Ukraina rasketehnika mudas Svatove lähedal
Kõige kuumem on jätkuvalt Donbassis, kus Venemaa enda sõjablogijate jutu järgi on Venemaa üksused suurte kaotuste tõttu elavjõus muutmas oma taktikat ning Bahmuti linna ründamisel pigem üritatakse nüüd edasi liikuda linnast lõunas ja põhjas, et nii sundida ukrainlasi ümberpiiramise ohu tõttu linna maha jätma (sama lugu Avdiijvkaga). Samas segab ka seal ilmastik soomustehnika kasutamist väljaspool teid, see aga omakorda kergendab ukrainlaste kaitsetööd. Venemaal on jätkuvalt ülekaal seal rindel kaudtule osas, aga ukrainlaste hinnangul on viimase nädala jooksul Venemaa poolt suurtükkidest tehtud laskude arv tunduvalt vähenenud. Ei ole saladus, et Ukraina töötab aktiivselt ka seal rindel Venemaa logistika häirimise nimel (täna öösel näiteks lasti õhku laskemoonaladu Irminos Kadiijvka lähedal) ning teisalt on tulnud ka signaale, et Venemaa ei ole veel täiel võimsusel tööle saanud mürskude tootmist, mistõttu praegu kulub sõjas rohkem kui suudetakse juurde toota ning seetõttu on rinnetel kohati probleeme, enam ei saa Venemaa suurtükiväelased tulistada nii palju kui jõuavad, vaid tuleb kokku hoida ja päevas saab teha ainult teatud arvu laske. Venemaa probleemidest laskemoonaga annavad tunnistust ka 40-aastase vanusega mürskude kasutamine.
Väidetavalt on Venemaa pannud kõik panused Donbassile ning selle arvelt on just suurtükkide osas kannatanud Zaporižžja rinne. Lihtsalt reaalsus on hetkel selline, et väga tõsiselt suudab Venemaa hetkel suruda ainult ühel rindel, Donbassis. Ukraina on aga just Zaporižžja rindel olnud aktiivne nii suurtükitule kui ka mitmikraketiheitjate kasutamise osas. Sinna piirkonda lubatakse nädalatepikkust kuivemat perioodi, mis peaks võimaldama ka ratastehnika kasutamist võimaliku pealetungi läbiviimisel. Selles kontekstis on palju juttu olnud Ukraina võimalikust pealetungist Melitopoli suunas, aga kuna see rinne on rohkem kui 200 kilomeetrit pikk, siis oleksid Ukraina jaoks sama ahvatlevad rünnakud ka Berdjanski ja Mariupoli suunal, peamine eesmärk oleks välja jõuda Aasovi mereni, et eraldada seeläbi Venemaa väegrupeeringu kaheks.
Selles kontekstis võib vaadata ka kindral Zalužnõi antud intervjuud The Economist’ile, kus ta andis mõista, et Ukraina armeel on kasutada kahekuuline ajaaken, aga eduka pealetungi läbiviimiseks oleks kiirelt juurde vaja nii rasketehnikat kui laskemoona. Kindral rääkis ka Venemaa võimalikust uuest pealetungist Kiievile, sest pole kahtlustki selles, et Venemaa diktaatori suur unistus on jätkuvalt kogu Ukraina vallutamine ja venelaste arusaama kohaselt piisab selleks pealinna äravõtmisest. Kindralite ülesanne ongi arvestada kõigi võimalike stsenaariumitega ning erilist tähelepanu pöörata sealjuures kõige negatiivsematele. Samas on Kiievi ründamisel probleemid täpselt samad mis olid ka veeburaris – põhja suunast kitsad teed, aga teede kõrval palju rasketehnikate läbimatuid piirkondi ning suurt külma ka kuskilt praeguste ilmaennustuste kohaselt ei paista. Samas peaks Venemaa tulevikku silmas pidades midagi muutma, kuna ei Ukraina infrastruktuuri tulistamine (täna oli jälle raketirünnak, hetkel veel infot napib, aga väidetavalt lasti Ukrainasse rohkem kui 60 raketti ning tabamusi said nii Kiiev, Zaporižžja, Harkiv kui teised piirkonnad) ega pealetung Donbassis ei ole sundinud Ukrainat kapituleeruma.
