad ilmastikuolud (madalad pilved koos kerge lumesajuga), siis oli see soodne hetk Venemaa armee jaoks soomustehnikaga rünnakule minemiseks nii Velika Novosilka suunalt kui ka nn Kurahhivi taskus lõunapoolt Zelenivka suunalt põhja poole. Kuigi Ukraina sõjaväelased suutsid arvestava osa Venemaa soomustehnikast kas hävitada või muuta liikumisvõimetuks, ei piisanud sellest Venemaa üksuste edenemise peatamiseks ning nad liikusid Velika Novosilkast kolm kilomeetrit põhja poole.

Eile liikusid Venemaa üksused soomustehnikaga Velika Novosilkakst lääne pool asuva Novosilkani ja suurusjärgus 20 Venemaa sõjaväelast suutsid varjuda asula majades ning nende sealt nö väljaküpsetamine on täiendav energiakulu Ukraina sõjaväelastele.

Ukraina armee leitnanti hüüdnimega Alex andmetel (Telegram-kanalis Officer +) läks Venemaa armee nn Kurahhivi taskus rünnakule kokku 40 ühiku soomustehnikaga, millest lõpuks kaotas 39.

Kõigepealt hakati Ukraina armee positsioone Zelenivkas pommitama liugpommide ja suurtelt droonidelt visatavate lõhkekehadega, kui sealt õnnestus neil lõpuks läbi murda, siis liikusid nad edasi kolmes suunas Bagatõri, Kostjantinipoli ja Ulakli peale.

Esimesed kaks olid Ukraina kaitse tähelepanu hajutamiseks, samas kui peamine löök tuli Ulakli suunas ning lisan allapoole kaardi, millelt on näha, et Ulaklist ida pool olevatel Ukraina sõjaväelastel on nüüd juba väga keeruline probleemideta lääne poole liikuda, selleks tuleb Ukraina ajakirjaniku Vassil Pehkno sõnul liikuda üle lagedate põldude, kus nad on Venemaa droonide löögiulatuses. Ukraina armee jaoks halvenes olukord seal rindelõigus nädalavahetuse jooksul oluliselt, kuigi juba varem oli teada, et ida pool olev Datšna on kaotatud ning tuleb lääne poole taanduda.

Ukraina meedia eelpoolnimetatud sündmustest ei tahtnud eriti kirjutada, küll aga sai palju vastukaja Venemaa z-kanalites avaldatud tekstid Venemaa sõjaväelaste keerulisest olukorrast Pokrovske suunal. Ukraina sai vasturünnaku käigus enda kontrolli alla tagasi Pišanje asula ja nüüd suudetakse edukalt segada Venemaa armee varustusteed lääne poole.

Ukraina elektroonikaekspert Serhii „Flash“ Beskrestnõi oli nädalavahetusel seal piirkonnas ja tema sõnul vastab kõik tõele, seal lõigus õhus olevatest droonidest olevat 90% Ukraina armee omad, aga ta rõhutas, et see on Ukraina armee otsus Pokrovski suunda koondada suured jõud (selles kontekstis räägitakse isegi kümnest brigaadist), mis tagab küllaltki kitsal rindelõigul õhus droonide suure ülekaalu ja näitab otsust iga hinna eest linna enda käes hoida, samas Venemaa armee edu lõuna pool näitab, et Venemaa võib olukorda ära kasutada, arendades pealetungi teistest suundadest.

Lisan allapoole ühe Venemaa vabatahtliku videole, mis kirjeldab olukorda antud rindelõigul ning ka tõlke nädalavahetusel suurt vastukaja ka Venemaa z-kanalites saanud Svjatoslav Golikovi z-kanalis Filolog v zasade avaldatud Venemaa sõjaväelaste postitusest.

Teave olukorra kohta Pokrovske suuna lõunapiirkonnas:

Jõudu pole enam üldse, ei tea, mida veel teha. Taevas on täielikult ukride käes. Selidovost kaugemale kui 3 km lääne poole liikuda ei saa liikuda, kõik põletatakse maha.

Optikaga droone on ukridel on väga palju, nad kontrollivad kõiki kruusateid ööpäev läbi. Rotatsiooni pole lihtsalt võimalik teha. Käime jalgsi 18 km. Vesi, toit, kütus – nende puudus on muutumas teravaks probleemiks. Soojendamisest ma parem ei räägigi. Poisid külmuvad sõna otseses mõttes positsioonidel. Ei ole võimalik mitte midagi juurde tuua, absoluutselt mitte midagi!

