Kohvikus andis Tatarskile kaevuri büsti üle üks naisterahvas, kes nimetas ennast Nastjaks ja mõned minutid pärast seda, kui Tatarski oli pannud büsti enda kõrvale ära, toimus plahvatus, mille tugevuseks hindasid Venemaa spetsialistid 200 grammi lõhkeainet. Plahvatuse tulemusena Tatarski sai surma ning 23 inimest said viga, neist 4 raskelt.
Loomulikult hakkas Venemaa propagandamasin kohe ukrainlasi süüdistama, aga selle versiooni uskujaid ei ole ülemäära palju ka Venemaa paremäärmuslaste endi hulgas, sest Ukrainale ei anna sellise tegelase likvideerimine sõja kontekstis mitte midagi. Samas oli operatsioon läbi viidud läbi nii professionaalselt, et see ei saanud olla amatööride näpuharjutus.
Tatarski läks Venemaa poole üle 2014. aastal ning tal oli üks suur viga Venemaa jaoks – ta teadis liiga palju Venemaa varjatud tegevusest okupeeritud territooriumitel ja mis veel hullem – kantuna frustratsioonist Venemaa talvise suurpealetungi läbikukkumisest, ei jätnud ta seda enda teada.
Oma 11. märtsi postituses enda Z-kanalis kirjutas ta, et see pole juba ammu enam saladuseks, et alates nn rahvavabariikide sõjaväeliste korpuste loomisest (oktoobris 2014) sõitsid igal aastal Venemaalt kohale „nõunikud“, kes tegelesid üksuste juhtimisega pataljoni tasandil ja kõrgemal. Tatarski sõnul käis kaheksa aasta jooksul Donbassist läbi tuhandeid Venemaa sõjaväelasi, aga 99% tegelesid neid kõige muuga peale sõjalise kogemuse hankimise. Lisaks kurtis Z-blogija, et sõdurite lahingoskuste süstemaatiline arendamine oli kogu selle perioodi jooksul tagaplaanil.
Ilmselgelt ei saa selline avameelsus meeldida Venemaa eriteenistustele ning nüüd on ta samas rivis koos Mozgovoi, Batmani, Givi ja Motorolaga ehk siis nn rahvavabariikide territooriumitel tegutsenud vägivaldsete väepealikega (teisiti ei saa neid nimetada), kes ühel hetkel muutusid liiga ülbeks ja ei allunud enam Moskvale.
Huvitav on märkida, et sõja alguses peeti Tatarskit pigem kaitseministeeriumi liini toetajaks, aga viimasel ajal on ta järjest suurema Prigožini mõju all olnud. Välja võib tuua ka selle, et tegemist oli mehe teise esinemisega antud päeval, aga tapeti ta just kohvikus, mille eelmine omanik oli Prigožin, kelle kontor väidetavalt asub kohvikust paarisaja meetri kaugusel. Kokkusattumus? Venemaa opositsioonipoliitik Gudkov ei arva nii ja tema on kindel, et Tatarski likvideerisid Venemaa eriteenistused, täpselt nagu ka Kirill Stremoussovi, sest mõlemad kippusid enne surma liiga palju rääkima.
Ukraina sõjaline ekspert Aleksandr Kovalenko rääkis, et Tatarski osales omal ajal vangivõetud Ukraina sõjaväelaste piinamiste ja mahalaskmiste juures. Kusjuures peale mahalaskmisi tehti Venemaa telekanalite jaoks videod, kuidas lahingute käigus olevat justkui edukalt ukrainlasi likvideeritud, samas kui ukrainlaste peades oli näha kuuliauke. Nii mitmedki eksperdid näevad selles tapmises Venemaa eriteenistuste hoiatusaktsiooni teiste „jutukate“ Z-blogijate suunal, kes just viimastel päevadel on hakanud aktiivselt Venemaa armee juhtkonda kritiseerima väga karmide sõnadega.
Lahinguväljal on kaarte oluliselt seganud ilm, sest peale pikemat soojade ilmade perioodi tegi ilm vingerpussi ja maha sadas paks lumi, mis piirab avatud maastikul soomustehnika kasutamist mõlemalt poolt. Küll aga ei vähendanud lumesadu Venemaa suurtükiväe aktiivsust Bahmuti juures ning wagnerlased jätkavad Bahmuti ründamist nii põhjast kui lõunast. Nad on suutnud ka mõlemast suunast edasi liikuda linna tsentri poole.
Meedias on avaldatud Ukraina vabatahtlike üksuse avalik pöördumine presidendi poole, kus nad kurdavad, et peale formeerimist toodi neid vähese väljaõppe pealt Bahmutisse eesliinile, kus nad peavad võitlema wagnerlaste n-ö kaardiväega ehk siis elukutseliste sõduritega, kellel on pikaajaline kogemus paljudest missioonidest eri riikides.
