Nädalavahetusel jätkusid sõjategevuses protsessid, mis iseloomustasid ka eelnevaid päevi – Ukraina edenes Kurski oblastis, samas kui Venemaa edenes Donbassis, peamiselt Pokrovski suunal, aga ka mujal.

Eelnevas ülevaates kirjutasin Venemaa probleemidest Sudžast lääne pool, sest lõuna pool on seal piir Ukrainaga, lääne ja põhja pool on aga veetõke, nimelt Seimi jõgi, üle mille on põhja pool kolm silda, millest kõige olulisem on kõige idapoolsem, Gluškove asula juures. Sellest sillast edastati Venemaa sotsiaalmeedia kanalites videosid, kus olid tihedalt üksteise kõrval neli auku ehk siis see näitab, et mitmikraketiheitjatelt M142 HIMARS ja M-270 lastud juhitavad raketid tabavad ülitäpselt ehk siis seal piirkonnas ei suuda Venemaa armee nende tabamistäpsust mõjutada, küll aga lihtsalt ei olnud nende rakettide lõhkeaine kogus piisav betoonsilla konstruktsioonidele suuremate kahjustuste tekitamiseks.

Järgmisena ründas Ukraina armee liugpommiga, mis tabas täpselt ja purustas silla. Video tabamusest ilmus kiirelt sotsiaalmeediasse ja tekitas tõsise paanikahoo Venemaa blogijate poolel, sest nüüd oli selge, et on ainult aja küsimus, millal Ukraina hävitab kaks ülejäänud silda, sest võimekus on neil selleks olemas. Venemaa poolel oli ka arutelu stiilis, et Ukraina liigub sildade hävitamisega idast lääne poole ning võib-olla polegi Ukraina huvitatud kõige läänepoolsema, Karõžis asuva silla hävitamisest, sest kui kõik Seimi jõe lõunapoolsesse ossa jäänud Venemaa üksused hakkavad ühest kohast üle minema, oleksid nad Ukraina jaoks suurepäraseks sihtmärkiks ehk siis miks hävitada lihtsalt niisama silda, kui on võimalik seda teha koos sõjaväetehnika ja sõjaväelastega.

Need on nende oletused-ennustused, aga esimese sammu nende ennustuste täitumise osas Ukraina armee tegi, kui kostitas eile Zvannojes asuvat silda liugpommiga, mille tulemusena saavad üle silla veel liikuda jalakäijad ja väiksemad sõidukid, aga mitte rasketehnika. Nüüd on Venemaa üksused seal lõigus olukorras, kus ida poolt liigub küllaltki kiirelt edasi Ukraina armee, kes võttis oma kontrolli alla nädalavahetusel ka Vnezapnoje ja Apanasovka asulad ning liigub edasi Kulbaki ja Glušovka suunal.

Venemaa z-blogijate Vladimir Romanovi ja Juri Podoljaka informatsiooni kohaselt hävitati viimane toimiv sild Karõži juures täna hommikul, seega seal rindelõigus Venemaa armee oma rasketehnikaga ühestki suuremast sillast üle liikuda ei saavat. Enda poolt lisan, et ülevaate kirjutamise hetkel nende juttu kinnitavat videomaterjali mul näha veel ei õnnestunud. Loomulikult on võimalik luua pontoonsildasid, aga nende hävitamiseks piisab ka mitmikraketiheitjatelt lastavatest rakettidest.

Venemaa poolelt on seal lõigus kõige suuremad jõud koondatud Tjotkinosse, see on asula vahetult Ukraina piiri lähedal ning mitte eriti ammu liikusid sealt väikesed Venemaa armee diversioonigrupid ka Ukraina poolele, mille käigus panid lipu Riživka asulale. Analüütik Aleksander Kovalenko andmetel on Venemaal seal asulas ja selle ümbruses kuni 1500 sõjaväelast ning nüüd ongi küsimus, et mida Venemaa armee ette võtab kujunenud olukorras. Tjotkino juures on piir Ukrainaga nii lõuna kui lääne poolel, mistõttu seal Venemaa armee tõi juba ära oma üksused, mis olid Seimi jõest lääne pool oleval kitsal lõigul. Tänasel päeval on Ukraina pealetungivad üksused veel 40 kilomeetrit ida pool.

Uute üksuste sinna lõiku juurde toomine on problemaatiline kahel põhjusel – üks on veetõke, aga teine teadmine, et pole eriti kedagi tuua, sest Venemaa armee ei ole siiani näidanud üles soovi Donbassist oma kõige võitlusvõimelisemaid üksusi ära liigutada. Seega võib praeguste arengute jätkudes Venemaa armee kaotada eeloleva nädala jooksul kogu jõest lõuna poole oleva maa-ala ning kui eriti halvasti nende jaoks läheb, siis langevad sajad ja sajad Venemaa sõjaväelased vangi ka.

