Kõige valusamalt võttis seda otsust Slovakkia peaminister Fico, kes tegi emotsioonivisiidi sellega seoses Moskvasse, mis oli vesi Venemaa propagandamasina veskile. Kuigi Fico rääkis hiljem, et Euroopa Liit kannatab Ukraina otsuse läbi valusalt, siis energeetikaekspert Mihhail Krutihhini sõnul see nii ei ole ja ta avas nii Fico kui ka varasemalt Orbani Venemaa maagaasilembuse tegelikke tagamaid. Tema sõnul ei ole ei Slovakkial ega Ungaril probleeme maagaasiga varustamisel ka olukorras, kus seda enam läbi Ukraina ei tule. Küll aga said nii Ungari kui Slovakkia Venemaalt maagaasi Krutihhini sõnul odavamalt, mistõttu nad ostsid seda Venemaalt rohkem kui riigil vaja oli ning ülejäägi müüsid edasi juba palju kallimalt.
Krutihhini sõnul teeniti nii Slovakkias väga lihtsalt kuni 500 miljonit dollarit tulu ning just selle raha kaotus oli Ficole valus, kohe nii valus, et lendas Moskvasse olukorras, kus oli teada, et mingit abi ta sealt ei saa, sest Venemaal puuduvad hoovad Ukraina mõjutamiseks selles osas. Orban kogenud poliitikuna mõistis, et see rong on läinud sellisel kujul ning et tuleb uue reaalsusega leppida. Venemaa jaoks tähendab Ukraina otsus täiendavat turukaotust Euroopas (rahaliselt suurusjärgus 6,5 miljardit dollarit aastas) ning nüüd sõltutakse Euroopasse maagaasi müügil täielikult Türgist (veeldatud maagaas on eraldi teema), kelle käes on korralik Venemaa suunaline mõjutushoob, aga Türgist Euroopa poole suunduva trassi läbilaskevõime on piiratud ning sealt kaudu saab suure osa oma maagaasist ka Serbia.
Kui Slovakkias ja Ungaris jäädakse ilma lihtsalt teenitavast rahast, siis hoopis keerulisem olukord on Transnistrias, mis küll on Moldova koosseisus, aga reaalsuses on tegemist omamoodi riigiga riigis, kummalise reliktiga NSVL-i ajast. See moodustis seisis siiani nö kolmel vaalal – Venemaa sõjavägi, Venemaalt makstavad pensionid ja toetused ning sisuliselt tasuta maagaas. Nimelt ei maksnud Transnistria Krutihhini sõnul maagaasi eest midagi, ta tarbis seda, aga selle tarbitud gaasi eest nõudis Gazprom raha hoopis Moldovalt. Seis on seda segasem, et Transnistrias toodeti maagaasist ka elektrit, millest osa omakorda liikus tagasi Moldovasse, aga ainult osa.
Krutihhini sõnul kestis pikalt olukord, kus Transnistria oli omamoodi parasiit, aga nüüd sai see lihtsalt otsa. Tema sõnul oli Venemaa aastal 2022. gaasiga Moldovat juba šantažeerinud, vähendades gaasitarneid kuni 70%, mistõttu Moldova sai eelmisel enamuse vajaminevast maagaasist teistelt riikidelt, aga Transnistria sõltus siiani täielikult Venemaa maagaasist, mille eest nad ei maksnud mitte midagi.
Nüüd on vaja gaasi maksma hakata, sest maagaasi müüjaid jagub, aga tasuta ei anna keegi, samas maksma pole nad harjunud ja maksmiseks puudub ka raha, sest Venemaa armee tääkide najal püsivas moodustises normaalset majandust ei ole ja sellisel kujul ei saagi olema. Venemaa, kellele niiväga loodeti, aga ei ole võimeline aitama ning nüüd sisuliselt selles moodustises majanduslik kollaps, lisaks on häiritud ka muu elu, sest ilma kütmiseta ei saa toimida ka näiteks koolid.
