Ukraina armeel on puudus sisuliselt kõigest, USA abi jäi mitu-mitu kuud hiljaks ning nendes oludes on Ukraina saanud kaitses siiani hästi hakkama, aga piltlikult öeldes oli viimasel ajal sõjapidamine juba nö aurude pealt ning ainuke komponent, millega olid asjad enam-vähem joone peal, olid erinevad droonid. Häda sunnib leidlikuks, aga droonidega liugpommide ja lennukite vastu ei saa.
USA sõjalise abi paketi puhul on selgelt välja toodud Ukrainale antavad pikema lennu-ulatusega ballistilised raketid ATACMS ning sellega seoses on küsitud, et millistest kogustest selles kontekstis jutt võiks olla. Breaking Defence andmetel oli USA armeel eelmise aasta augustis kokku suurusjärgus 1500 ATACMS raketti, nendest 360 oli kassettmoonaga. Väljaande andmetel tootis Lockheed Martin eelmisel aastal juurde suurusjärgus 500 ATACMS raketti, millest 209 pidid minema teistesse riikidesse.
Juba tänavu hakkab USA ATACMS rakette asendama uute PrSM (Precision Strike Missile) rakettidega ning ka see asjaolu võimaldab Ukrainale anda rohkem ATACMS rakette. Tasub tähele panna, et veel eelmisel aastal oli USA poolne kommunikatsioon, et neil on neid rakette omalgi vähe, mistõttu neid ei saa Ukrainale anda (siiski suurusjärgus 20 tükki lühema lennuulatusega raketti anti), aga nüüd on olukord muutunud, ATACMS raketid lülitati seadusesse vabariiklaste poolt ning nüüd pole Bidenil muud varianti kui anda roheline tee nende Ukrainasse viimiseks.
Kõike arvesse võttes võiks Ukrainale antavate ATACMS rakettide osas juba tänavu rääkida sadadest ühikutest ning eriti Krimmi kontekstis oleks nendest palju abi. Sõjaline ekspert Aleksander Kovalenko analüüsis, et kui palju rakette MGM-140B Block1A (laskeulatus kuni 300 kilomeetrit) oleks vaja Krimmis asuvate pikamaa õhukaitsekomplekside S-400 töövõimetuks muutmiseks ning Kovalenko arvestuste kohaselt oleks neid vaja vähemalt 24 eeldusel, et Venemaa õhutõrje neid maha võtta ei suuda.
Džankoi sõjaväelennuvälja rünnati Kovalenko sõnul kuue väiksema lennuulatusega ATACMS raketiga ning Venemaa õhukaitse ei suutnud neist ühtegi maha võtta. Uudis 300 kilomeetrise lennuulatusega ATACMS rakettide Ukrainasse tulekust põhjustas seetõttu z-kanali „Kremljovskaja tabakerka“ andmetel Krimmi kohapealsetes juhtides tõelise paanikahoo ning selles kontekstis oli Sergei Aksjonov küsinud Moskvast lisaõhutõrjekomplekse, sest neid olevat seal z-kanali andmetel suures koguses, aga Moskva linnapea olevat selles kontekstis Aksjonovi pikalt saatnud, sest eks ole ju oma särk ikka ihule kõige lähemal.
Lisaks on ATACMS rakettide kontekstis küsimus selles, et mis saab algavast turismihooajast Krimmis ning kas Ukraina-poolse raketirünnakute ohu tingimustes üldse lubada sõiduautosid üle Krimmi silla sõita. Nii et kuigi raketid pole veel Ukrainasse jõudnudki, on paanika Krimmis lahti ja ma ise loodan, et tänavu suvel tuleks seal tõeliselt „kuum“ suvi, mis jääks kauaks ajaks meelde.