Nendest FPV droonidest (rallidroonid), mis optikat ei kasuta – ukrid leidsid meie REB-is (elektroonilise sõjapidamise vahend, EW) „vaba akna“ sagedustel 1020–2100 MHz ja kasutavad seda aktiivselt. Paar päeva tagasi hukkus meil kaks head võitlejat – nad lihtsalt ei jõudnudki positsioonile. FPV.

Advertisement / Reklaam

Advertisement / Reklaam

„Buhankade“ (UAZ-busside) katust ei lubata ära lõigata, väidetavalt on tegemist arvel oleva varaga. Sõidad „buhankas“ nagu kirstus, midagi ei näe ega kuule. Isiklikke sõidukeid kasutada ei tohi.

Novotroitske ja lähitagalate pihta lastakse kõigega: alates ¬suurtükkidest ja mitmikraketiheitjatest kuni mingite kurat teab mis rakettideni, mille häält me pole varem kuulnudki. Kokkuvõttes on see täielik piz*ets.

Keegi ei saa aru, kuidas sellistes tingimustes tegutseda. Ukrid panevad meid igast asendist ja väga valusalt panevad. Kui FAB-pommidega (liugpommid) ei alustata samasugust tihedat tööd nagu varem Avdiivka all, siis me ei liigu sentimeetritki edasi (tõlke lõpp).

Ukraina sõjaanalüütik Konstantin Mašovetski arvates võib Venemaa edaspidi Donbassis oma tähelepanu fookuse suunata Pokrovske asemel hoopis põhja pool asuvale linnastule Konstantinovka - Druživka – Kramatorsk – Slovjansk ning eeskätt Konstantinovkale ründevektoritega Tšasiv Jarist lääne poole ja Toretskest põhja poole. Tema sõnul võimaldaks nn Kurahhivi tasku likvideerimine liigutada Venemaa armeel sinna suunda täiendavaid jõude.

Kurski oblastis sai palju tähelepanu Venemaa 155. brigaadi rünnak soomustehnikaga Nikolski juures ning videot rünnakust jagasid mitmed z-kanalid. Nimelt saadeti soomustehnika kolonn üle lageda ja Ukraina poolt mineeritud välja, samas olid komandöride käsul soomusmasinatele pandud NSVL-i ajast tuttavad punalipud. Rünnak lõppes kuulsusetult.

The Telegraph’is ilmunud materjalis kurdeti, et Ukraina sõjaväelased ei oskavat hinnata neile antud hinnalist tehnikat. Jutt siis eeskätt tankitõrjevahendist NLAW, mida ukrainlased pidavat soomustehnika asemele tihtipeale hoopis muude sihtmärkide vastu kasutama. Ka jätvat ukrainlased kallist tehnikat liiga kergekäeliselt lahinguväljale ning artikli kontekstis oli jutt tankitõrjevahendi Javelin korduvkasutatavast laskeseadmest, milliseid olevat Venemaal nüüd vaat et rohkem kui on Suurbritannia armeel.

Artiklis oli jutt ka pingetest Ukraina sõjaväelaste väljaõppel läänes, kus osade Ukrainast tulnud inimeste sõnul ei olevat see väljaõpe vastavuses tänapäeva nn droonide sõja reaalsusega ja seda kontekstis, et Suurbritannia armee ohvitseridel endil puudub reaalne kokkupuude sellise uuema aja sõjaga.

Ukraina armee erusõjaväelane Konstantin „Ded“ Prošinski, kes oli snaiprite üksuse komandör ja osales sõjas kaks ja pool aastat, andis huvitava intervjuu, kus sai rääkida rohkem, kui arvatavasti oleks teinud tegevsõjaväelasena.

Tema sõnul on Ukrainas toimuv armeereform, kus brigaadide baasilt moodustatakse korpused (sisuliselt diviisid), vägagi vajalik, sest senine sõja käik on näidanud, et teatud juhtudel jääb brigaadidest mingil rindelõigul probleemide lahendamiseks väheks ja siis tekivad probleemid. Levinud praktika kohaselt toodi siis brigaadidele abijõudu teistest brigaadidest lisaks, aga tähendas see seda, et komandörid sellisel juhul saatsid just mujalt appi tulnud sõdurid kõige raskematesse rindelõikudesse, sest kui sellisel üksusel olid kaotused elavjõus, ei läinud see nende brigaadi kaotuste arvestusse. Seetõttu hakkasid sõjaväelased selliseid komandeeringuid võtma kui omamoodi karistusi ning see kajastus ka nende motivatsioonis.