Ukraina jaoks oli sõja ajal Transnistria võimalik ohu allikas, sest neil on päris arvestatav piiri pikkus omavahel ning Venemaa võimaliku Odessa ründamise kontekstis räägiti sõja algusajal päris palju võimalusest, et Venemaa üksused ründavad sellisel juhul ka Transnistriast. Mida halvem Transnistriale, seda parem Ukrainale, nii et Ukrainas ollakse kujunenud olukorra üle päris rõõmsad.
Väike tagasipilk ka aastale 2024 Ukrainas toimuva sõja kontekstis. Detsembris olid Venemaa armeel suurimad kaotused elavjõus kogu senise sõja jooksul – Ukraina armee andmetel kaotas Venemaa armee surnute ja raskelt haavatutena 48670 inimest. Aasta jooksul kaotas Venemaa armee samas arvestuses 430790 inimest, mida on rohkem, kui kahel eelmisel aastal kokku. Tõsiasi on ka see, et tänu suurtele kaotustele elavjõus suutis Venemaa aasta viimases kvartalis enda kontrolli all olevat territooriumi märkimisväärselt suurendada ning aastases arvestuses on seda rohkem kui 3000 ruutkilomeetrit. Tundub palju ja eks iga ruutmeetri äraandmine agressorile ongi valus, aga konteksti mõttes võib lisada, et Kurski oblastis on Ukraina kontrolli all hetkel suurusjärgus 500 ruutkilomeetrit maad.
Ukraina armee peamine eesmärk läbi eelmise aasta oli hävitada võimalikult palju vastase elavjõudu ja tehnikat, samal ajal võimaluse korral säästes enda sõjaväge, aga see tähendab paraku ka taganemist olukordades, kus kaitserajatised enam piisavalt kaitset ei paku. Sellisel olukorras on põhiküsimus selles, et kui palju Venemaa suudab inimesi armeesse tuua. Siiani on Venemaa regioonides suudetud järjest tõstetavate ühekordsete maksete najal inimesi armeesse ikka meelitada, aga tunnistavad ka Venemaa sõjaväelased, et sellisel teel armeesse tulevate inimeste nö kvaliteet (nii füüsiline kui vaimne võimekus) järjest langeb, mistõttu osade lepingu sõlminute puhul ei hakata väljaõppega aega eriti raiskama, vaid nad saadetakse nn hakkliharünnakutesse, kus nende rolliks on ennast ohverdades aidata välja selgitada Ukraina armee sõjaväelaste positsioone.
Märkimisväärne on aasta alguses Venemaa valitsuse poolt välja antud määrus, mille kohaselt sellest aastast kinnipeetavad enam ei saa lepingu sõlmimisel riigi poolt antavat ühekordset rahalist toetust, mis hetkel on 400000 rubla, millele regioonid panevad omalt poolt juurde. Reaalses elus on sellel aga väike mõju, sest kinnipidamisasutustest on enam-vähem sõdimisvõimelised inimesed sõtta läinud ja sealt enam eriti kedagi võtta pole lisaks.
Venemaa sõjaväelaste sõnul moodustus nende armee selgroog sõjas 2022. aasta sügisel mobiliseeritutest, aga nüüd hakkavad nö otsa saama, samas sama kvaliteetset asendust asemele võtta pole.
Ukraina poolel on elavjõuga aga veelgi keerukam seis, sest mobilisatsioon loodetud kujul ei õnnestunud, paljud mehed peidavad endid, lisaks on paljude mobiliseeritute võitlusmoraal madal. Kurski operatsioon tähendas Ukraina armee võitlusvõimeliste üksuste sinna viimist, mistõttu kannatas kaitse mujal. Sellises olukorras oli Ukraina armee sunnitud roteerima oma kõige võitlusvõimelisemaid üksusi, saates nad nö tuld kustutama olukorras, kus mingis rindelõigus muutus olukord keeruliseks.
