Ukrainas algas Venemaa agressioon 800 päeva tagasi. Sõda, mille alguses Venemaa propagandistid rääkisid üksteise võidu Kiievi äravõtmisest kolme päevaga, on jõudnud faasi, kus lõppu sellele lähiajal ei paista ning kui lääne sõjaline abi toetab Ukraina armeed ka edaspidi, siis Ukraina vallutamine Venemaa jaoks ainult märjaks unenäoks jääbki. Nende 800 päeva jooksul on toimunud väga suured muutused ka Euroopas, nii majanduslikud kui sõjalised, näiteks Venemaa maagaasi asendamine teistest maadest toodud maagaasiga ning Soome ja Rootsi ühinemine NATO-ga.

Ma olen sõja algusest saadik kirjutanud ülevaateid ning koos Rainer Saksa ülevaadetega on minu FB-i seinal iga päev vähemalt üks ülevaade. Me ei ole kumbki riigilt saanud selle töö tegemise eest mitte ühtegi senti, oleme oma arvamuste avaldamises vabad ning minu enda jaoks on see omamoodi huvitav meediafenomen, kus ka 800 päeva peale Venemaa agressiooni algust on huvi nende ülevaadete vastu jätkuvalt väga suur ning see omakorda sunnib vähemalt mind veelgi rohkem pingutama. Seda tööd saan teha peamiselt tänu toetajatele, suured tänud teile ja sügav kummardus, aga ka iga meeldimine ülevaate juures teeb südame soojaks.

Eile toodi mulle koju küttepuid ning autojuht küsis, et mis siis ikka meil siin Eestis juhtuma hakkab, sest Kagu-Eestis paljud inimesed kardavad Venemaa sissetungi. Siin ma saan väljendada ainult enda seisukohta ja minu hinnangul on meie olukord Venemaalt lähtuva võimaliku ohu osas oluliselt parem, kui see oli veel kümme aastat tagasi. Iga Ukrainas peetavas sõjas hävitatud Venemaa soomusmasin, iga hävitatud agressorarmee sõdur, iga hävitatud Venemaa õhutõrjekompleks vähendab tõenäosust, et Venemaal üldse tekiks mõtetki NATO-sse kuuluvates riikides õnne proovida. Iga Ukraina armeele antud relv või ühik laskemoona on meie jaoks hästi kulutatud raha (kui karmilt see ka ei kõlaks), sest meie oma eludega ei riski, ohvriterohket sõda peavad nemad.

Venemaa kaotab praegu nii palju soomustehnikat, et kaotuste jätkumisel tänasel tasemel on neil soomustehnikat sõja pidamiseks mitmete analüütikute hinnangul veel maksimaalselt kaheks aastaks, aga et üldse tekiks varianti NATO riikide vastu sõtta minna, kuluks ka peale Ukrainas toimuva sõjategevuse lõppu hinnanguliselt kümme aastat sõjatehnikavarude taastamiseks, aga seda eeldusel, et Venemaal on juurdepääs kõrgetehnoloogilistele komponentidele.

Venemaa majandus püsib peamiselt nafta ja naftatoodete ekspordilt saadavatel vahenditel, aga ülisuur osa sellest liigub läbi Läänemere ja Musta mere sadamate ning mõlemal juhul ei ole sõjalise konflikti korral NATO-l probleemi sulgeda kogu Venemaa kaubalaevastiku liiklus nendel meredel ning see puudutab ka muid Venemaa ekspordiartikleid, näiteks värvilisi metalle. Seega Venemaa ei saa sõda NATO-ga lubada endale ei sõjaliselt ega ka majanduslikult.