Olukord rinnetel. Ukraina armee jaoks kõige negatiivsemad arengud on toimunud Avdiijivkast loodes, Otšeretine asula suunal. Venemaa armee ründas suurte jõududega varem sellest asulast lõuna pool Semenivka ja Berditši juures ning seetõttu liigutas Ukraina armee sinna lisajõude, millest osa tuli ka Otšeretine juurest. Avdiijivkast läheb sinna suunas raudtee, mida ääristavad kitsad metsaviirud, kus puud on nüüd juba lehtes ning pakuvad seetõttu Ukraina rallidroonide eest palju paremat kaitset. Venemaa kasutas küllaltki väikese asula Otšeretine pommitamiseks suures koguses liugpomme, Aleksander Kovalenko andmetel 18. aprillil isegi 44 liugpommi.
Ukrainal oli väidetavalt ka probleeme rotatsiooni läbiviimisega ning seekord suutis vastane kujunenud olukorda enda kasuks ära kasutada ning viimasel päevadel on nad edenenud kiirelt asulasse ning ka seal suurema osa enda kontrolli alla võtnud. Kuna Venemaa üksused liikusid mööda metsaviirge, siis said nad kasutada ainult jalaväge ning pika kitsal alal pikalt edenemine muutis nad külgedelt haavatavaks. Ukraina saatis vasturünnakule 47. brigaadi, aga hoopis Venemaa armee suutis enda kontrolli all olevat territooriumi suurendada ning nad said enda kontrolli alla Novobahmutka küla ning liikusid edasi Soloviove küla poole.
Otšeretinest neil vaevalt õnnestub niipea edasi liikuda, pigem üritavad nad edeneda lõuna poolt Semenivka ja Berditši juurest lääne poole ning ka seal suutsid nad viimastel päevadel natuke edeneda ning käivad rasked lahingud. Ukraina ei ole suutnud veel rindejoont seal lõigus stabiliseerida.
Samal ajal ei ole Tšasiv Jari juures Venemaal asjad edenenud loodetud kujul, nad üritavad peale tungida kolmelt suunalt, aga kõikidest suundadest on pealetung peatatud ning hoopis Ukraina tegi eduka vasturünnaku Ivanivskest lõuna poolt, jõudes oluliselt lähemale olulisele teele, mis ühendab Bahmutit Ivanivskega. Venemaa kasutab palju liugpomme, aga suuremal maa-alal on nende efektiivsus väiksem kui asulates, kus millelegi ikka pihta saab.
Ukraina sõjaväelased jälgisid selles kontekstis Venemaa armee katset tabada Tšasiv Jaris nende positsioone kolme 500 kilogrammise liugpommiga ning üks neist kukkus sihtmärgist 35 meetri, teine 70 meetri ja kolmas 100 meetri kaugusele. Kuigi päris täpselt pihta ei saadud, siis linna kontekstis põhjustasid need liugpommid siiski arvestatavaid purustusi. Tšasiv Jari kontekstis kirjutasin mingi aeg tagasi probleemidest 67. brigaadis ning kuuldavasti oli üheks pingete allikaks ka justnimelt liugpommid, ühe 67. brigaadi sõjaväelase sõnul kujunes olukord, kus istud ja ootad ja ei saa sealjuures mitte midagi teha ning pikapeale hakkas see avaldama mõju psüühikale.
Laskemoonanappuses on Ukraina jaoks järjest olulisemaks tõusnud kaitsetegevuses droonide kasutamine ning isegi kõige marurahvuslikumad Venemaa z-kanalid on sunnitud tunnistama, et selles on Ukraina väga hea ja järjest paremaks muutub. Z-blogija Andrei Medvedjev vahendas lõunarindelt ühe ohvitseri ülevaadet kujunenud olukorrast. Ukraina armee olevat jaotanud rindejoone lõikudeks, kus tegutsevad koordineeritult eri tüüpi droonid.
Ühed droonid on kannavad võimalikult suurt kogust lõhkeainet ning nendega rünnatakse majasid, keldreid ja blindaaže. Need droonid õhus ei patrulli, lendavad ainult konkreetse sihtmärgi olemasolul ning rindejoonest kaugele Venemaa üksuste poole ei lenda.