Sellise tegevuse heaks näiteks on Kara Dag brigaadi saatmine lõunarindelt Pokrovske suunale eelmise aasta augustis. Antud brigaad oli suurepäraselt kohandunud lõunarinde stepimaastiku spetsiifikaga ning nende sealt äraviimine tegi edaspidi elu palju kergemaks Venemaa sõjaväelastel, kes hakkasid sealt suunast pealetungi arendama, sest kergelt relvastatud territoriaalkaitse üksused ei ole siiski võrreldavad mehhaniseeritud brigaadidega.
Tehnoloogilises plaanis oli eelmine aasta eeskätt droonide aasta, aga ka liugpommide massiivse kasutamise aasta. Venemaa viskas neid nii palju, et väidetavalt rohkem kui 400 kukkus neist kas Venemaale või nende poolt okupeeritud Ukraina territooriumile. See annab aimu mastaabist. Tippaegadel eelmise aasta septembris-oktoobris visati neid Venemaa lennukitelt 150 ühikut päevas, aasta viimastel kuudel langes see arv väidetavalt 50 juurde päevas. Venemaa liugpommid ei ole täpsed, aga nad löövad arvuga, lisaks on liugpommidel palju lõhkeainet, sest nö tiivad pannakse külge lennukipommidele, mille kaalu 250 kg, 500 kg, 1500 kg ja isegi 3000 kg. Paljuski just liugpommid on aidanud Venemaa armeel tänavu rinnetel edasi liikuda, sest nende vastu Ukraina armeel siiani head rohtu ei ole.
Ka Ukraina kasutab liugpomme, aga kogused on suurusjärgu võrra väiksemad, sest ühest küljest on läänest saadavaid liugpomme lihtsalt vähem, aga Ukraina armeel on ka vähe lennukeid, millega neid visata. Lisaks kasutab Ukraina armee ainult täiendava mootoriga varustatud liugpomme, mida on võimalik välja lasta madalalt kõrguselt, et seetõttu saaks vältida Venemaa õhukaitsekomplekside nö radari alla sattumist. Paar päeva tagasi avaldas Ukraina armee video, kus näidati Prantsuse 250 kilogrammise liugpommi AASM Hammer väljalaskmist Su-25 pealt, seni oli teada nende väljalaskmisest Mig-29 ja Su-27 pealt. Siiani on need liugpommid näidanud ennast suurepärasest küljest.
Droonid on toonud sõjapidamisse suured muutused, eriti tänu rallidroonide massilisele kasutamisele on eesliinil olevate sõjaväelaste varustamine muutunud problemaatilisemaks mõlema poole jaoks, droonidega on eesliinile võimalik küll viia ka näiteks vett ja ravimeid, aga suuremas koguses laskemoona nii rindele ei vii.
Rallidroonide osas räägitakse Ukraina poolelt eelmise aasta kontekstis kahest miljonist droonist, aga neile lisaks on veel ka nö tavalised kvadrokopterid (peamiselt DJI Mavic 3 seeria, aga ka muud) ning just nendelt vistavatest lõhkekehadest pidid mõlema poole sõjaväelased saama tänasel päeval palju haavata, operatiivtasandi ründedroonid (Venemaal näiteks Lancet) ja luuredroonid, lisaks suure lennuulatusega droonid, millega vastastikku rünnatakse sihtmärke.
Autonoomse juhtimisega droonide oodatud suurt võidukäiku ei ole veel saabunud, küll on aga oma elujõudu näidanud optilise kaabli otsas olevad droonid, mille osas Ukraina pool oli alguses skeptilisem, aga Venemaa võttis nad kiirelt kasutusele ning nad tegid Ukraina armee tehnikale palju pahandust alguses Kurski oblastis, hiljem aga ka mujal.
Ukraina sõjaväelaste sõnul on neil mitu plussi, millest peamine on vastase EW vahendite võimetus nende vastu, aga lisaks pidavat olema eeliseks võimalus lennata temaga väga madalalt, sest pikema distantsi peal ei ole ta sõltuv ei antennidest ega signaalide võimendajatest. Ka pidavat see võimaldada rünnata madalalt, samas kui rallidroonide puhul ollakse harjutud, et nende rünnakud tulevad üldjuhult ülevalt, sest rallidroonide juhtimiseks vajalikud signaalid levivad seal paremini.