Küll üritab Venemaa igal võimalusel pidada infosõda ning selle relvaks on ka rahulolematuse ning hirmu külvamine läbi erinevate kanalite. Kui üldse, siis üritab Venemaa tulevikus ära kasutada Eestis ja Lätis elavaid venelasi, aga mida kõrgem on elatustase, seda vähem kasvupinda vihaseemnete külvamiseks jääb ja lõpuks ei olegi muud järgi, kui jõuetus raevus propagandasaadetes vihast vahutades tuumarelvadest rääkimine, aga eks ütleb ju eestlaste rahvatarkuski, et haukuv koer ei hammusta. Aga ükski eestimaalane ei saa ära unustada, et tõeline kurjus asub meist mitte eriti kaugel idas ning ka seda, et Venemaa ei ole ei ühelegi oma naabrile ega ka kaugemale õnne ja õitsengut toonud. See on Mordor, tõeline kurjuse kants ning minul on keeruline küll näha, et selles osas lähiaastatel midagi muutuda saaks.

Olukord rinnetel ei ole Ukraina jaoks kerge, seis on väga raske, aga mitte ka nii hull, kui kasvõi mõnede Ukraina enda meediaväljaannete info põhjal võiks järeldada. Nii kirjutati Ukraina meedias, et Venemaa armee olevat juba Tšasiv Jaris. Reaalsuses ei ole viimase nädala jooksul seal Venemaa sisuliselt edenenud, Ivanivske suunalt jõuti küll korraks veekanalini (mis selles kohas kulgeb maa all), aga nad löödi sealt tagasi. Puud on läinud lehte ning sellel suunal saavad Venemaa üksused peita ennast lehtmetsas ning sealt on neid hetkel keeruline välja lüüa, aga edasi on neil ka raske liikuda.

Ukraina armee sõjaväelase Kiril Sazonovi sõnul mõistavad nad suurepäraselt, et kui Venemaa üksused lasta linna, siis tänavavõitlustes on Venemaa armee ülekaal elavjõus suur eelis, mistõttu üritatakse Venemaa armeed tagasi hoida iga hinnaga. Samal ajal jätkab Venemaa linna pommitamist liugpommidega ning pikemas perspektiivis ei jää linnast nii mitte midagi järgi. Venemaa ründab ka elavjõuga ning soomustehnikaga, aga Ukraina kaitse peab. Veel peab ning loodetavasti jõuab USA sõjaline abi kohale ka.

Eile läks meedias liikvele info, et justkui oleks Venemaa enda kätte saanud Robotõne. Tõele see ei vasta ning Venemaa enda z-kanalite info kohaselt ülemäära tõsiseid rünnakukatseid ette ei võetudki. Probleem mõlema poole jaoks on selles, et mingit küla enam polegi, seal on täielik lage maa, kus pole kummalgi poolel võimalik kaitses olla, seega on sisuliselt kogu ala nii-öelda hall tsoon ja kes sinna läheb, sellel erilist elulootust ei ole ning see puudutab mõlemat poolt.

Z-kanal „VDV za tšestnost i spravedlivost“ andmetel oli seal ära viidud Venemaa 76. dessantvägede diviisi üksused ning seda Krinki suunale, kus nad väidetavalt roteerisid välja 104. dessantvägede diviisi üksused ning z-kanali poolt tervitati neid põrgusse tuleku puhul, sest ukrainlased olevat seal rindelõigus viimastel päevadel oluliselt suurendanud suurtükkide kasutamist. Kuuldavasti oli üksuste ümberpaigutamise puhul peamine hirm Ukraina võimaliku platsdarmi suurenemise ees Dnepri idakaldal.

Kõige raskem on Ukraina armee olukord Avdiijivkast loodes, kusjuures Ukraina sõjaväelaste sõnul polevatki põhiline probleem sõjaväelaste arvus, neid Ukrainal seal lõigus jaguvat ning peale regrupeerimist toodi sinna lõiku 110. brigaad, kes varem võitles Avdiijivkas. Küll olevat suured probleemid viletsate või isegi sisuliselt olematute kaitserajatistega ning napib ka laskemoona. Nii olevat uutel sõduritel silmad üllatusest piltlikult öeldes rõngas, sest nende ettekujutuses peaksid seal olema tihedad kaitserajatiste võrgustikud koos blindaažide ja kaevikutega, aga reaalsuses olevat tihtipeale ainult nö laskepesad, mis on maasse kaevatud augud, kuhu sõdurid vaevu-vaevu ära mahuvad. Hoolimata juttudest seal suunas korralikke kaitserajatisi ei tehtud isegi siis, kui Avdiijivka suunal ei arenenud asjad soovitud kujul.

