Eilse päeva märksõnadeks sõjategevuses olid liugpommid ja sõjalennukid Su-34, millelt neid heidetakse. Kuigi Ukraina laskis eile alla kolm Su-34, siis sellest hoolimata viskasid Venemaa sõjalennukid siiani kõige suurema koguse liugpomme ühe päeva jooksul – sõjalise eksperdi Aleksander Kovalenko andmetel 152 (varasem nö tippmark oli 151). Jätkuvalt visati kõige rohkem liugpomme Avdiijivkast lääne pool, kus Kovalenko andmetel lendas neid Tonenkojesse 30 ja Orlivkasse 10.

Peale keskööd võeti üks Su-34 maha Ukraina andmetel Donbassis (ilma asukohta täpsustamata), hommikul kell üheksa lisandusid üks lennuk Avdiijivka ja teine Mariupoli suunal. Aleksander Kovalenko on Venemaa nüüd ka lennukitega võtnud omaks nö mjasnõje sturmõ ehk rünnakud, kus edu saavutamisel inimeste elusid Venemaa poolelt ei loeta. Miks Venemaa nii käitub? Väga selgelt üritas Venemaa ära kasutada hetke, kui Ukraina taandus Avdiijivkast ning ei olnud korralikke kaitseliine uutesse kohtadesse suutnud rajada. Sellisel juhul oli osad külad omamoodi tugipunktideks, aga Venemaa liugpommid ongi kõige efektiivsemad just asulate hävitamiseks, kus suure lõhkejõuga lennukipommid muudavad külad kiirelt tühermaaks, lisaks psühholoogiline aspekt – seal piirkonnas kaitses olnud sõjaväelaste sõnul eelneb võimsale plahvatusele iseloomulik pommi lähenemise heli ja kõik see kokku olevat põrgulik kogemus.

Ukraina jaoks muutis Avdiijivkast lääne pool oleva piirkonna kaitsmise keeruliseks ka reljeef ning senine sõja käik on näidanud, et kui asulad on võimalik pommitamisega maatasa teha, siis looduslikud tõkked – kõrgendikud ja veekogud – pakuvad pikemaajalises plaanis palju paremat võimalust kaitses oma positsioone hoida. Avdiijivkast läänes on kõrgendike vöönd Berditši-Semenivka-Orlivka suunal koos paralleelselt kulgeva jõega, mis on mitmes kohas üles paisutatud ning Ukraina armee jaoks on oluline vastane seal pidama saada, sest järgmine kõrgendike vöönd on alles 11 kilomeetrit lääne pool. Selle informatsiooni valguses on mõistetav, miks Ukraina tõi Orlivkasse jõudnud Venemaa üksuste vastu reservid kohale ning kuuldavasti õnnestus vastast Orlivkast eemale suruda. Venemaa armeejuhid omakorda mõistavad, et kui nad praegu nö momentumit ehk avanenud võimalust ära ei kasuta, on hiljem sealt suunast äärmiselt keeruline lääne poole edasi liikuda.

Eile Venemaa edenemine peatus ning nädalavahetus näitab, kas Ukraina saab kaitse pidama või mitte. Venemaa liugpommide osas tuleb silmas pidada, et nad ei ole ülearu täpsed, mistõttu sobivad kõige paremini asustatud punktide ründamiseks ja ka eraldi asuvat suuremate hoonete ründamiseks, aga kui kaitseliinid maastikul, siis Venemaa liugpommide täpsusest üldjuhul ei piisa kaitsepositsioonide hävitamiseks. Ehk siis maa sisse ehitatud betoonpunkrite tabamine selle relvaga on problemaatiline.

Liugpommide vastu aitab ainult lennukite mahavõtmine ja sellega on Ukraina viimasel ajal hästi hakkama saanud. Väga palju on meedias arutelusid selle ümber, et millega ikka neid lennukeid maha võetakse ning mul on õnnestunud kokku lugeda rohkem kui viite erinevat versiooni. Ukrainlaste sõnul on liugpommide aktiivne viskamine Venemaa jaoks kahe otsaga asi – mida rohkem lende, seda suurem tõenäosus, et lennukid maha võetakse. Ukraina pool tunnistab, et kõik lasud ei taba, nii olevat 28.02 Venemaa sõjalennukitel õnnestunud kahel korral viimasel hetkel raketi eest pääseda.