Prošinski sõnul tekkisid brigaadide vahel pidevalt kommunikatsiooniprobleemid, sest kuigi brigaadid kasutasid brigaadi siseselt suhtlemiseks krüpteeritud sidet, siis kuna kõigil brigaadidel oli erinev krüpteering, tuli ka lahinguolukorras viimases hädas kõrvalpositsioonidel asuva brigaadiga suhelda tavaliste mobiiltelefonidega. Korpuse puhul on sideprobleem vähem ja komandeerituid ka ei plaanita kasutada.

Prošinski sõnul kuluvad inimesed sõjas väga kiirelt, eriti kui nad vahepeal pikemalt puhkust ei saa, aga see on praeguses suures elavjõu nappuses välistatud variant ning oli tema sõnul ühes brigaadis olukord, kus 4000 sõjaväelase asemel olid lahingukõlbulikud ainult 450, ometi neid ei roteeritud tagalasse.

Tema sõnul oli elavjõu puuduses äärmiselt küsitav uute brigaadide loomine olukorras, kus juba varasemast oli saadud valusaid õppetunde selles osas, et ilma reaalse lahingukogemuste üksused ei suuda ligilähedaselt samaväärselt välja roteerida pikalt rinnet hoidnud kogenud, aga lahingute käigus verest tühjaks jooksnud brigaadi, mistõttu on tema sõnul õige nüüdne praktika, kus küllaltki hiljuti formeeritud, aga lahingutes ennast mitte kõige paremast küljest näidanud 150. seeria brigaadide üksuseid lisatakse kogenud brigaadide koosseisu, et nad seal saaksid hakata omandama lahingukogemusi.

Elavjõu probleemide illustreerimiseks tõi ta näite enda brigaadist, kus neil oli väga tasemel tehnika remondiüksus. Tehnika laguneb pidevalt, aga selle kiire remontimine on tihtipeale äärmiselt oluline, samas kui seda tööd tipptasemel teha oskavaid inimesi on vähe. Tõsi on ka see, et mõnikord ei ole remondimeestel ülearu palju tööd ja siis otsustati nad saata automaadid käes eesliinile. Paljud said haavata, osad surma ja siis kui oli vaja tehnikat remontida, selgus, et remondiüksust sellisel kujul enam ei eksisteeri, sest hinnalised spetsialistid ei olnud enam võitlusvõimelised.

Prošinski enda taust on sarnane meie Kaitseliidu inimestele ehk siis ta ei ole armee liinis edenenud kaadrisõjaväelane, vaid nö kõrvalt süsteemi tulnud ja selle baasilt tegi ta huvitavaid tähelepanekuid. Tema sõnul kutsutakse selliseid inimesi armees „pintsakuteks“ ning nad on hõivanud palju rooduülemate ja nüüd isegi pataljonide komandöride ja teatud juhtudel isegi brigaadi juhi koha, näiteks Madjar droonibrigaadi juhina.

Prošinski sõnul olevat võimalik komandöride nõupidamisel eksimatult vahet teha, et kes on kaadrisõjaväelane ja kes pintsak. Tema sõnul ei ole selliste pintsakute mõtlemine sarnane kaadrisõjaväelastele, sest nad näitavad üles initsiatiivi, mõtlevad, analüüsivad, teevad ettepanekuid, mängivad mõttes läbi eelseisva operatsiooni erinevad stsenaariumid, eriti võimaliku ebaõnnestumise kontekstis, et kuidas siis võimalikult väikeste kaotustega olukorrast välja tulla.

Ta tõi näitena välja, et kui kaardisõjaväelasele öelda, et mine üle lageda põllu vaenlase poole, siis üldjuhul ta seda ilma suurema protestita ka teeb ning selliste käskude läbi olevat Prošinski sõnul Ukraina armee kaotanud palju inimesi. Samas pintsakud tema sõnul üldjuhul oma mehi surma nõus saatma ei ole, sest nad väga hindavad väljaõppinud ja kogenud võitlejaid ning teavad, et nad on armee suurim vara.