Selle aasta arengute kontekstis on palju juttu nn drooniparvede suuremast kasutuselevõtust, kus on droonide omavahelises nö suhtlusel kasutusel tehnoloogia, mida ei olevat võimalik efektiivselt EW vahenditega maha suruda. Drooniparve kasutamine suurendaks hüppeliseks droonioperaatorite töö efektiivsust, sest siis saaks üks operaator korraga rohkemate droonide juhtimisega tegeleda. Selles vallas pidi Ukraina poolel olema praegu selge tehnoloogiline eelis, aga sõja käik on näidanud, et mõlemal poolel suudetakse päris kiirelt vastaspoole toimivat innovatsiooni ka enda huvides ära kasutada.
Ukraina analüütik Aleksander Kovalenko tõi eelmise aasta kontekstis veel välja paar olulist trendi Venemaa poolt kaotatud sõjatehnika osas. Suurtükisüsteeme kaotas Venemaa Kovalenko andmetel 2022. aastal 1936, 2023. aastal 6461 ja eelmisel aastal 13050. Märkimisväärsed muutused ning sellel on mitu põhjust.
Esiteks droonid, millega on lihtsam suurtükke leida ja neid täpselt kasutuskõlbmatuks teha. Teiseks on Venemaal vähe järgi liikuvsuurtükke, mistõttu tuuakse ladudest järjest rohkem järelveetavaid suurtükke, mille liigutamine on võrreldes liikuvsuurtükkidega kohmakam, aga ukrainlased suudavad väga hästi kiirelt Venemaa suurtükkide asukohti määrata pärast laske ning siis saadetakse sinna kas droonid või lastakse suurtükkidest. Kusjuures järelveetavate suurtükkide puhul üritavad ukrainlased rallidroonidega tabada toru, sest selle kahjutuksmuutmine on kõige kindlam tee suurtüki kasutuskõlbmatuks muutmisel.
Järjest vähem aga tabatakse Venemaa mitmikraketiheitjaid, eelmisel aastal ainult 310, mis on kolme aasta kontekstis kõige väiksem arv. Võrdlusena tabasid ukrainlased eelemisel aastal 407 Venemaa erinevat õhutõrjekompleksi. Kovalenko sõnul neid mitmikraketiheitjaid lihtsalt olevatki Venemaa armeel vähe järgi jäänud.
Olukorrast rinnetel ka natuke, kus suures plaanis on jätkunud protsessid, mis olid sõjategevusele iseloomulikud ka detsembri viimaste nädalate jooksul ehk siis Venemaa armee edeneb aeglaselt, aga järjekindlalt nii Pokrovskest lõuna pool kui ka Kurahhove suunal. Ukraina sõjaväelaste sõnul on lagedal alal neil kaitses olemisega kõige keerulisem, sest pole korralikke kaitserajatisi ja arvuliselt ka sõjaväelasi lihtsalt napib. Pokrovske suunal on oluliselt oma tegevust aktiviseerinud Venemaa droonioperaatorid, mistõttu olevat seetõttu Ukrainal kasvanud probleemid Pokrovske suunal logistika korraldamisega.
Kurski oblastis aga on Venemaa sõjaväelased hädas Ukraina armee täppislöökidega hoonete pihta, kus on koos olnud palju Venemaa sõjaväelasi, mistõttu on liikvel jutud, justkui oleks Venemaa sõjaväelaste hulgas reetur, kes andmeid edastab, mistõttu kannavad Venemaa üksused seal valusaid kaotusi rindejoonest eemal. Selles kontekstis kirjutas z-kanal Kremljovskaja tabakerka, et HIMARS-i rünnakus Lgovis asuvale sidekeskusele hukkus kümneid sõjaväelasi, kes rünnaku ajal läksid hoone keldrisse, aga hiljem seal kõik hukkusid, sest ülevat puhkes tulekahju, mistõttu nad surid vingumürgitusse.
