Olukord rinnetel. Nädalavahetusel suutis Venemaa küll paaris lõigus edeneda, aga võrreldes varasemate edenemistega oli see oluliselt tagasihoidlikum ning kardetud suuremat läbimurret pole siiani toimunud. Teisalt on Ukraina sõjaväeanalüütikute hinnangul Venemaa armee käitunud Avdiijivkast loodes pigem konservatiivselt ehk siis peale edenemist Otšeretinisse on energia suunatud võimalike riskide maandamisele. Otšeretinesse mindi mööda raudteetammi ning nende kontrolli all oli kitsas ja küllaltki pikk lõik, mis oli tiibadelt Ukraina poolt rünnatav.

Vältimaks Ukraina armee rünnakuid tiibadelt, vähendas Venemaa armee survet loode suunale ning on eelistanud enda kontrolli all oleva ala laiendamist tiibadelt, nii põhja kui lõuna pool, edenedes Otšeretinest põhja pool Arhangelskesse ning lõuna pool on edenetud Novoprokovske suunal. Eriti keeruline on Ukraina armee jaoks olukord Otšeretinest põhja pool, kus neil ei ole korralikke kaitserajatisi.

Venemaa edenes nädalavahetusel ka Luganski oblastis, kus nad said enda kontrolli alla Kotljarovka asula ning suutsid edeneda Kislivka asulast lääne poole. Venemaa armee oli aktiivne ka mujal rindelõikudes, aga seal olid muutused rindejoones väga väikesed. Mitmed lääne sõjaanalüütikud on kirjutanud Venemaa edenemisest Tšasiv Jaris, aga kohapeal olevate Ukraina sõjaväelaste sõnul see info paika ei pea. Viimane Venemaa armee väike edenemine oli seal reedel, kui nad suutsid natuke edeneda metsamassiivis ning jõuda linna idaosas oleva Kanali mikrorajooni vahetusse lähedusse, aga seal edasi pole liikunud.

Ukraina armee olukorda parandas oluliselt aprilli teisel poolel läbi viidud edukas vasturünnak Ivanivskest lõuna pool, mis võimaldas neil palju paremini oma tulekontrolli all hoida Bahmutit Ivaninskega hoidvat teed. Bahmuti piirkonda on Venemaa kogunud arvestatavaid reserve, aga piirkonna reljeefi arvestades ei ole neil lihtne neid efektiivselt kasutada. Ukraina sõjaväelase Kiril Sazonovi sõnul aitavad neil rinnet hoida peamiselt rallidroonid, aga kui vähegi saabub rallidroonide kasutamiseks ebasobiv hetk, näiteks hommikune udu, väga tugev tuul või tihe vihmasadu, siis üritavad Venemaa sõjaväelased seda ära kasutada. Viimasel ajal on ilm droonide kasutamist soosinud, see on ka aidanud Ukraina armee sõjaväelasi.
Huvitav info tuli Hersoni rindelt, kus seal asuvate Venemaa sõjaväelaste sõnul on Venemaa armee enamuse oma ressursist suunanud Ida-Ukrainasse, mistõttu neil on seal terav puudus suurtükkide laskemoonast ning olemasolev pidavat ka olema enamuses Põhja-Korea toodang, mille kvaliteet ei kannatavat kriitikat.

Droonid. Ukraina armeele tekitavad tõsist peavalu Venemaa luuredroonid, mis lendavad isegi kuni saja kolimeetri kaugusele Ukraina tagalasse ning sealt nad juhivad tuld. Meediakanalis Donbass Realii räägiti nendest põhjalikumalt. Tänasel päeval kasutab Venemaa Ukraina tagalas peamiselt kolme tüüpi luuredroone, millel on kõigil ka selge spetsialiseerumine. Orlan tüüpi luurederoonid juhivad suurtükituld, kusjuures tegemist on kallite droonidega, mis töötavad bensiinimootoriga. Orlan 10 hinnaks on 100000 dollarit ning Orlan 30, millel on võimekus laserkiirega juhtida juhitavaid suurtükimürske Krasnopol, hinnaks olevat 120000-130000 dollarit ning nende droonide mahavõtmiseks ei olevat Ukraina armeel kahju ka õhukaitserakettidest, kasutades näiteks lähimaa õhutõrjekompleksi OSA.

Ukraina armee suurima peavaluga – tapjadroonidega Lancet – töötavad paaris luuredroonid Zala, mis on väikeste mõõtudega ning lendavad elektrimootoritega, mistõttu on neid Ukraina õhukaitsel raske avastada. Zalaga sarnaselt kasutab elektrimootorit luuredroon Supercam, mis annab koordinaate ballistiliste rakettide Iskander-M, aga ka mitmikraketiheitjatele Šmerts ja Tornado-S, just nende droonide luureinfo alusel rünnati nii mitmikraketiheitjat HIMARS kui Patriot’i laskeseadmeid.