Olen sellest ka varem kirjutanud, et Ukraina on kevadise pealetungi õnnestumise nimel saatnud Bahmuti piirkonna lahingutesse territoriaalkaitse üksuseid. Nüüd saadeti neile lisaks ka vabatahtlikke (aga seal on siiski ka omajagu suurema lahingkogemusega üksusi), et paralleelselt kaitselahingute pidamisega moodustada korralik löögirusikas, mis oleks võimeline Venemaa kaitseliinidest läbi murdma. Venemaa poolel kirjutavad sellest mitmedki Z-blogijad. Väidetavalt pidavat nendega ühel meelel olema ka armeekindral Sergei Surovikin, et Venemaa peaks kiirelt lõpetama pealetungid Donbassis ja Luhanski oblastis ning valmistuma ukrainlaste vasturünnakuteks.
Venemaa rünnakud aga jätkuvad ning kuigi Venemaa ohverdab praegu Bahmuti ründamisel oma kõige võitlusvõimelisemad wagnerlased, tõi sõjaline ekspert Roman Svitan välja võimaliku Venemaa-poolse kaalutluse. Nimelt ei võimalda ilmastikuolud hetkel Venemaal kogu olemasolevat soomustehnikat efektiivselt kasutada, see-eest on neil piisavalt aga inimressurssi.
Seega on Svitani hinnangul Venemaa väejuhtidel arvestus, et jalaväelaste poolt läbiviidud rünnakutes kaotame küll suurusjärgus 50 000 viletsa väljaõppega sõdurit, aga selline tegevus sunnib Ukrainat kasutama palju suurtükimürske. Neid Ukrainal aga napib ning Venemaa pidevad rünnakud ei võimalda luua mürskudest suuremaid reserve, mida kasutada võimaliku suurpealetungi läbiviimise käigus. Minult küsiti Venemaa kaotuste kohta elavjõus pikema perioodi vältel ja sellega seoses toon välja graafiku, kus on need andmed visualiseeritud (tegemist Ukraina armee poolt edastatud andmetega).
The Telegraphis ilmus artikkel, mis räägib Ukraina lennuväe probleemidest, sest viimasel ajal on esinenud paar juhtumit, kus Venemaa lendurid on suutnud lõksu meelitada Ukraina lenduri. Ukraina kasutab vanasid Mig-29 lennukeid, millel on väikese ulatusega radarid ja õhk-õhk tüüpi raketid. Venemaa meelitab oma vanade pommitajate Su-24 või Su-25 ukrainlaste Mig-29 õhku, peale mida tõusevad õhku paar Venemaa uuemat Su-34 või Su-35, millel on neli korda suurema tegevusraadiusega radar kui ukrainlaste lennukil (200 km vs. 50 km).
Neil on ka 140 km kaugusele lendavad õhk-õhk tüüpi raketid, mistõttu lastakse rakett Mig-29 poole nii, et Ukraina lendur ei saa sellest enne teada, kui on juba hilja. Et Venemaa lennukitega õhus võidelda, oleks ukrainlastel vaja lennukeid, millel on veel võimsamad radarid ja veel suurema laskeulatusega õhk-õhk tüüpi raketid, aga neid ei ole. Prantsusmaa hävitajate Mirage 2000 Ukrainale võimaliku üleandmise kontekstis tõi Ukraina väejuhatus välja, et nende lennukite radarid on väiksema tegevusraadiusega kui uuematel Venemaa sõjalennukitel, mistõttu ei lahendaks need probleemi.
Probleemid on ka Venemaal üksustel. Venemaa ei ole suutnud eelmisest suvest saadik võtta ära Marjinkat, millest ei ole füüsilisel kujul enam suurt midagi alles. Sõjakorrespondent Sladkov kurdab, et seal piirkonnas kordub tuima järjekindlusega üks ja seesama stsenaarium – isegi, kui neil õnnestub ukrainlastelt suurte inimkaotuste hinnaga mingi piirkond enda kätte saada, siis alati järgnevad ukrainlaste täpsed lasud suurtükkidest, mis sunnivad neid taganema.
Käes on kevad ja õige varsti on Ukrainas vaja alustada põllutöödega, aga see on seotud suurte ohtudega. Nimelt on Sergei Reva andmetel vaja üheksas oblastis miinidest puhastada kokku 470 000 hektarit põlde. Eriti keeruline olevat selles osas olukord Hersoni ja Harkivi oblastis piirkondades, mis olid vahepeal Venemaa okupatsiooni all. Ukrainlased peavad valikuid tegema ning nii on eelistus nende piirkondade põldude puhastamiseks, mis asuvad rindejoonest kõige kaugemal.
Lühikese aja jooksul teatas juba kolmas Venemaalt vilja väljavedamisega seotud ettevõte Archer-Daniels-Midland, et kaalub tõsiselt Venemaa turult lahkumist ja sellega seoses oma 50% osaluse müümist ettevõttes AKP, mille omandas aastal 2018.
Bloombergi andmetel ei ole nende lahkumiste taga mitte ärilised, vaid poliitilised põhjused. Nimelt olevat Putini arvetes lääne firmad oma töö vilja väljaveo võrgustike loomisel ära teinud ja nüüd on õige aeg nende osalused kohalike oligarhide kätte mängida. Pikemas perspektiivis kaotab sellest nii Venemaa ja viljakasvatajad, aga selline see äriloogika Venemaal kord juba on.
Järgmine ülevaade kolmapäeval.
Au Ukrainale!
Ülalolev artikkel põhineb Teet Kalmuse Facebook postitusel.