Tuleb arvestada asjaoluga, et samal ajal jätkab Ukraina armee pealetungiga ka põhja pool, kus Kornevo asulast üritab Ukraina armee mööda minna lääne ja põhja poolt ning selles osas on ka neil edusamme, nädalavahetusega said nad enda kontrolli alla Snagosti ja Olgovka ning Kornevo enda osas on palju vastukäivat informatsiooni, seega ainult tõdeksin, et Ukraina armee näitab seal suunal üles suurt aktiivsust.

Kui Kurski oblasti kontekstis kirjutatakse, et Ukraina armee kontrolli all olevat suurusjärgus 1300 ruutkilomeetrit maad, siis reaalsuses on nende arvude tõele vastavust keeruline kontrollida, sest suur osa territooriumist on nö hallis tsoonis, kus küll tegutsevad Ukraina mobiilsed grupid ja väljakujunenud rindejoon puudub. Nii ulatub põhja suunas halla ala asulani Kromskije Bõki ja sealt on ainult 15 kilomeetrit maanteeni, mis ühendab Rõlskit nii Lgovi kui Kurskiga. Rõlskist endast on Ukraina armee 20 kilomeetri kaugusel. Sudžast ida ja kagu suunas Ukraina armee nädalavahetusel ei edenenud.

Ukraina Kurski operatsiooni osas on ka lääne meedias ilmunud omajagu infot, mille paikapidavuse osas Ukrainas ollakse äärmiselt skeptilised, eriti mis puudutab väidetavat salajaste läbirääkimiste katkemist Dohas. Ukraina arme sõjaväelase Kiril Sazonovi sõnul ei saaks kujunenud olukorras minna kokkuleppele, et Ukraina enam Venemaa infrastruktuuriobjekte ei ründaks, sest nii kaotaks Ukraina ühe vähestest mõjutushoobadest, mis tal hetkel olemas on. Ukraina droonitööstus kasvab pidevalt ning just saabuv sügis oleks aeg, kus saaks ülekaalu selles osas realiseerima hakata.

Mis arenguid siis eeloleval nädala oodata on? Kui Venemaa jätkuvalt panustab peamiselt Pokrovski suunale, siis on Ukraina poolelt oodata katset edasi liikuda Kurski oblastis kõigis suundades. Kui Ukraina armee hakkaks ohustama juba Rõlskit, Lgovi, rääkimata Kurtšatovot, kus asub kogu piirkonna elektrienergiaga varustamise seisukohalt ülimalt tähtis tuumaelektrijaam, siis võib öelda, et Venemaa katse kogu jõudude Pokrovskile suunamine ei õigustanud ennast. Kui aga Ukraina armee edenemine Kurski oblastis peatuks, samas kui Venemaa jätkaks edenemist Donbassis, siis saaksid Venemaa armee juhid öelda, et plaan ongi selline, et kõigepealt võtame Donbassi ja alles peale seda, kuskil oktoobris Kurskis maad tagasi.

Selline plaan oleks aga Venemaa jaoks seotud päris suurte ohtudega. Kuni Rõlskit Kurskiga ühendava maanteeni on lõuna pool ala, kus on metsad ning reljeef on seal mitmekesine ehk on palju kõrgendikke ning kui Ukraina armee saaks seal nö maasse kaevuda, oleks neid hiljem väga raske seal ära liigutada, see tähendaks nüüd juba Venemaa territooriumil asuvate nii asulate kui ka metsa hävitamist. Erinevalt mujal väljakujunenud rindejoonega kohtadest ei ole Kurski oblastis Venemaal mingeid tõsisemaid kaitserajatisi ja mis pole väheoluline – seal saab Ukraina rohkem kasutada soomustehnikat, mille kasutamine nö droonide sõja ajastul muudel rinnetel on järjest problemaatilisem.

Ukraina jaoks on suurimad ohud seotud niigi piiratud ressursside kasutamisega Kurski oblastis, mis paratamatult avaldab mõju olukorrale teisel rinnetel. Terve eelmise nädala jooksul liikus Venemaa armee päris arvestataval määral edasi Pokrovske suunal, võttes enda kontrolli alla järjest uusi asulaid. Pokrovski suunal tegutseva drooniüksuse juhi Robert Brovdi (hüüdnimega Madjar) sõnul tegutsevad nende drooniüksused seal lõigul väga efektiivselt ja ainuüksi eelmise nädala jooksul olid nad tabanud seal rindelõigus 232 sihtmärki, aga probleem olevat selles, et Venemaa armee sõjaväelasi on seal niivõrd suures koguses, et nad lihtsalt ei jõua kõiki hävitada. Brovdi sõnul kannavad Venemaa üksused seal väga suuri kaotusi, aga kui sul ikkagi jätkub veel elavjõudu ka sellistes oludes, siis suudavad nad edeneda. Võrreldes Ukraina edenemisega KUrski oblastis küll seitse korda aeglasemalt, aga ikkagi.