Ukrainalased said esilagu Venemaa edenemise pidama Otšeretinest lääne suunas, küll aga on Venemaa suutnud liikuda sealt põhja poole ning nad jõudsid Arhangelskini. Venemaa jaoks on maastiku reljeefi arvestades soov edeneda Keramiki juurest põhja poole Konstantinovka suunal ning sellisel juhul satuks ohtu Ukraina sõjaväelased, kes on Toretskis. Kindlasti lähipäevil Venemaa üritab seal rindelõigus edeneda, aga Venemaa enda z-kanalite andmetel on tulnud senine edu väga suurte inimkaotuste hinnaga ning ei olevat kindel, et edenemine lähimalt ajal sama suures ulatuses jätkuda saaks.

Luganski rindel viimaste päevade kõige enam kõlapinda sündmus leidis aset hoopis 88 kilomeetri kaugusel rindejoonest, Venemaa armee tagalas Kubani küla juures. Seal oli lagedale üle rivistatud rohkem kui 110 sõjaväelast, kes olid väidetavalt alles toodud Venemaalt ning valmistusid rindele minema. Luuredroonilt tehtud video näitas, et üks kassettmoonaga lõhkekeha plahvatas otse sõdurite kogunemiskoha kohal ning hiljem plahvatasid kaks samasugust lõhkekeha seal läheduses. Tänase teadmise kohaselt kasutas Ukraina armee seal nelja ATACMS raketti, millest üks ei plahvatanud. Eks see arutelu koht ole, et miks kasutati korraga nii palju rakette, aga üks täpne tabamus põhjustas Venemaa armee sõdurite hulgas nii suuri kaotusi, et z-kanalites arvudest ei räägita, on ainult suur viha oma ohvitseride käpardlikkuse osas, kes rindejoonele nii lähedal ikka veel sõdureid üles rivistavad.

Kuuldavasti on Luganski rinde lõunalõigus ehk siis nn Hõbedaste metsade juures Ukraina armeel olnud arvestatav edenemine, aga loodetavasti saab päeva peale selle kohta rohkem infot. Samas nii kurb kui ka see ei ole, aga reaalsuses ei ole seal hõbedastest metsadest midagi järel, on täiesti apokalüptiline maastik, kus ainult puutüved turritavad maast välja. Mingit suuremat rünnakut Ukraina armee seal vaevalt ette võtab, aga sellised edukad vasturünnakud hoiavad vastast pinges ning süstivad usku Ukraina armee võitlejatesse, sest positiivseid uudiseid on ju viimasel ajal olnud nii vähe.

Jätku sai Venemaa keskmaa õhutõrjekomplekside hävitamise saaga Sumõ suunal Venemaa territooriumil, kus rindejoonest suurusjärgus kümne kilomeetri kaugusel Venemaa territooriumil korrati varasemat operatsiooni ehk siis tapjadrooniga rünnati kompleksi BUK-1 ning järgnenud ilutulestikku oli kena vaadata. Kõike filmis Ukraina luuredroon, seega demonstreeris Ukraina armee, et neil on võimekus viia läbi selliseid rünnakuid Venemaa territooriumil alas, mis vähemalt juttude järgi peaks olema elektroonilise sõjapidamise vahenditega nii tihedalt kaetud, et Ukraina droonid seal edukalt tegutseda ei saaks, aga elu näitab, et saab küll.

Venemaa armee jaoks on see tõsine peavalu, sest neid komplekse ei ole neil ülearu palju ning riigipiiri täiendav tugevdamine seal lõigus saab tulla ainult muude rinnete arvelt ja seda olukorras, kus õhukaitsekompleksi napib niigi. Loodetavasti jälgivad ukrainlased eestlase ütlust, et kaks ei jää kolmandata. Või mis kolmandata, minu jaoks sobib hästi ka näiteks kümnendata.