Venemaa z-blogijate hulgas on üks blogija nimega Fighterbomber, kes on keskendunud ainult lennuväele ning ta pole viimaste nädalate jooksul tunnistanud ühegi Su-34 mahavõtmist, mistõttu on ära teeninud teiste z-blogijate pahameele, sest sellisel kujul reaalsuse eitamine muutvat kogu blogija poolt edastatud info küsitavaks, aga ilmselgelt on Venemaa eriteenistustega väidetavalt tihedalt seotud blogijale lihtsalt antud korraldus nii kirjutada, sest enne presidendivalimisi on vaja saavutada edu lahinguväljal IGA HINNAGA ning ilma massiivse liugpommide kasutamiseta on neil lootus suuremaks edenemiseks väike. Võib kirjutada ainult liugpommide kasutamise positiivsest tulemusest.

Ukraina armee olukorra paranemisest Avdiijivka suunal annab märku ka info koha pealt sõjaväelastelt, et vahepealsest täielikust mürsupuudusest (päevane limiit oli 10 mürsku suurtüki kohta) on üle saadud ning nüüd saab vajadusel korralikult vastasele valu anda. Venemaa armee liigub üle avatud maastiku, kus nad on Ukraina armee jaoks heaks sihtmärgiks. Ukraina omakorda võttis natuke maad tagasi Stepove suunal.

Ukraina armee tõi 3. brigaadi kaks pataljoni Marinkast põhja pool asuvasse Krasnogorivkasse ning nad sooritasid eduka vastupealetungi. Natuke võttis Ukraina maad tagasi ka Bahmuti lähedal, Ivaniskest lõuna pool. Donbassis ja Luganski oblastis on Ukraina jaoks hetkel kõige olulisem Venemaa liugpommide viskamise võimekuse vähendamine ja ega Venemaa ei saa ka pikalt jätkata olukorras, kus nad pole võimelised ligilähedaselt nii kiirelt alla lastud lennukite asemele uusi tootma, lisaks võtab hea lennukipiloodi väljaõpetamine aega aastaid (Su-34 on kaks sõjaväelast, erinevalt Su-35, kus on üks lendur). Tuleb loota, et Ukrainal jätkub rakette, millega Venemaa sõjalennukeid maha võtta ning sõjaline ekspert Agil Rustamzade nimetas lausa geniaalseks Ukraina käiku moderniseerida vanad S-200 raketid kaasaegse elektroonikaga suure lennuulatusega rakettideks, mis sobivat eriti hästi just lennukite mahavõtmiseks.

Lõunarindel Venemaa armee ei julge Su-34 aktiivselt kasutada (ning Hersoni rindel üldse mitte) ning seetõttu on Venemaa armee seal suurtes raskustes – Venemaa enda sõjablogijate andmetel taandusid Venemaa sõjaväelased Robotõne lõunaosas asunud tugipunktist ning asula olevat taas täielikult Ukraina kontrolli all. Venemaa sõjaväelased kurdavad seal eeskätt Ukraina rallidoonide üle, aga ka suurtükid laskvat tapvalt täpselt. Midagi Venemaa kindlasti seal veel üritab, aga ilma lennuväe tuntava toeta on see keeruline.

Suurejooneline show „HIMARS tuleb külla!“ sai jätku ning neljanda osa sündmused leidsid aset seekord Olenivkas (Donbassis, suurusjärgus 12 kilomeetrit rindejoonest) , kus toimus 155. merejalaväebrigaadi pidulik rivistus, kohal oli palju ohvitsere ning jagati au ja kiitust. Palavad tervitused tulid ka HIMARSilt ning tulemuseks 19 surnut ja palju haavatuid. Venemaa z-blogijad olid loomulikult marus, et kui mitu korda võib sama reha peale astuda, aga eks ütle ju rahvatarkuski, et rehavars puupead ei õpeta. Ise ootan kannatamatult show uusi episoode.

Ukraina armee andmetel ei ole viimasel neljal päeval Venemaa luurelennukid A-50 enam õhku tõusnud, aga varem või hiljem peavad nad seda tegema, sest see võimekus on sõjapidamisel väga oluline. Luureinfo puudumist on Venemaa üritanud kompenseerida rohkema luuredroonide kasutamisega, aga A-50 see meede ei asenda.