Viimane sarnane rünnak oli Ivanovskes asuva kultuurimaja pihta (Dom kultura), kus tegelikult ööbisid Kremljovskaja tabakerka andmetel hoopis 810. brigaadi sõjaväelased ning selles rünnakus hukkus kanali andmetel 42 sõjaväelast, kellest 12 olid ohvitserid. Kokkuvõttes on Ukraina sooritanud kokku kolm sellist edukat rünnakut viimaste nädalate jooksul.
Venemaa z-kanalitel on väga suur ärevus seoses Ukraina meredoonide edukate rünnakutega Venemaa armee helikopterite vastu. Siiani olid need droonid suhtelist kaitsetud ülevalt tuleva ohu suhtes ning levinud praktika kohaselt aeti neid droone taga helikopterita, millelt lihtsalt neid tulistati. Juba varasemast ajast näidati Venemaa z-kanalitel videot, kus Ukraina meredroonile oli paigaldatud juba 1984. aastal NSVL-is kasutusele võetud lühimaa õhk-õhk tüüpi rakett R-73, millele on lääne meedias antud uhke nimi Seadragon. Siis selle raketi väljalaskmine ebaõnnestus, aga terasemad z-blogijad tunnistasid, et kui nende rakettide väljalaskmine peaks tulevikus õnnestuma, siis helikopteritel nende vastu võimalust ei oleks.
Nüüd see oht realiseerus nende jaoks, sest väidetavalt lasti alla lausa kaks helikopterit (video on ühe mahavõtmisest) ning üks vigastatud helikopter olevat läbi häda kaldale tagasi jõudnud. Z-blogija Fighterbomber sõnul oli see rünnak tegelikult väga suur muutus Venemaa armee jaoks, sest enam ei ole võimalik Ukraina meredroone helikopteritega senisel kujul taga ajada, aga kiiretelt sõjalennukitelt olevat nende tabamine keeruline, see kõik aga tähendab ka Ukraina meredroonide ohu suurenemist kogu Mustal merel.
Lõppu mõned uudisnopped ka Venemaalt. Nüüd avaldati Venemaa meedias info, et tankeritelt lekkis merre 2400 tonni masuuti, mille markeering on M-100 ning see olevat maailma ajaloos esimene juhtum, kus sellises koguses masuuti merre satub. Masuut ei tule vee pinnale, ta kas vajub põhja või jääb hõljuma, mistõttu seda ei olevat võimalik merest ära koristada, seda saavat koristada ainult randadest, kuhu seda võib tormidega tulla veel pika aja jooksul. See kõik oleks võinud olla olemata, seda õnnetust ei põhjustanud sõda.
Meediakanal ASTRA andmetel ütles Venemaa energeetikaministri asetäitja Grabtšuk, et Venemaa energeetika taristu vajab nii suuri investeeringuid, et nende ära tasumiseks tuleb elektri hinda tõsta 2-3 korda, alternatiiviks olevat ainult elektri vähesem tarbimine, aga ka see on problemaatiline. Z-kanalites on selle uudise valguses kisa palju, aga selline see lähiaja reaalsus Venemaal on – erinevad taristud vajavad väga suuri investeeringuid, aga praegu läheb see raha peamiselt sõjapidamiseks.
Lähiaastatel kasvab järjest ka maagaasi hind, kasvab bensiini hind. Soojustrasside osas pidi olukord olema äärmiselt kriitiline pea kogu riigis. Uuest aastat kasvas Venemaa ka viina hind, nii on pooleliitrise viina minimaalne lubatud müügihind varasema 299 rubla asemel 349 rubla. Venemaal on kehtiv ka nn suhkrumaks magustatud jookidele ning ka seda on neil plaanis lähiajal tõsta.
Järgmine ülevaade esmaspäeval.
Au Ukrainale!
Ülalolev artikkel põhineb Teet Kalmuse Facebook postitusel.