Prošinski sõnul ei saa samas kaadrisõjaväelasi ja pintsakuid vastandada, neil on oma roll ja nad täiendavad vastastikku teineteist, aga samas on just pintsakutel väga suur roll selles, et drooniüksused arenevad kiirelt, sest see on maailm, kus näiteks ärist tulnud inimesed tunnevad ennast nagu kalad vees, nii oli ka nüüdseks legendaarse kuulsusega „Madjar“ enne sõda ärimees ja selleaegsetelt fotodelt vaatab vastu väga sileda väljanägemisega mees, kellest nüüd on aga saanud Venemaa sõjaväelaste tõeline hirm ning pole liigne lisada, et ka Madjari linnud on Venemaa armee jaoks prioriteetne sihtmärk.

Mõkolaivis toimus juba kolmas sarnase mustri järgi Ukrainas toime pandud rünnak, kus Venemaa eriteenistused värbavad sotsiaalmeedia kanalite vahendusel inimesi, kelle tööks on raha eest koti teatud kohta viimine, peale mida pidavat inimene tasu saama.

Tegelikkuses on kolmel korral kott lõhkenud hetkel, kui ta on veel nö kulleri käes ehk siis Venemaa kasutab inimesi nende endi teadmata enesetaputerroristidena, sest siis ei pea neile raha maksma ja mis eriti küüniline, Ukraina ajakirjaniku Denis Kazanski sõnul levitatakse Venemaa sotsiaalmeedias neid videosid plahvatusest jutuga, et tegemist olevat Ukraina vastupanuliikumisega, kellel polevat kahju oma elust eesmärkide saavutamisel. Samas elu näitab, et Ukrainas ei ole probleemi selliste inimeste leidmisel, kes raha eest on nõus Venemaa eriteenistuste käske täitma.

Ukraina sõjaväelane Oleg Kasjanov, kelle üksus asub Donbassis Kramatorski piirkonnas, kirjutas lühikesest, paaripäevasest puhkusest oma kodu asulas, mis asub Kiievist põhja pool ning mis oli sõja alguses mingi perioodi Venemaa armee kontrolli all ning kus ta koos oma pojaga territoriaalkaitse üksuse koosseisus osales küla vabastamisel.

Nüüd on selles varsti möödas kolm aastat ja Kasjanovi sõnul on olukord tundmatuseni muutunud. Tema kodutänaval elavast 14-st mehest pidavat üheksa peitma ennast mobilisatsiooni eest ning kodus olles olevat ta tundnud paljude asula elanike poolt seetõttu vaenulikku suhtumist, kuni selleni välja, et kui asulas oli kõlanud püssipauk, oli tehtud kaebus, et just tema tulistas, kuigi ta oli sellel hetkel õues ja viskas lumelabidaga lund, mis kõik ka kaameratega kenasti fikseeritud.

Tema sõnul vihkavad paljud inimesed, et ta teeb tööd, kaitstes oma kodumaad, teenides nii ka raha, et oma kodu korras hoida ja samas nõuab ta korda ka teistelt, ajades öösel minema purjutajad, kes võtsid koha sisse tema maja juures. Ja postituse lõpus Kasjanaov küsib, et huvitav-huvitav, kelle poolt need inimesed tulevastel valimistel hääletavad.

Kurski oblastis on Ukraina suured droonid teinud viimase nädala jooksul väga head tööd Venemaa õhutõrjekomplekside hävitamisel, samas avab see nö vabad aknad Ukraina pikamaa droonidele, et need saaksid minna ründama sihtmärke Venemaa territooriumil ning sisuliselt igal öösel tabatakse mingit suuremat sihtmärki, täna öösel näiteks naftatöötlemise kompleksi Ilskis.

Trumpiga seoses ei jõudnud täna kirjutada, aga tänasel päeval tundub, et vaherahu sõlmimine on reaalsem kui ta oli veel nädal tagasi. Ukrainlased on igatahes teinud kaardi, kus on näha Krimmis leiduvad maavarad ning nad näeksid hea meelega seda, kui Trump ka selles osas suurt entusiasmi üles näitaks ning plaaniks seal kaevandama hakata.

Järgmine ülevaade kolmapäeval.

Au Ukrainale!

Ülalolev artikkel põhineb Teet Kalmuse Facebook postitusel.

Eestlased Ukrainas

TRENDING