Kõige lihtsam viis luuredroonide avastamiseks on analüüsida nende raadiosignaale, aga ka siin olevat droonide areng elektroonilise sõjapidamise vahendite mõjust ette jõudmas (see käib mõlema poole kohta). Donbass Realii andmetel suudavad Venemaa luuredroonid lennata üle rindejoone täielikus eetrivaikuses ning orienteerumiseks võrdlevad nad enda all olevat maastikke tarkvarasüsteemi laetud kaartidega ning sealt referentspunkte leides suudavad oma asukoha määrata täiesti iseseisvalt.

Kui rindejoonel on Ukraina poolel vahendid luuredroonide mahavõtmiseks ning teades Venemaa luuredroonide poolt kasutatavaid raadiosagedusi on ka need sagedused EW kompleksidega maha surutud, siis Ukraina tagalas EW enam pole ning seal saavad Venemaa luuredroonid pea segamatult tegutseda, juhtida tuld sihtmärkidele ning filmida nii rünnakuid kui nende tulemusi. Ukraina sõjaväelaste sõnul on Venemaa luuredroonidel arendatud ka vastumeetmeid EW mõjule, nii pidavat EW mõjupiirkonda sattumisel Venemaa luuredroon sealt ära lendama ning viimase variandina lendama tagasi operaatori juurde ehk siis EW vahenditega enam neid niisamalihtsalt alla ei võta, ainus variant oleks nad alla tulistada.

Ka liikuvat luuredroonide areng sinna suunas (näiteks võimekus pidevalt sagedusi vahetada), et mõlemalt poolelt järjest väheneb EW võimekus nende tegutsemist segada ehk siis seda, mida teeb Venemaa Ukraina tagalas, saab Ukraina teha Venemaa tagalas, aga hetkel takistab Ukraina droonide suuremat efektiivsust osade lääneriikide keeld kasutada nende relvi Venemaa territooriumil.

Ehk kui Venemaa tulistab Iskander-M rakettidega Supercami poolt antud koordinaatide pihta, siis peaks Ukraina vastama ATACMS rakettidega Venemaal asuvate sihtmärkide pihta tulistamisega. Teema on eriti aktuaalne seoses Venemaa tegevusega oma üksuste koondamisel Ukraina piiri lähedale Harkivi suunal, ka sinna tuleks anda lööke HIMARSiga, aga hetkel Ukrainal selleks luba ei ole.

Venemaa z-kanalites on palju ärevust põhjustanud info selle kohta, et USA plaanib Ukrainale antavad liugpommid JDAM varustada Home-on GPS (HOJ) sensoritega, mis suudavad üles leida GPS signaali segaja ning peale seda ründab liugpomm hoopis segajat ennast. Defence Expressi andmetel on väidetavalt on see tehnoloogia USA armee kasutuses juba aastast 2014, aga päris täpselt pole teada, et kas see oli siis kirjas kui lootustandev tehnoloogia või oli siis juba reaalselt toode olemas.

Aastast 2018 on olemas fotod SARA poolt toodetud HOJ-st ning Defence Express ei välista, et juba varasemalt olid JDAM liugpommid nendega varustatud, aga nö avalikuks tehti asi alles nüüd, peale seda, kui need sensorid on lahinguväljal oma efektiivsust tõestanud. Kui see tehnoloogia töötab, on Venemaa armee tõsise probleemi ees, sest suure tegevusraadiusega EW vahendid on kallid ning nende kaotamine tõstaks kohe hüppeliselt Ukraina poolt GPS-i kasutava täppismoona efektiivsust.

Kui juba liugpommideni jõudsin, siis nädalavahetusel „õnnestus“ Venemaa armeel üks liugpomm kukutada otse Belgorodi, kus see ka plahvatas ning põhjustas erinevaid kahjustusi kümnetele majadele. Ning sellist hävitustööd tegi ainult üks liugpomm, samas kui Venemaa lennutab neid Ukraina poole iga päev keskmiselt 70 ühikut.