Palju on arutatud Patriot-komplekside Ukrainsse toomise üle. Ilmselgelt oleks see nö mängumuutja liigutus, sest see võimaldaks Ukrainal üles ehitada korraliku ešeloniseeritud õhukaitse. Koos nende komplekside toomisega ei oleks enam ka mingeid takistusi lääne lennukite, tankide ja suuremate droonide Ukrainasse toomisel. Huvitav on siinjuures märkida, et lennukite osas on tehtud analüüs ning kõige sobivamateks peetakse Ukraina sõja kontekstis hoopis rootslaste Gripen hävitajate kasutamist. Võib ka nii öelda, et peale nende komplekside Ukrainasse toomist ei ole Ukrainal enam eriti võimalik NATO-teelt ära eksida. Kindlasti saab seda nimetada ka eskalatsiooniks, aga Venemaa järjestikused raketirünnakud on viinud Ukraina infrastruktuuri seisu, kus rünnakute jätkumisel ei ole välistatud järgmine suurem riigist väljaränne ning mingil hetkel lihtsalt tuleb kaalukad otsused ära teha. Kusjuures ukrainlased ei taha NATO sõdureid riiki, nad tahavad relvi, et ennast kaitsta ja vaenlane riigist välja ajada. Selleks on vaja kiirendada relvade Ukrainasse saatmist, see oligi Zalužnõi jutu põhisõnum.
Laskemoona osas on Ukrainal jätkuvalt kitsas käes ning selles kontekstis on viimastel päevadel palju juttu olnud nn JDAM-laskemoonast (Joint Direct Attack Munition, link kommentaaride osas). Idee on lihtne – muuta juhitamatud lennukipommid juhitavaks. Selleks lisatakse lennukipommile saba, kus on ka mootor, lisaks GPS-i (ja ka vajadusel ilma selleta) kasutava juhtimissüsteemi ja nii saab 27000 dollariga pommi, mis lendab lennukilt väljalastuna 70 kilomeetri kaugusele tabamistäpsusega GPS-i puhul kuni 5 meetrit (ilma selleta kuni 30 meetrit). Jutt siis ikka lennukipommidest, mille kaal on 250 kg ja 750 kilogrammi vahel ning kui see täpselt kohale lendab, on efekt suur. Muidugi eeldab see vaenlase pikamaa-õhutõrje eelnevat mahavõtmist, aga sellega on AGM-88 HARM raketid kenasti hakkama saanud ja loodetavasti saavad ka edaspidi. Ukraina kontekstis räägitakse juhitavate pommide paigutamisest lennukitele Mig-29, Su-25, Su-24 ja Su-27.
Mõlema poole lennukid ja kopterid on hakanud õhutõrje vältimiseks tegema madal-lende, sest ei suuremad õhutõrjekompleksid ega ka Stingerid ei ole siis efektiivsed. Aga ootamatult efektiivseteks on selles kontekstis osutunud poolakate Piorunid, mille Thunderbolt raketid suudavad eristada lennuvahendi kaitsmiseks väljatulistatavaid peibutusrakette lennuvahendi enda poolt eralduvast soojusest ja nii on neid raske nö eksitada, tabamistäpsus on hea ja poolakate relvale on tellimusi tulnud kogu maailmast. Ukrainlased kiidavad.
Venemaa riigiduuma võtab suure tõenäosusega homme st 17.12 vastu seaduse, mis vabastab kõik Ukrainas sõja algusest kuni 30.09 kuupäevani kuritegusid korda saatnud isikud vastutusest, kui kuriteod olid sooritatud nö Venemaa huvide kaitsmise nimel. See näitab Venemaa suhtumist Ukrainasse rohkem kui selgelt, niimoodi käituvad tõelised vabastaja, vabastades ukrainlasi nii eludest kui nende varast (sarkasm).
Lõppu sedakorda paar infokildu Ukrainast.
Zalužnõi sõnul on ta sõja algusest saadik vallandanud ebakompetentsuse tõttu 10 kindralit ja üks kindral tegi enesetapu.
Ukrainas plaanitakse vastu võtta seadus, mille alusel on võimalik kontrollida sõdurite võimalikku alkoholi- ja narkojoovet nii rindel kui ta tagalas, kui sõdurid peaksid näiteks puhkusel olema. Ju siis on sellega probleeme ja pole ka imestada, sest sõjajubedused mõjuvad mõlema poole sõdurite psüühikale.
Järgmine ülevaade esmaspäeval.
Au Ukrainale!
Ülalolev artikkel põhineb Teet Kalmuse Facebook postitusel.