Teise grupi moodustavad nn jahidroonid, mille eesmärk on patrullida, leida sihtmärgi (üldjuhul tehnikat) ning siis seda rünnata. Lennuulatus rindejoonest 15-20 kilomeetrit Venemaa armee tagalasse, signaali retranslaatori olemasolul isegi kuni 25-30 kilomeetri kaugusele rindejoonst. Nende droonide osas toimuvat pidev rotatsioon ehk siis kui aku hakkab tühjaks saama, tuleb uus droon patrullima.
Kolmanda grupi moodustavad suured droonid, mida Venemaa poolel kutsutakse ühise nimetajaga Baba-Jagaa, kuigi Ukraina poolel on selles osas kasutusel erinevate tootjate droonid. Need lendavat peamiselt pimedal ajal (sest päevasel ajal on seda küllaltki lihtne alla lasta) etteantud koordinaatide peale kohale, kasutades Starlinki sidepidamiseks. Baba-Jagaa pidavat töötama paaris Mavic 3T luuredrooniga, mis filmib rünnakuid. Suuri droone kasutatakse nii piirkondade mineerimiseks kui ka sihtmärkide ründamiseks. Ja mis veel huvitav – Venemaa z-kanalites ollakse mures selle üle, et rallidroonide tegemine olevat muutumas Ukrainas üldrahvalikuks, mis võimaldavat Ukraina armeel veelgi suurendada kasutatavate rallidroonide arvu.
Aga ei ole ka Ukrainal kerge Venemaa rallidroonidega ning nii toob Andrei Perpetua välja, et näiteks eile kasutas Venemaa efektiivselt öise nägemise võimekusega varustatud rallidroone, mille abil viidi rivist välja arvestatavas koguses Ukraina tehnikat. Ka on Venemaa järjest aktiivsemalt kasutanud luuredroone (näiteks Orlan, Zala, Supercam), mis liiguvad probleemideta sügavale Ukraina armee tagalasse ning sihtmärgi leidmisel järgneb kiire rünnak ballistiliste rakettidega, nagu juhtud näiteks Dnipros, kus ühes sellises rünnakus said kahjustada Ukraina sõjalennuk Mig-29 ning pihta said ka S-300 laskeseadmed. Luuredroone Venemaal jagub ning USA sõjalise abi saabumise kontekstis on ülimalt oluline ka Venemaa luuredroonide nö tiibu kärpida, sest ilmselgelt üritab Venemaa USA poolt antud relvi ja laskemoona rünnata.
Aleksander Kovalenlo andmetel on aprillis Venemaa visanud päevas keskmiselt 100 liugpommi, kõige rohkem ühel päeval 150 liugpommi. Lisaks neile on Venemaa lennuvägi hakanud Ukraina positsioonide pihta järjest rohkem tulistama juhitamatuid rakette, seda nii helikopteritelt Ka-52 kui sõjalennukitelt Su-25. Rallidroone on Venemaa Kovalenko andmetel kasutanud aprillis keskmiselt 150-200 tükki päevas, Lancet tapjadroone keskmiselt 10 tükki päevas.
Ukraina rallidroonide vastu üritab Venemaa armee leida uusi abivahendeid, nii on meedias videomaterjal Luganski oblastist, kus Venemaa kasutas Ukraina droonide vastu suitsu, mida tegid sinna kohale toodud masinad TDA-3. Lisaks on hakatud veoautodele ümber keevitama metallvõrke, mis muudavad masinad kohmakaks ja siiani ei ole infot, kuidas nad lahingutes aidanud on.
Mootorratastega saavad Ukraina rallidroonid järjest paremini hakkama, sest Ukraina armee andmetel suutvat nende uued droonid lennata isegi kuni kiirusega 150 kilomeetrit/tunnis, millest pidavat mootorratta puhul täiesti piisama.