Minu jaoks on viimastel päevadel tulnud viimastel päevadel sõja kontekstis väga huvitavaid signaale nii Prantsusmaalt kui USA-st. Ei ole saladus, et Venemaa mõjutustegevus lääne suunal on põhinenud paljuski hirmutamisel ning sõja esimesel aastal see toimis ning teatud osas toimib siiani. Ma ei tea, kes Macronile lõpuks õiget nõu andis, aga ta hammustas Venemaa hirmutamistaktika läbi ning nüüd valitseb Venemaal nõutus – meid ei kardetagi enam! Veelgi enam, Marcon ei välista, et vajadusel võib Prantsusmaa Ukrainasse oma väed viia, sest kui suveräänne riik palub abi, siis võib aidata. Täpselt sama skeemi järgi läks ju Venemaa Süüriasse, mille poolest siis Ukrainas asjad teisti on?

Macroni sõnumit toetas USA esindajate koja demokraatide vähemuse juht Hakeem Jeffries, kelle sõnul ei saa USA lasta Venemaal Ukrainas võita. Selles kontekstis on märkimisväärne ka Jake Sullivani sõnum, et USA relvade toel plaanib Ukraina vastupealetungile minna järgmisel aastal. Ma loen nendest sõnumitest välja selge signaali Venemaale, et lääneriigid ei lase Venemaal Ukrainas oma eesmärke saavutada ning otse vastupidi, mida kauem plaanib Putin sõdida, seda nukramaks võib tema jaoks sõja lõpptulemus osutuda.

Minu eelmise ülevaatega seoses olen saanud lugejatelt tagasisidet, et meie oma meedia süvendab oma sõnumitega sõjahirmu ning oldi tänulikud, et ma teemat enda vaatepunktist valgustasin. Aga lisaksin siis mõne rea veel. Me peaksime vaatame mingeid sündmusi nii lühemaajalises kui pikemaajalises perspektiivis. Mida saavutaks Venemaa pikemaajalises perspektiivis mõne NATO-sse kuuluva riigi ründamisega? Olukorras, kus tal ei jagu juba tänasel päeval soomustehnikat, et kogu rindejoone ulatuses seda Ukrainas kasutada? Juba tänasel päeval on Venemaa allesjäänud sõjalised liitlased Põhja-Korea ja Iraan, Hiina üritab laveerida, sest ilma Euroopa ja USA turuta nad oleksid ülisuures hädas.

Ründad näiteks Leedut teadmisega, et kaotad sisuliselt kogu eksporditulu majanduses, peale mida riigi majandus vääramatult kukub sügavasse auku? Teadmises, et sul puudub vasturohi lääne ballistilistele rakettidele, mis sellisel juhul Venemaal tõelist hävingut külvavad? Mis oleks siis sellise rünnaku mõte?

Hiina peab siis valima poole ja kui valib Venemaa, on ka nende majanduses ees ülikeerulised ajad ees, sest kui Venemaa impordist moodustavad tänasel päeval Hiinast toodud kaubad rohkem kui 41%, siis Hiina ekspordist moodustavad Venemaale viidud kaubad ainult 3,3%. Kõigele lisaks on nii NATO-l kui Venemaal tuumarelvad ning nende puhul ei ole eriti oluline argument, et Venemaal olla neid kõige rohkem. Neid on NATO-l piisavalt, et enamus Venemaast elamiskõlbmatuks teha.

Ehk siis Venemaa suunalt ei ole tegemist muu kui lihtlabase hirmutamisega. Hirmutamisega, kasutades kõikvõimalikke infosõja võimalusi ja meie ei peaks nende ähvardusi oma meedias võimendama, sest seda tehes oleme Venemaa jaoks kasulikud idioodid. Tõsi, peame arvestama, et meie jaoks suurim oht lähtub idast ning peame olema selle tagasilöömiseks valmis, aga mida tugevamaks me sõjaliselt muutume, seda parem.

Pea tuleb hoida külm, aga ärevuseks pole mingit põhjust. NATO on maailma suurim sõjaline ühendus ning meile tullakse hädas appi, nagu meie läheme hädas teistele appi. Selles ei maksa kahelda, kuigi just seda kahtlust armastavad külvata ka mõned meie Eesti enda inimesed, korrates üle Kremli jutupunkte sellest, et tõelise häda korral meile appi ei tulda. Juba praegu on meil sõjaväelasi teistest NATO riikidest, nii et juba aidatakse heidutada Venemaad, ollakse reaalselt kohal.

Täna lõpetan Kiril Sazonovi anekdoodiga musta huumori sõpradele:
- Miks te ei päästnud seersanti, kui see paadist välja kukkus ja hakkas uppuma?
- Kuskohast ma pidin teadma, et ta upub? Karjus, nagu alati…

Järgmine ülevaade kolmapäeval.

Au Ukrainale!

https://www.facebook.com/teet....

Eestlased Ukrainas

TRENDING