Nüüd on Venemaa armee Pokrovskist ja Mirnogradist nii kaugel, et ulatuvad laskma suurtükkidega ning eile hukkus sellises suurtükirünnakus Mirnogradis neli inimest. Nii Mirnogradist kui Pokrovskist on asutud inimesi evakueerima, äärmiselt keeruline on ka olukord Selidovas, mis asub rindejoonest nelja kilomeetri kaugusel. Kõigis neis asulates kestab komandanditund suurema osa päevast, inimesed võivad ringi liikuda ainult nelja tunni jooksul peale lõunat.

Venemaa edenes ka Toretski suunal, kus nende kontrolli all on nüüd suurem osa Nju-Jorki asulast ning veel selle nädala jooksul võivad lahingud jõud Toretskesse mitmelt suunalt. Venemaa kasutab palju liugpomme, mille tabamistäpsus olevat Brody sõnul 200-300 meetrit, aga kui neid palju visata, siis pikapeale hävitavad nad ikka ukrainlaste kaitsepositsioonid ära ning tänasel päeval Ukraina armeel head rohtu liugpommide vastu ei ole.

Venemaa edenes nädalavahetusel ka Vugledarist ida pool, liikudes Vodjane suunal.

Olukorra muutmiseks Kurski oblastis oleks Venemaal vaja sinna rindelõiku juurde viia Aleksander Kovalenko hinnangul suurusjärgus 30000 võitlusvõimelist sõjaväelast, aga siiani olevat Venemaa saatnud ainult 6000. Venemaa probleemidest elavjõuga annab aimu ka info, et Kovalenko andmetel on üks Kornevos asuv Venemaa armee üksus moodustatud inseneridest, lennuväe mehhaanikutest, õhukaitsekomplekside spetsialistidest ja logistikutest ning seda olukorda kommenteeris Venemaa z-kanal VDV za tšestnost i spravedlivost, et see meenutab olukorda Saksamaa armees aastal 1942, kus sarnane üksus oli moodustatud Luftwaffe töötajatest ning näitavat see elavjõu suurt puudust.

The Moscow Times andmetel aga ei olevat Venemaa vaesematel regioonidel raha, et lepingu sõlmimisel makstavate ühekordsete toetuste kiire kasvuga kaasa minna ning seetõttu ei suutvat nad ligilähedaseltki täita värbamisplaani, mis on regioonidele kõrgemalt poolt ette antud, sest need vähesedki soovijad lähevad lepinguid sõlmima regioonidesse, kus makstakse rohkem, näiteks Moskvas ja selle ümbruses.

Kurskis kujuneva olukorraga seoses on z-kanalites järjest rohkem arutelusid selle üle, et mis on nüüd üldse Venemaa jaoks võit (pobeda) kujunenud olukorras? Et kui Ukrainal on selge, mida võiduks nimetada ja mille nimel pingutada – vaenlane riigist välja ajada, reparatsioonide toel riik üles ehitada ja selle käigus liitumine Euroopa Liidu ja NATO-ga, siis missugune on võit Venemaa jaoks?

Mingit Kiievit kolme päevaga enam ei ole, vastane haarab enda kontrolli alla järjest rohkem Venemaa territooriumi. Z-blogijate sõnul olevat sõna „võit“ nende jaoks nüüd täiesti abstraktse sisuga ning sarkasmi võtmes kirjutatakse, et riigis, kus elanikkond on vaimselt zombistunud aastakümnete jooksul, piisaks ka totaalse kaotuse korral sellest, kui Putin ja kõik tema propagandistid ühel päeval meedias teataksid, et kõik sõjalise erioperatsiooni eesmärgid on täidetud ja Venemaa võitis ning inimesed lepiksid sellega. Võit ikkagi. Putin ütles, järelikult nii ka on.

Kornevo asula juures on tehtud ühe Venemaa sõjaväelase meeleheitest kantud video, kus ta kurdab, et kõik üritavad piirkonnast põgeneda, keegi ei taha võitlema tulla, keegi ei taha kaitseliine ehitada, keegi ei taha armeele sõiduvahendeid anda. Sõjaväelane ei mõista, et sõtta minek ei olnud osa nö lepingust Putini ja rahva vahel – rahvas pidi saama televiisori vahendusel diivanil lesides osa Venemaa suurest võidust, pidi saama osa nö „velitšijest“, aga sõja jõudmist Venemaa territooriumile sõlmitud lepingus ei olnud ning tänasel päeval tundub enamusele Venemaa elanikest, et neid on lihtsalt petetud.

Täna hommikul sai ilusa jätku nädalavahetusel tabamuse saanud kütuseterminaali põleng Rostovi oblastis Proletarskis, nimelt plahvatas seal kütusemahuti, millele järgnes võimas tulemöll, video allpool.

Loading Twitter content

An error occurred while retrieving the Tweet. It might have been deleted.

Järgmine ülevaade kolmapäeval.

Au Ukrainale!

Ülalolev artikkel põhineb Teet Kalmuse Facebook postitusel.

Eestlased Ukrainas

TRENDING