Rinnetel suuremaid liikumisi pole olnud, küll aga on eeskätt lahingud Bahmuti ümbruses olnud viimastel päevadel väga intensiivsed. Ukraina on suutnud suures plaanis rindejoont seal hoida, Venemaa on mõnes kohas natuke edasi liikunud. Ukraina poolelt on tulnud infot, et läänest saadud suurtükkidel hakkab aktiivse kasutamise tulemusel haubitsate torude ressurss ammenduma, aga varuosadena neid kuskil ootel ei ole ja nende tootmine võtab aega. Kannatab seeläbi lasketäpsus ja seda olukorras, kus 155 mm mürskude osas on kõik lasud nö loetud. Sellises olukorras ei ole kerge kitsta, aga ukrainlased on siiani hakkama saanud ja saavad ka edaspidi. Venemaa on olnud aktiivne ka Avdiijvka ümbruses, aga seal ei ole nad edu saavutanud.
Zaporižžja rindel teeb Ukraina täppislööke Venemaa tagalasse, luues nii eeldusi võimalikuks pealetungiks. Luganski rindel on Ukraina olnud üritavamaks pooleks ning Kupjanskist idas on nad natuke ka edenenud, aga suures plaanis on ka seal rindel muutusi vähe. Ukraina andmetel koguvat Venemaa Svatove juures arvestatavaid reserve ja ei välistata Venemaa võimalikku suuremat kontrarünnaku katset lähemal ajal.
Palju tähelepanu on viimastel päevadel saanud Engelsis asuval sõjalennuväljal toimunud rünnak strateegiliste pommitajate vastu. Kõige tähtsam oli rünnaku toimumise fakt ise. Strateegilised pommitajad on osa nn tuumatriaadist ehk siis nad on ülioluline lüli Venemaa sõjalises doktriinis. Ja siis lendab miskit kohale ja kahjustab ühel lennuväljal kahte lennukit ja teisel ühte. Teoorias peaks tegu olema vaat ei kõige paremini kaitstud sõjaliste objektidega Venemaal, aga reaalses elus võib videolt kuulda, kuidas raketile omasele vilinale järgneb korralik plahvatus ehk siis hoolimata Venemaa poolsest hämast ei suudetud rünnakut Engelsis takistada. Probleem on ühelt poolt Venemaa hiiglaslikus territooriumis ja teisalt sõjas Ukrainas. Ukraina suudab tänu AGM-88 HARM rakettidele hävitada Venemaa õhukaitsesüsteeme sellises koguses, et neid tuuakse ära juba Süüriast ning paigutatakse Leningradi oblastist ümber sõjatsooni. Siiani Venemaa ei kartnud Ukraina rünnakuid sügaval sisemaal olevate sõjaliste objektide vastu ja ehk ka seetõttu oli Engelsi lennuvälja õhukaitse võimetu, aga kui nüüd hakatakse sügavamal sisemaal sõjaväeliste objektide õhukaitset parandama, siis tuleb selleks paratamatult ka Ukrainas püstipandud õhutõrjet ümber paigutada, aga nii nõrgendades sealset õhutõrjevõimekust. Venemaa jaoks häid lahendusi ei ole.
Palju arutelusid on selle ümber, et millega ikka rünnati. Ukraina piirist asuvad Saraatovi ja Rjazani lennuväljad rohkem kui 600 kilomeetri kaugusel, samas kui ATACMS lendab maksimum 300 kilomeetri kaugusele. Venemaa pool väidab, et Ukraina ründas nõukogude päritolu drooniga Tu-141. Mis imeloom see siis on? Tegemist on NSVL-s Ukraina territooriumil ehitatud mehitamata reaktiivlennuvahendiga, mille mass on Roman Svitani sõnul 5 tonni ja lennukaugus kuni 1000 kilomeetrit. Lennuvahendi mootorid ehitati Zaporižžjas ja lennuvahend ise ehitati valmis Harkivis. Algselt oli see lennuvahend ette nähtud luuretegevuseks, aga NSVL-i lagunemise järel jäi Ukrainale suurusjärgus 100 sellist lennuvahendit. Lennuvahendi lennukiirus on kuni 1000 kilomeetrit tunnis ehk siis sisuliselt on tegemist tiibraketiga, kui luurevarustus asendada lõhkeainega, mida võiks Svitani sõnul sinna mahtuda 100 ja 200 kilogrammi vahel. Küsimus jääb, et kuidas sellistes oludes tagada lennuvahendi sihtmärgile suunamine, aga ka siin on võimalik moderniseerimine, misläbi rakett suudab lennata juba etteantud koordinaatide peale kohale.
Videol on kuulda tiibraketile iseloomulik vilin, seega on vähemalt minul keeruline uskuda, et Ukraina uus droon rünnakus osales ja eelneva jutu kontekstis võisid ka rünnakud Krimmis olla läbi viidud nende lennuvahenditega. Aga see on siiski spekulatsioon ja suures plaanis ei oma see ka tähtsust, sest edukad rünnakud on fakt ja me võime seda nimetada ka lihtsalt taeva kingitusteks. Tähtis on Venemaa jaoks teadmine, et samad rünnakud võivad korduda ja korduda ning neil ei ole piisavalt õhukaitsevahendeid, et kõiki objekte kaitsta õhust tuleva ohu vastu.
Venemaa-poolset suuremat raketirünnakut oodati 5. detsembril või 6. detsembril ning 5. detsembril kell 15.00 sai see ka teoks, aga oodatud efekti Venemaa ei saavutanud, sest alla lasti suurusjärgus 85% rakettidest (61 raketti). Rakette lasid alla Gepardid, neid hävitasid Ukraina lennukid, head tööd tegid läänest saadud õhutõrjesüsteemid. Pea pool miljardit dollarit maksma läinud rünnaku kahju oli Ukraina jaoks küll märkimisväärne, aga nende tagajärgedega saadakse hakkama. Nende rünnakute kontekstis ei olegi minu arvates kõige olulisem teema mitte Patriot-kompleksi Ukrainasse toomine, vaid pigem suurema koguse erinevate õhukaitsevahendite riiki toomine (Gepardid, Hawk’id jt), mille abil saab katta suurema territooriumi. Kui lastakse alla juba rohkem kui 90% kallistest rakettidest, mille varud on niigi nö punases ja tootmine võtab palju aega, siis puudub Venemaal igasugune mõttekus nende rünnakutega jätkamisel, sest nii jätkates ei ole neil ühel hetkel enam ka strateegilistest varudest midagi järel. Raketi-teema lõpetuseks niipalju, et üle pika nähti jälle Iraanist pärit nn lendavaid balalaikasid ning nendega rünnati nii Dniprod kui Žitomiri. Seega päris otsas nad Venemaal ei ole, aga Ukraina õhutõrjevõimekuse kasvades jääb nende saadav efekt Venemaa jaoks järjest väiksemaks.
Viimasel ajal on palju juttu olnud sellest, et Venemaa üritavat infosõjas peale suruda oma versiooni pikalt kestvast sõjast lootuses, et lääs väsib. USA on teinud selles kontekstis omad vastukäigud, nii on nad teatanud, et uusi õhukaitsesüsteeme tarnitakse Ukrainasse aastani 2025 ning suurtükimürskude tootmiseks kasvatatakse kordades ka mitmeaastases perspektiivis ehk siis selge sõnum, et maailma kõige suurem majandus on Ukraina taga pikkadeks aastateks. Kui praegu toodab USA 14000 suurtükimürsku (155 mm) kuus, siis nende tootmine plaanitakse kasvatada 40000 mürsuni kuus. Juhitavaid rakette mitmitraketiheitjatele plaanitakse toota edaspidi kaks korda rohkem. Selgus, et Ukraina kasutas lahingutes ära Javelinide 5 aasta toodangu ja Stingerite 13 aasta toodangu, ka neid relvi hakatakse juurde tootma suuremas koguses.
Peale kahekuulist pausi ilmus pildile taas sõjakurjategija Igor Girkin, kellest tundsid mõnes mõttes puudust ka lääne poole analüütikud, sest mees rääkis tihtipeale otse ja keerutamata asjade seisust Venemaa armees. Ka nüüd oli tal sõnum selge – tema hinnangul on Venemaa armee tulevikuperspektiiv sõjas hämar, sest armees ei saadavat aru, mille eest sõditakse, sest nn erioperatsiooni eesmärgid on pidevas muutumises. Sellest tulenevalt olevat moraal madal, motivatsioon nullilähedane, sõditakse emotsioonitult. Ja vähemalt minul on ka raske ette näha, et kuskohast peaks seda motivatsiooni juurde tulema. Venemaa esipropagandistid küll üritavad seda sõda kujutada kui nö rahvuslikku sõda, aga nö lendama pole see siiani läinud.
Türgi ei lase Mustalt merelt edasi kahtekümmet tankerit, millel paberite järgi on ainult üks Venemaa naftaga ja ülejäänud Kasahstani naftaga. Kõikidest nüanssidest ei räägita sellega seoses, aga võib kahtlustada, et Türgi üritab selgust saada, et ega ei toimu sellisel kujul Venemaa nafta väljavedu teise riigi lipu all ja välistatud pole ka nn blendimine ehk siis Venemaa ja Kasahstani nafta kokkusegamine. Venemaa nafta väljaveoks nõutakse lääne kindlustusfirmade kindlustust, aga selle saamiseks peab olema leping, et kauba müügihind ei oleks suurem kui nö hinnalagi. Kui aga kaupa deklareerida kui Kasahstani oma, siis neid probleeme ei oleks. Kütuse teema lõpetuseks Energy Intelligence poolt väljakäidud prognoosid, et kui suured on Venemaal nafta tootmisega seotud kogukulud ehk mis hinnast Venemaa suudab hakata kasumit teenima. Terve käesoleva aasta kontekstis on see 56,2 dollarit barrelist, aga viimaste kuude osas juba 61,3 dollarit barrelist ja järgmisel aastal 70,4 dollarit barrelist. Hinnalagi on praegu 60 dollarit barrelist.
Mingi aeg tagasi tuli Slava Ukraini välja oma uue kampaaniaga „Lootuse jõulud Ukrainas“, mille eesmärgiks on teha paljude Ukraina inimeste elu jõulude ajal natukenegi elamisväärsemaks. See idee hakkas mulle sedavõrd meeldima, et võtsin Johanna-Maria Lehtmega ühendust ning panin idanema mõtte, et nii suurepärase kampaania võiks teha rahvusvaheliseks. Johanna-Mariale mõte meeldis ja tema eestvedamisel sai tänaseks valmis keskkond surviveukraine.com ning ingliskeelne kampaaniat tutvustav video on ekstraklass. Seega võimalusel tutvustage seda kampaaniat kõikjal üle maailma, sest üritus on üllas. Kui heategijad on nõus, siis ilmub nende nimi ka lehele (teatud viivitusega, sest andmeid uuendatakse teatud ajavahemike tagant).
Järgmine ülevaade reedel.
Au Ukrainale!
Ülalolev artikkel põhineb Teet Kalmuse Facebook postitusel.