Ukraina maavägede juht Oleksandr Pavljuk kommenteeris oma intervjuus väljaandele The Times olukorda sõjas, eriti väidetavate Venemaa plaanide osas rünnata Harkivit. Tema sõnul on oli enne liitlaste abi saabumist Venemaa ülekaal suurtükkidest tehtavate laskude ja ka lennuväe osas 10:1 ning sellise olukorra jätkudes oleks Venemaal variant jõuda välja Donetski ja Luganski oblasti piirideni ning ehk ka edeneda Zaporižžja oblastis. Tema sõnul on droonid muutnud olukorda sedavõrd, et 2022 ja 2024 toimuvad nagu täiesti erinevad sõjad. Kui varem põhjustas vastaspoolele suurimaid kaotusi suurtükid, siis nüüd olevat need Pavljuki sõnul droonid.

Tänu luuredroonidele ei ole kummalgi poolel võimalik märkamatult pealetungiks suuri üksusi nö löögirusikaks koondada. Tema sõnul aitaks sõjas edu saavutada Venemaa täielik isoleerimine ning lahinguväljal ülekaalu saavutamine uute tehnoloogiate abil.

Järjest rohkem laekub ka infot selle kohta, et väidetavalt pole Venemaal siiani õnnestunud ühtegi ballistilist raketti ATACMS alla võtta. Sisuliselt on tegemist peegelolukorraga, mis on ka Ukraina poolel ehk siis ballistiliste rakettide mahavõtmiseks on vaja spetsiaalseid rakette, mis ei plahvata sihtmärgi kõrval, sest ballistilise raketi lõhkekeha need killud eriti mõjutada ei suuda ning seetõttu peab ballistilise raketi peatamiseks tabama seda kontaktselt altpoolt vastu lastud rakett, mis kasutab ballistilise raketi hävitamiseks kineetilist energiat (näiteks PAC-3).

Ma ei ole kursis, kas seda tüüpi toimivaid rakette Venemaal on, kuuldavasti on siiani ka Venemaa S-400 kompleksides raketid, mis on küllaltki edukad lennukite ja ka teatud juhtudel tiibrakettide vastu, aga mis ATACMS ballistiliste rakettidega hakkama ei saa. Ja kui selliseid rakette ei ole, siis on ainuke lootus satelliitside mahasurumine, mis kassettmoonaga rakettide vastu samas erilist efekti ei anna, aga just nendega on kõige efektiivsem rünnata lennuväljasid. Selles kontekstis tulevad Ukraina jaoks head uudised USA-st, sest The Moscow Timesi andmetel on USA armee tellimuse alusel ATACMS rakettide tootja terve aasta jooksul tootnud arvestatavas koguses neid rakette ning nad peaksid suures enamuses kõik ka Ukraina armee käsutusse jõudma lähimal ajal.

Venemaa ettevõte Gazprom sai eelmisel aastal kahjumit 629 miljardit rubla, kusjuures selles arvestuses on ka sees tulud, mida ettevõte sai gaasitootmisega mitteseotud sektoritest. Kusjuures on märkimisväärne, et Venemaa gaasisektorile ei kehtestatud sanktsioone, selles osas lendas Venemaa selili omaenda ülbusest ning nüüd tuleb nende maagaasi asemele nii palju kaupa teistest riikidest, et maagaasi hinnad on all ning Euroopas räägitakse taas järjest enam maagaasist kui energiakandjast, mis aitaks elektritootmises vajalikult hetkel juhitavaid võimsusi käigus hoida.

Venemaal on maailma suurimad maagaasivarud, aga kui sa seda müüa ei saa hea hinnaga, siis on kõigest vähe rõõmu. Hiinasse läheb ainult väike osa võrreldes sellega, mida Venemaa Euroopas gaasiturul kaotas ning loomulikult saab Hiina seda palju odavamalt. Samas nafta müügist saab Venemaa piisavalt raha, et oleks võimalik sõjapidamisega jätkata.

Lahinguväljal on Ukrainal ees väga rasked päevad, aga USA sõjaline abi peaks juba otsapidi kohale jõudma ning olukorda hakkama vaikselt parandama.

Järgmine ülevaade esmaspäeval.

Au Ukrainale!

Ülalolev artikkel põhineb Teet Kalmuse Facebook postitusel.

Eestlased Ukrainas

TRENDING