Droonid. Eelmise aasta detsembris suudeti Ukrainas toota suurusjärgus 50000 drooni ning kui räägiti selle aasta kontekstis miljonist droonist, oli omajagu skeptikuid, kelle jaoks tundus see arv natuke suurevõitu. Aga Ukraina on suutnud seda eesmärki isegi edestada kahe kuu jooksul, nii on esimese kahe kuuga toodetud Ukrainas suurusjärgus 200000 erinevat drooni ning kui arvestada juurde partnerriikide lubadused, võib see arv aasta lõpuks kasvada üle 1,5 miljoni.
Kusjuures on meedias mitmed videod Ukraina poolt droonidest, mille puhul on märgata uut rünnakutaktikat – rallidroonid plahvatavad Venemaa armee sõjaväelaste kohal lagedal väljal ning nii tõuseb rallidroonide efektiivsus jalaväe rühmade vastu oluliselt. Töö käib. Samas tõid Ukraina sõjaväelased välja ka selle, et kui Venemaa armeel on kolm peamist rallidrooni mudeli tüüpi, mida toodetakse suurtes kogustes, siis Ukrainal on suurusjärgus 100 erinevat mudelit, mida toodetakse väikestes töökodades üle riigi. See aga tähendab, et Ukraina droonioperaatorid peavad suutma töötada droonidega, mis on teatud karakteristikute poolest üpris erinevad ning ka droonide lennuomadused on erinevad. Samas on sellel ka oma pluss – kuna Venemaal on rallidroonide mudeleid tootmises vähem, on nende vastu lihtsam elektroonilise sõjapidamise vahendeid teha.

Kuigi Ukraina muudab jätkuvalt kasutuskõlbmatuks kaks kuni kolm korda rohkem Venemaa sõjatehnikat kui kaotab enda oma, on viimastel päevadel olnud ka Ukrainal valusaid kaotusi eeskätt liikuvsuurtükkide hulgas, kus Venemaa poolelt edastatud videote järgi ei ole neid katmas mobiilsed suuremakaliibrilised kuulipildijad, mis on Lancet droonide vastu üpriski efektiivseks osutunud. Aga see on ainult pool häda, teine pool hädast on see, et lääne sõjatehnika on küll moodne, aga seda pole tõelises sõjas varem testitud, mistõttu on neil kamaluga nö lastehaiguseid.

Nii pidid pooled Leopard 2 tankid seisma varuosade puudumise tõttu, sest neid pole lihtsalt mitte kuskilt nii kiiresti võtta. Viimases hädas kannibaliseeritakse ehk siis osad tankid lammutatakse varuosadeks. Veelgi kurioossem lugu juhtus Le Figaro andmetel osade uute Caesar liikuvsuurtükkidega, kus oli kasutatud nö keskkonnasõbralikke kaableid, kus oli kaableid ümbritseva katte tootmisel kasutatud maisi ning loomulikult olid need kaablid kohe näriliste kõrgendatud huvi objektideks ehk siis osad Caesarid muutusid kiirelt kasutuskõlbmatuteks.

Ehk siis Ukraina aitamine selles sõjas on otseselt ka NATO huvides, sest see toob halastamatult välja kitsaskohad, mille olemasolust varem ei oldud teadlikud ning see hindamatu väärtusega info võimaldab ilmnenud kitsaskohad likvideerida. Lisaks toimub Ukrainas lahinguväljal sisuliselt iga päev innovatsioon droonide alal ning NATO peab ka selles osas hoidma oma kätt kogu aeg pulsil, et saada infot, mis suunas tuleks tulevikus oma relvasüsteeme arendada. Aidates Ukrainat aitame ka endid, see on nö võit-võit (win-win) variant.

Olukord Ukraina-Poola piiril. Ukrainska Pravda avaldas materjali, mis heidab valgust toimunule (link kommentaaride osas). Kujunenud on olukord, kus nö talunikud blokeerivad liiklust Ukraina-Poola piiril, sest väidetavalt pidavat Ukrainast tulevad põllumajandussaadused poolakatelt leiva ära võtma, samas toimub massiline põllumajandussaaduste sissevedu Valgevenest, kuhu ajakirjanike andmetel veetakse põllumajandussaadused Venemaalt, kaup laaditakse Poola veoautodele ja sajad koormad liiguvad nii takistamatult Euroopa Liidu turule.