Täna hommikul ründasid Ukraina droonid Venemaa kütusetaristu objekte nii Smolenski kui Voroneži oblastites ning olemasoleva videomaterjali järgi otsustades igati edukalt. Droonirünnak toimus ka Lipetski oblastis asuva traktoritehase territooriumil ning kohalike sõnul oli seal päris mitu tabamust.
Forbes kirjutas Ukraina raketitööstuse arengust, kus väidetavalt on nõukogudeaegse raketi H-35 edasiarendusena saadud Neptun rakettidel lennu-ulatust suudetud oluliselt tõsta ning lubaduste kohaselt suudab Ukraina lähiajal tõsta nende toomismahud kümnekordseks. Kõlavad lubadused, loodetavasti saavad ka teoks.
Lähenemas on 9. mai ning sellega seoses tuleb uudiseid mitmelt poolt. The Moscow Times andmetel keelatakse Moldovas 9. mail nii z-sümboolika kui Georgi lintide kasutamine ning kindlasti tekib sellel pinnal siis omajagu konflikte, sest Venemaa üritab seda riiki destabiliseerida kõigi vahenditega.
Venemaal aga keelati teist aastat järjest nö Surematu polgu üritused. Nimelt kardetakse ja täiesti põhjendatult, et II maailmasõjas surnute mälestamise asemel tuleksid tänavatele tuhanded ja tuhanded inimesed Ukrainas surnud sõdurite piltidega, aga Venemaa propaganda sõnul olevat inimkaotused Venemaa armee hulgas tillukesed ehk „sanitaarsed“.
Kusjuures on huvitav, et kui Venemaal otseselt ei räägita kaotusest sõjas, siis kaudselt saab seda tuletada statistika andmetele tuginedes. Nii selgus, et kahe viimase aasta jooksul on hüppeliselt suurenenud suremus Venemaa meeste hulgas vanusegrupis 35-40 eluaastat ning see ületab Venemaa naiste vastavat näitajat kaks korda. Huvitav-huvitav, mis on küll sellise anomaalia põhjus? Ükski teadlane seda põhjust otse välja öelda ei julge.
Paremäärmuslik Venemaa meediakanal Tsargrad aga tõi välja, et Venemaa meeste keskmine eluiga on kahe aasta jooksul langenud allapoole taset, mis oli NSVL-s aastal 1962 ehk siis nüüd elavat ainult 58% meestest vanuseni 65 eluaastat, aastal 1962. oli see näitaja 59%. Sõja jätkudes saab see näitaja ainult halveneda, nii et riik on liikumas tõelise „õitsengu“ suunas.
Tsargradis räägiti veel ka katastroofilisest olukorrast sündimusega, sest praegused Venemaa näitajad on viletsad, aga ka nendest annavad suure osa moslemite peredes sündinud lapsed, nii olevat eelmisel aastal venelaste peredesse sündinud sama palju lapsi kui Venemaal elavate usbekkide peredesse (seda väidet on mul keeruline kontrollida, ise kaldun pigem arvama, et võrdlus peaks olema pigem venelased vs teistest rahvustest moslemid, sest see väide tundub nii uskumatu, aga mine tea, ehk nii ongi) ning peamiselt venekeelse elanikkonnaga Kesk-Venemaa regioonides olevat olukord lausa katastroofiline ning hoolimata propagandakanalites räägitust ei kippuvat reaalses elus ümberkaudsetest riikidest venelased Venemaale tagasi tulema, ikka pigem vastupidi.
Putin võib ju kutsuda üles sünnitama peresse kaheksa last, aga sõjaaja reaalsuses see jutuks jääbki, sest keegi ju ei tea, millal võib tulla kutse sõtta minekuks ning sellises olukorras kipuvad need Putini üleskutsed eeskätt venelaste hulgas lõppema lihtsalt õlakehitusega.
Järgmine ülevaade reedel.
Au Ukrainale!
Ülalolev artikkel põhineb Teet Kalmuse Facebook postitusel.