Kui Poola transpordifirmad hakkasid blokeerima liiklust Ukraina piiril, olid seal eestvedajateks inimesed, kelle varasem äri oli seotud peamiselt Valgevene ja Venemaaga, aga Ukrainasse nad ei saanud sõita, sest selleks ei jagunud autojuhte (paljud on ukrainlased, kellel oleks oht, et nad ei saaks enam Ukrainast välja) ning kindlustusfirmad ei olnud nõus koormaid Ukraina territooriumi kesk- ja idaosas kindlustama. Nii aitavad poolakad nuumata Venemaa sõjamasinat, samal ajal takistades Ukrainal raskel ajal vahendeid enda kaitsmiseks teenida. Olukord on Poola riigijuhtide jaoks nii piinlik, et Tusk räägib juba isegi võimalusest lõpetada Venemaa ja Valgevene põllumajandustoodete import. Poola jaoks äärmiselt piinlik lugu.

Aga kui jutt juba Venemaa põllumajandussaadustele läks, siis ei saa me selles kontekstis läbi ka Lätita. Läti poolt on kostunud juttu, et nad kaaluvad Venemaalt tulevate põllumajandussaaduste impordi lõpetamist. Aga mitte transiidi lõpetamist. The Baltic Times tõi aasta alguses välja mõtlemapanevad arvud – 2023. aasta esimese 11. kuuga importis Läti Venemaalt vilja 3,2 korda rohkem kui enne sõda. Kui 2022 toodi Venemaalt Lätisse vilja 900000 tonni, siis eelmisel aastal juba 1,9 miljonit tonni, millest 1,5 miljonit tonni nisu oli transiitkaup. Tänavuseks aastal on planeeritud ajalehe andmetel lausa 4 miljoni tonni põllumajandustoodete sissevedu Venemaalt, millest suurem osa liiguks läbi Läti sadamate edasi ning Läti teeniks selle pealt 100 miljonit eurot ning kui see äri ära lõpetada, jääks Läti rahast ilma. Ehk siis ka Läti oma tegevusega aitab Venemaa majandust, samal ajal muutes Ukraina olukorra keerukamaks. Näis, kas neil jätkub koos Poolaga jõudu see tegevus lõpetada.

Venemaal on aga käivitunud protsess, mida võib nimetada ka deprivatiseerimiseks ehk siis erinevate ettekäänete abil võetakse inimestelt käest ära metallitootmise ettevõtteid, mille nad omandasid üheksakümnendatel privatiseerimise käigus. Viimati juhtus see The Moscow Times andmetel ettevõtja Juri Antipoviga, kelle firmade käest oli kolm metallitootmisettevõtet ja tema ettevõtete varade väärtuseks hindas Forbes 700 miljonit dollarit.

Nüüd aga võeti see käest ära ja mees ise arreteeriti süüdistusega, et ta olevat metalli müünud liiga odavalt nö mittesõbralikesse riikidesse. Jaburus kuubis olukorras, kus sellise tegevuse läbi tuli riiki valuutat, mida Venemaal väga vaja on. Selline see ettevõtjate elu Venemaal on – kunagi ei või kindel olla selles, et su omandit sinult ära võeta, sest selles riigis kehtib ainult tugevama jõud ja õigus.

Lõpulõik tuleb seekord Jakuutiast, kus Sakhaday andmetel pääses peale rindel olemist koju retsidivist Viktor Savvinov, kes oleks pidanud inimese tapmise pärast veel 9,5 aastat vangis olema, aga jäi sõjas ellu ning oli peale kuute kuud sõjas olemist vaba mees. Kodukandis kartsid teda kõik, ei isa ega sugulased ei suhelnud temaga ning retsidivist oli väga kuri, et miks teda kui sõjaveterani nö ei austata. Ta jõi pidevalt ja segas inimesi, mispeale lõpuks üks inimene helistas politseisse ja palus midagi ette võtta.

Helistajaks osutus 64. aastane Valentina Fjodorova, kes oli Jakuutias tuntud inimene, sest ta oli võitnud konkursi „Venemaa parim õpetaja“. Õpetaja selline käitumine ei mahtunud retsidivistile hinge, ta tungis õpetaja koju ja tappis ta lõpuks kirvega. Putin rääkis varem, et sõjas osalenutest tuleb Venemaa uus eliit ja Viktor Savvinov on suurepärane näide sellisest eliidist ja samas ka hea näide sellest, missugune tulevik Venemaad ees ootab.

Järgmine ülevaade esmaspäeval.

Au Ukrainale!

Ülaloleva artikkel põhineb Teet Kalmuse Facebook postitusel.

Märkmed: